— 42 —
leja. Isand Trumbi minewikust ei tea mina muud kõneleda, kui seda, mis rahwas temast kõneles: et ta oma terwel eluajal kellegile üht kalasaba ei olnud kinkinud. Selle eest oli isand Trumbil suur kõht ees, palju raha pangas ja Tallinn auustajaid täis. Ta laulis kirikus mürisewa häälega passi, ütles igale inimesele sina, kes temast waesem oli ja armastas nooremaid hurjutada, nii hästi sääl, kus tal seks põhjust oli, kui ka sääl, kus tal põhjust mitte ei olnud.
Sellel igapidi auuwäärilisel abielupaaril oli üks ainuke poeg, nimega Hermann. See oli praegusel ajal 22-aastane noorsand, lugemata noorte meeste sõber, neiude silmamuna ja oma wanemate puusärgi nael. Isa oli temast juba warases nooruses tubli kalakaupleja püüdnud teha, aga poeg oli niisugune põikpää, et temast ialgi kaupmeest ei tahtnud wälja tulla. Häda pärast paniwad wanemad tema gümnasiumi õppima, sest et poiss, kui tal midagi tegemist ei olnud, liiga palju koerust tegi. Poiss jäigi koeraks, aga gümnasiumi tegi ta hiilgusega läbi. Wallatuse ja laiskuse pärast — nagu isand ja emand Trump selgesti teadsiwad — soowis ta nüüd weel ülikooli sisse astuda, aga sest ei tahtnud wanemad kuuldagi; see oleks hirmsat raha kulutanud ja poiss oleks muidugi teiste omasuguste wõrukaelte hulgas hoopis hukka läinud. Isand Trump ehitas otse poja pärast oma majasse poe ja pani Hermanni sinna sisse kauplema.
See oli isand Trumbi ainus ettewõtmine, mis talle midagi sisse ei toonud. Hermann ei mõistnud kaubelda. Ta ei õiendanud ialgi kawalate käeliigutustega waekausside aruannet, ei pannud suhkrunaela
