tahtsin vististi, maksku mis maksab, teid sel korral lohutada, muud mitte midagi, sellepärast andsin teile jumala, inglid ja Õnnistegija ning lõpuks iseendagi, kui jumalast ja Õnnistegijast ei jätkunud. Nõnda oli see.“
„Just nõnda, nagu ema alati ütles,“ rääkis tüdruk, kes seisis ikka veel, pamp Indreku poole. „Mehed mõtlevad ise hoopis midagi muud, kui mis nad tõotavad ja vannuvad. Aga mina ütlen teile, härra,“ ja nüüd tüdruk astus paar sammu Indrekule lähemale, „et mina poleks kunagi jalgu alla saand, kui teie poleks luband mind oodata. Selletõttu ma nii hirmus tahtsingi terveks saada, et hakkasin tõsiselt jumalat, ingleid ja Jeesust Kristust uskuma, jah, härra, just teie tõotuse pärast hakkasin ma tõsiselt uskuma ja sain terveks. Aga kui teie ütlete, et teie pole seda kunagi tõsiselt mõelnud, siis ma kahetsen, et ma olen nõnda uskund, sest mul pole siis vaja ei neid jalgu, jumalat ega Jeesust Kristust. Mitte midagi pole mul vaja, kui teie pole seda tõsiselt mõelnud, härra. Mis ma siis oma jalgadega teen? Kuhu ma nendega lähen? Ma ei taha siis kuhugi minna ega midagi teha…“
Rääkides tüdruk vahtis kõrvale, ja Indrek temale üksisilmi näkku. Tüdruku silmad olid kuivaks tõmbunud ja kilasid imelikult, kuna tema huuled värisesid. Kahvatu nägu, millel vaevalt tunda tuule ja päikese jälgi, oli surmlikult tõsine. Lõug tükkis nagu liiga ette ja kippus värisema. Suunurgad tõmblesid pisut.
Sellisena teda vaadeldes Indreku mõtted liikusid kuskil mujal. Nad sähvisid paigast paika ja sündmuselt sündmusele, mille vahemaaks olid ajuti kümned aastad. Ta leidis end männi alt, millel poomisvõllaks paras oks; ta tundis saabastes külma lund, mis hakkas seal sulama; ta nägi tütarlast, kes jooksis teda otsides mööda pimedat tänavat;
