Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/421

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Pearu hakkab surema, ei muud midagi. Andrest käidi üles tema juurde kutsumas.“

„Ta hakkaks ju siis minema, kui surija kutsub, mis ta veel ootaks,“ arvas Sass vastuvaidlevalt.

Sellele jäi Maret vastuse võlgu. Tema asemel rääkis Tiina:

„Kas peab ikka minema, kui surija kutsub?“

„Surija on nagu küps vili, mis hakkab pudenema,“ ütles Sass, „iga inimene tõttab tema juurde.“

„Aga kui on halb inimene?“ küsis Tiina.

„Surija on surija,“ vastas Sass. „Olgu halb või hea, ikka pannakse puusärki ja höövlilaastud pea alla.“

„Miks just höövlilaastud, peremees?“ küsis Tiina, kes seisis Sassi selja taga vankris püsti ja hoidis temast kinni, sest nõnda ei tundunud sõidul põrutamist.

„Höövlilaastud on puhtad,“ ütles Sass, „puhtad ja jahedad. Surnu ise on puhas ja tema ase olgu puhas.“

„Nii et puhtalt sünnib inimene ilma ja puhtalt läheb ta siit,“ jätkas Tiina.

Aga kui Oskar nägi, kuidas Tiina sõitis püsti vankris ja hoidis isal kahe käega selja tagant kinni, tundis ta südames valusat tuksatust ja ta ütles õele:

„Küll on see Tiina üks imelik tüdruk, ei mina tast aru saa, mis loom ta õieti on.“

„Mina arvan, temal on mõni salajane armastus, ei muud midagi,“ ütles Elli.

„Kes see võiks tal küll olla?“ küsis Oskar.

„Kas seda üldse enam on,“ lausus Elli ettevaatlikult.

„Sa arvad siis ikka Eedit?“ küsis Oskar otse kohkunult.

„Miks siis just teda?“ küsis õde vastu.

„Aga keda siis?“ ütles Oskar arusaamatuses.

421