„Jah, siis kui te ütlesite, et…“ Tiinal jäid sõnad kurku kinni. „Just seda ma ei saagi öelda,“ rääkis ta ja silmad tulid endal vett täis.
„Öelge aga kõik ilusasti välja, ma kurjaks ei saa ega teile midagi ei tee,“ julgustas Indrek.
„Seep see ongi, härra, et teie midagi ei tee, kõik pean mina,“ rääkis Tiina.
„Aga ma ei tea ju, milles asi on,“ ütles Indrek.
„Härra, kas te tõesti enam ei mäleta, mis te mulle siis lubasite, otse vandega tõotasite?“ küsis Tiina ja vahtis uurivalt Indrekule silma. Aga see vaatas talle üsna rahulikult ja avameelselt vastu ning ütles:
„Mitte mõhkugi.“
„Siis oli minu emal õigus, kui ta ütles: mehed on kõik ühesugused,“ rääkis Tiina mõttes ja vahtis suuril silmil tühjusse. „Nad ei pea kunagi oma lubadust ja unustavad selle, et poleks südametunnistuse-piina.“
„Nüüd hakkab mind juba tõepoolest huvitama, mis ma teile tol korral siis õige lubasin,“ ütles Indrek, tõusis istmelt ja astus Tiina ette.
„Minu jalad ei võtnud enne vedu, kui te lubasite mind ootama jääda, kuni ma suureks saan, ja kui ma teil kaela ümbert kinni võtsin, siis… nüüd te teate, kuidas ma jalad sain.“
„Rumal tüdruk,“ ütles Indrek nüüd haletsevalt, istudes tagasi pakule, „see on ju paljas teie ettekujutus, et teie jalad sellest terveks said. Kui mina tõesti seda olen lubanud või isegi vandega tõotanud, siis on mul väga kahju, aga tõsiselt pole ma seda kunagi mõelnud, sest siis ma mäletaksin seda. Ma pidin isegi vastu tahtmist lubama või tõotama, sest miks ma muidu olen selle nõnda unustanud. Ma
