sa muidu läind talle öö otsa sohu silda tegema, et tal oleks parem sõita, kui ta lahkus Vargamäelt, höövlilaastud pea all. Isa, sina oled Krõõdaga oma südames abielu rikkund, sellepärast räägid sa niipalju Oru pärijast, või sa oled temale kurja teind elu ajal ja tahad seda enne surma heaga tasuda, nõnda olen mina seda asja mõelnd. Ja kui see oleks tõesti nõnda, siis ei aitaks ju miski, sina võtaks ikkagi Oru minu soo käest ära ja annaks ta sinna, kus on Krõõda verd — sa annaks ta Joosepi pojale.“
„Jah, ma annaks ta Joosepi pojale,“ kordas Pearu. „Sest vuata, Karla, õnn kipub Orule selga pöörama, nagu poleks meie hoonete uksed enam õiges ilmakaares.“
„Kas Joosepi poeg tõstab uksed ümber?“ küsis Karla.
„Võib olla, et tõstab ümber,“ ütles Pearu.
„Ma hakkan Krõõta viimaks hauapõhjagi vihkama,“ ütles Karla. „Ja Liisi nime ei või ma ka enam kuuldagi, veel vähem teda suhu võtta. Enne oli meil Andrese ja Krõõda sooga tegemist ainult põllupeenral, ristikivil ja kupitsal, nüüd tungib ta juba meie oma majasse, nii et ei aita enam uste lukutaminegi, sest vihamehe veri tungib sulle asemelegi järele.“
„Karla, sa reagid meelepahaga tühje sõnu,“ ütles Pearu. „Kui Andrese ja Krõeda veri tuleks Orule, siis oleks ju mõlemal pool põllupeenart, ristikivi ja kupitsat üks veri, kust siis veel see viha ja vaen?“
„Kui Andrese ja Krõõda veri tuleks Orule, siis läheks kogu Vargamäe nende vere kätte ja meist ei jääks siia muud kui ainult paljas nimi!“ hüüdis Karla vastu. „Siis sünniks just Andrese tahtmine, mitte aga sinu oma. Või kui see on ka sinu tahtmine, siis oled sa oma soo ja nende pesapaiga äraandja, isa!“
