diks armatsemises; haigused on kui õrnalt krabisev leinaloor, mida kannab nii mõnigi mehi võrgutav naine; haigused on süvenemise sümboliks ja nagu olemasolemise tõestuseks, milleks keegi pidas mõtlemist, öeldes: cogito, ergo sum. Ja tervena hakkad häbenema, et sul puuduvad inimese ainukesed tõsised tundemärgid — haigused ja meeltel heldununa jääd kuulatama, kui mõni valitutest hakkab sulle jutustama kas või paljastaval intiimsusel oma hädast.
Tõusin pingilt, et Anton Petrovitschit otsima minna. Selsamal silmapilgul lahkus ka M-lle Piratova oma paigalt, mulle vastu tulles. Ma püüdsin talle otsa vaadata päris rahulikul pilgul, aga tema ei pöörnud kordagi silmi minu poole, vaid vahtis tardunult otse oma ette. Pärast ei maldanud ma tagasi vaatamata edasi minna. Ta seisis kõrgel rannaserval, silmad mere poole, pää pikal, lillevarrena murdlikul kaelal pisut ettepoole, teravate huulte joon katkestatuna, avatuna. Ka mina jäin peatama, et sündsamat võimalust luua tema vaatlemiseks; aga nagu oleksin seega teda seganud, hakkas ta pikkamisi edasi astuma nõtkeil jalul, parema käega tehes liigutusi, mis tuletasid meelde midagi ammu ununenud armast.
Anton Petrovitschi leidsin puiestikust üksi, pingilt kössivajununa ja kustunud silmil.
„Vabandage, et tülitan,“ ütlesin ma, „aga ehk tohiksin Teie mõne päeva eest avaldatud soovi nüüd täita? Praegu oleks mul võimalik.“
31
