Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/202

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
202


Heinmann

Ei. See ongi ju niisuguste kunsti-desperadode wanne, et nende enesekriitika minestuses magab. Ta teeb, milleks ta end õigustatuks peab.


Eewa
(waheaja pärast, rahuliselt, aga toonita)

Ja need piiritagused paberihääled?


Heinmann
(korraga jälle kinniselt ja kohmakalt)

Mis mina tean! — Pole minu asi. — Selle üle weeretagu igaüks ise mõtteid. (Pöörab kõrwale)


Lilli
(külm muigewine suunurkades, kaob ruttu uksest)

Salme
(on tuhmilt mõtetes seisnud, nüüd wäljamurdumisi, pisarad silmas)

See on aga nii ütlemata kurb! Kas meie siis oma kunstiga üheski tema harus sellest neetud warjuringist wälja ei pääse!


Eewa

Enneaegselt mitte, ja kunstlikult mitte. Ka meie kunst ei lase end teha. Waateakna-dekoratörid, preili Salme, ei wõi meid üheski kunstiliigis warjuringist wälja wiia. Nähtawaste pole meie kulturaline pind weel nii kõrge, et tema waimlised tipud paistwusele wõiksiwad tõusta.


Salme

Ja seda wõite niisuguse rahuga huulte üle tuua!