Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/560

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Kussa, vahib ämmä valju,
Kaeb sie käli kavala.
   Nüüd ma ütlen ümber jälle,
20.Mõestatan mölemitpidi:
Sie läheb läbi südäme,
Läbi mo ihu iluza,
Läbi palge’e punaze,
Mis nied nooremad nuravad,
25.Asjatumad haugutavad,
Tatilõuad tappelevad.
Uuest lüpsäd lüpstud lehmäd,
Joodad joodetud vazikad,
Söödäd söõdetud veissed.
30. Kus on tuodud, toedan peädä,
Kus, on viidud, viidan aega.

|}


Nr. 286. Oh sina surma sõgeda. 136.
A.

   Oh sina surma sõgeda,
Oh sina katku kadeda,
Miks sa- võtsid meie memme?
Eks võind murdä. muida puida,
5.Tappa tamme tütterida,
Võtta vahteri vözuda.
Ennem kui võtsid meie memme!
Jätsid hulga hulkumaie.
Tuatäie tiutsumaie,
10.Nurgatäied nuttemaie,
Kamretäied karjumaie.
Jätsid meid onode hoida,
Jätsid meid tädide teädä,
Vanaema. vaigistada.
15.Ono ei vötnud hoidevasse,
Tädi ei võtnud teädevässe,
Vanaemä vaigistada.
   Siis mina nutsin, nurgad märjäd,
Seäl mina seizin, seenäd märjäd,
20.Kus siis karjun, kammer märgä,
Kus siis istsin ikkudessa:
Sinna kasvis kaazikmetsä,
Sinna ajas haavikmetsä,
Sinna. paksu padrikmetsä,
25.Sinna. leenä lepikmetsä.

B.

   Oi sina surma sõgeda,
Või sina katku kavala,