Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/563

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Tõuzu ikki ja tõota!
Ma viin Virru vihtelemä,
85.Suome sauna küttemaie,
Mõzen juurest mulla haezu,
Pezen küllest kuolja haezu,
Vihtlen selläst surnu haezu,
Harin ihust haua haezu.
90. Emä siis mõistis, viimaks kostis,
Emä hauasta kõneles:
Oh mo tütär tillukene,
Ei või tõusta, ei tõota!
Kes on seda enne näenud,
95.Enne näenud, mueste kuulnud,
Et on kuolija kodussa,
Külmäjalga kamberissa!

|}

B.

   Meie kaksi vaesta lasta:
Sa izätä, ma emätä,
Sa sõleta, ma sõbata,
Sa linditä, ma pärjätä,
5.Sa rahata, ma helmitä.
    Läüme Jaanipäe kiriku:
Murerätikud käessä,
Murenumred nurke peäl,
Rääme kirjad rätikusse.
10. Lähme siis izä haua peäle,
Lähme siis emä haua peäle:
Tötize üles, memmekene,
Tõuze ikki, memmekene,
Tõuie kirstu kinnitämä,
15.Veeme vakka valmistama!
   Ei või tõusta, tütär nuori,
Ei või tõusta, ei tõota.
Mind on ammu hauda pantud,
Tunamullu tuodud siiä,
20.Kask on kasnud kaela peäle,
Muru mulla kalda peäle,
Jaanikannid jalge peäle,
Kullerkupud kulmu peäle.
Tõuze ikki, memmekene!
25.Ma niidan muru mullikille,
Aruheenä härgadelle,
Sinililled sikkadelle,
Kullerkupud vazikille,
Jaanikannid lammastelle.