Lilli
(salaliku pistega)
Sa ei ole enam noor, Leo.
Leo
(algawa kärsitusega)
Aga, kulla Lilli, kas sa siis ei märka, kui asjata meie arutamine on! Ma armastan Eewat.
Lilli
Ja, laps, selle armastuse juurde tahtsin ma praegu just tagasi pöörata. — Keegi ei ole oma tundmuste kohta nii wähe sügawamal selgusel, kui just sina. Üleeila — teie esimesel jällenägemisel siin sellessamas ruumis — (osatawa naeratusega) „kui leegid sul üle pea lõiwad“ — siis wapustas sind juba mõne minuti pärast nii kõwa kahtlus, et sa sisemisel ajul ruttu minu tiiwa alla pugesid!
Leo
(weidi kobawalt)
See — see sündis teisel põhjusel. (Korraga kindlaste) See ei olnud kahtlus, see oli ehmatus. See oli hirm selle määratuse eest, mis mulle peale langes ja mida minu rind tarida ei tahtnud. Ma kaotasin pea — see oli kõik.
Lilli
(wõiduka ülekäiwusega)
Oh ei, see oli kahtlus, see oli kõikuwus, olgugi ebateadline! Meie ei ole nimelt teineteisega weel mitte walmis, side meie wahel ei ole weel mitte katkenud. Ainult midagi wäga tawalikku
