riides — harilikult kandis ta halli ülikonda — ja nüüd paistis ta veel õrnemana, muredamana: see on nääpsuke liilia, mille elumahla imenud mingisugused kurjad vampiirid, ja nõnda on saanud tast lajuke, mida ei tihka puutuda, sest vaata — juba lööb ta värisema ja närtsima hoolimata pilgustki.
Avatud raamat lamas tal põlvedel, aga ta ei lugenud, nagu sellepärast, et käed olid oimetunud selle hoidmisest.
„Täna olen varane“, ütles ta mulle, kui ma tema kõrval aset võtnud.
„Loete“?
„Ah ei, muidu niisama; hakkasin, aga ei jaksa“.
„Midagi rasket“?
„Униженные и оскорбленные. Tunnete seda“?
Jaatan küsimise ja vististi pidi minu pilgust midagi lugeda olema, sest ta tõttab seletama:
„Tean, et ma sarnaseid asju praegu ei peaks lugema, aga — ma tahan“, lisab ta tujukalt juure, „see äiutab mind. Mõni lehekülg kuskilt — ma olen teda enne lugenud — ja juba istun joobnuna. Väsitab hirmus ruttu, varemalt ei märganud ma seda. Ehk on Teil midagi muud, kohasemat“?
„Vaevalt“, vastan ma meele tuletades ja lisan siis juure: „Aga ehk soovite Kiplingi Jungle Book’i“?
49
