moneerinud põrmugi tema praeguse meeleoluga. „Süda on peaasi. Nii et teie arvate ka, et parem on ära minna?“
„Mina ei arva midagi, tehke nagu tunnete,“ ütles Indrek. „Minule on see ükskõik.“
Aga nüüd hakkas tüdruk jällegi nutma, nagu oleks Indrek teda millegagi riivanud, ja nõnda ta väljuski uksest suure nutuga. Kartes, et ta nõnda võiks Mäele minna, kutsus Indrek ta kojast tagasi ja ütles:
„Tiina, te peate end rohkem kokku võtma…“
„Jah, härra, ma pean tõesti end kokku võtma, nõnda ei või,“ oli tüdruk nõus, enne kui Indrek sai lõpetada.
„Pange nüüd ilusasti tähele, mis ma teile ütlen…“
„Härra, ma panen ilusasti tähele,“ kinnitas tüdruk.
„Te ütlete, et olete siin minu soovitusel…“
Tüdruk nokutas pead, nagu tahaks ta jällegi midagi ütlema hakata.
„Olgu nõnda: mina soovitasin teid. Aga siis peate katsuma nõnda talitada, et minule kui soovitajale sellest halba ei sünniks. Te mõtelge ometi, mis hädad te olete neile seal peres kaela tõmmanud. Esiteks Otiga, siis selle Oru poisiga, nüüd Oskariga. Kuigi ehk teie ise pole süüdi, ometi on see ikkagi kõik teie pärast.“
„Härra, aga mis ma siis teie arvates pean tegema? Kuidas on kõige parem?“ küsis tüdruk.
„Kui siin olla on raske, siis minge ära,“ õpetas Indrek. „Aga ärge andke Oskarile lõplikku vastust, see oleks talle ehk liiga raske. Öelge talle, et mõtlete järele ja vastate siis. Nõnda on kõige parem.“
„Pean ma hoopis ära minema või võin ma kusagil lähemal omale koha otsida?“ küsis Tiina.
„See oleneb sellest, kas tahate Oskariga veel kokku
