Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/561

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Suretid minu ‚suguda!
Miks võtsid minu võzuda,
5.Miks suretid minu suguda?
Sureta. münde suguda,
Sureta suure suguda!
Suurel on pal’l’u suguda‚
Rikkal on pal'l'u rahada.
10.Minul vaezel vaeva. pal’l’u.

|}


Nr. 287. Meie kaksi vaesta lasta. 137.
A.

   Meie kaksi vaesta lasta:
Sa izätu, ma emätu,
Sa sõbatu, ma sõletu,
Sa linditä, ma. lehetä!
5.Läbme emä haua peäle,
Lähme haue, peäle,
Kalli kalmu kaane peäle!
   Läksid izä haua, peäle,
Kalmu külmä kaane peäle,
10.Teene-pühkis teeze silmi,
Teene teeze peäd silitäs.
   Izäkene, taadikene!
Võtsid surra, ei elädä,
Tõuzu mo kirstu kinnitämä!
15.Izä ei mõistnud, izä ei koslnud,
Izä ei hauasta kõnelend.
   Läksid siis emä, liaua peäle,
Emä kalmu kaane peäle,
Teene pühkis teeze silmi,
20.Teene teeze peäd silitäs.
   Emäkene, memmekene!
Tõuze üles hauastagi,
Tõuze sõba seädemaie,
Annivakka valmistama,
25.Tõuze luoma loogelesta,
Loogelesta, poogelesta!
   Emä siis mõistis‚ vasta kostis,
Emä hauasta- kõneles:
Oh mo tütär tillukene!
30.Jumal sulle loogu loogelesta,
Loogelesta, poogelesta!
Mari so sõba seädelegu,
Annivakka välmistagu!
   Tütär siis mõistis, kohe kostis
35.Emäkene, memnlekene!