197
Tõuzu ikki ja tõota!
Ma viin Virru vihtelemä,
Suome sauna küttemaie,
Mõzen juurest mulla haezu,
Pezen küllest kuolja haezu,
Vihtlen selläst surnu haezu,
Harin ihust haua haezu.
Emä siis mõistis, viimaks kostis,
Emä hauasta kõneles:
Oh mo tütär tillukene,
Ei või tõusta, ei tõota!
Kes on seda enne näenud,
Enne näenud, mueste kuulnud,
Et on kuolija kodussa,
Külmäjalga kamberissa!
B.
Meie kaksi vaesta lasta:
Sa izätä, ma emätä,
Sa sõleta, ma sõbata,
Sa linditä, ma pärjätä,
Sa rahata, ma helmitä.
Lähme Jaanipäe kiriku:
Murerätikud käessä,
Murenumred nurke peäl,
Rääme kirjad rätikusse.
Lähme siis izä haua peäle,
Lähme siis emä haua peäle:
Tõuze üles, memmekene,
Tõuze ikki, memmekene,
Tõuze kirstu kinnitämä,
Veeme vakka valmistama!
Ei või tõusta, tütär nuori,
Ei või tõusta, ei tõota.
Mind on ammu hauda pantud,
Tunamullu tuodud siiä,
Kask on kasnud kaela peäle,
Muru mulla kalda peäle,
Jaanikannid jalge peäle,
Kullerkupud kulmu peäle.
Tõuze ikki, memmekene!
Ma niidan muru mullikille,
Aruheenä härgadelle,
Sinililled sikkadelle,
Kullerkupud vazikille,
Jaanikannid lammastelle.
