Lehekülg:Tõll ja ta sugu. Eisen 1927.djvu/57

andma, kui lambrine talle laulab (E. 59 657). Lambrine laulabki.

Lambrise laul ei seisa mingisuguses ühenduses Tõllu isikuga, vaid on suurelgi maal hästi tuntud „suusule, laululehe“ teisend (võrdle minu Eesti rahvalaulud, lk. 111; A. Saareste Valitud rahvalaulud nr. 2; J. Hurt Vana Kannel II, 154). Tõllule kannab lambrine selle laulu järgmisel kujul ette:

Küla mull' ütles: Kuku, kuku! Küla aga lapsed: Laula, laula! Mis mina kukun kurba lindu Või mis laulan halba lapsi, Pajatelen pardikene! Mul jäi koju suude sulge, Laua peale laululehte,

Parsile mu pajatisvaipa, Kirstu kappi keelekõlksu. Ei või kukku kurvakene, Arutada halvakene, Pajatada pardikene, Tõreldes ei tõsta häälta.

Tõllult kehakinnitust saanud, laulab lambrine edasi:

Noored mehed nobedased, Pange need ruunad rakkelesse, Kõrvid karunahkadesse, Hallid hõbehelmetesse; Sõitke aga sõnkides Sõrve poole, Kaperdes, kus kalaranda; Tooge mulle suude sulge,

Laua pealta laululehte, Parsilta mu pajatisvaipa, Kirstu kapist keelekõlksu, Siis mina laulan lagle viisi, Pajatelen pardi viisi, Kukun kuldakägu viisi, Lõõrin lõu laulu viisi.

(K. Loiken Kärlast, E. 59 658.)

Kitse tapmise kivi hüütakse sest ajast „kitsekiviks“. Tükk maad edasi leiab Tõll teise samasuguse kivi künka veeru alt. Siiagi istub Tõll ja tapab teemoonaks siku, kuid siku liha haiseb nii halvasti, et Tõll ei taha seda toiduks küpsetada; ta võtab peata siku kaenlasse, sammub veel natuke maad edasi ja matab siku maha; seda kohta kutsutakse Sikaauguks. Kivi juurest tulekul jääb sikust verekaar järele; sellepärast omandab kivi nime „Kaarekivi“ (E. 59 657).

Killapidud.

P. Süda „Suures Tõllus“ puutume mitmel puhul „killa“ sõnaga kokku; nii näiteks 9., 10., 22., 31. leheküljel. Mitu korda mainitakse seal „killapidu“. Selle pidu mõiste võib olla saarlastele hästi tuttav, kuid suuremaalasele jääb ta tihti hämaraks, sest et sellel niisugused pidud tavalisesti tundmata; mõnes kohas, nagu Rõuges, nimetatakse killapiduks joomapidu, kus koduõlut, koduviina juuakse (E. 59 809). Isegi Wiedemanni sõnaraamatus puudub killapidu. Selle asemel tunneb sõnaraamat killa mõiste kohta mitu seletust, näiteks 281. veerul (II tr.):

55