Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/13

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


talvise külma tundmus kadus ja tema südamesse suvise pühapäeva rahu asus. Kumb enne kummalegi käe vastu sirutas, kumb enne ilma mingisuguse nähtava põhjuseta magusasti naerma ja siis jälle sügava tõsidusega kõige tühjemat juttu vestma hakkas — see jääb seletamata küsimuseks. Nad seisid käsikäes, vaatasid teineteisele otse silmadesse ja olid väga heas tujus. Samal ajal veerles kalli viina ankur mööda libedat õue ja oleks vist hoopis unustusse jäänud, kui mitte Priidu teda halastades oma hoole alla poleks võtnud ja kohe prunti välja kiskuma hakanud.

„Maria! Aga Maria!!“ hüüdis vihane hääl ukse vahelt.

Seal seisis teine Mai, kuid vananenud näoga, kräsus kulmudega ja tigeda pilguga.

„Taevake, kas minu Mai peaks ka vana poole niisuguse näo saama?“ sähvas mõte sepa peaajust läbi. Üks pilk Maie silmi tegi talle selle mõtte lolluse kohe selgeks ja sundis teda salamahti Maie kätt suruma.

„Maria, ega sa kurt ole?“ käratses Risti Krõõt paisuva vihaga. „Kohe lase sepa käsi lahti ja tule tuppa! (Mai täitis esimest käsku, aga mitte hirmuga, vaid vagusa naeratusega.) Ja sina, Villu, kuidas julged sa oma häbemata nägu veel minu ees näidata? Alles tunaeile vihastasid sa mu surmani ära. Peenike saksa rätsep Hadubrand Flittergold tuleb meid vaatama, kingib Mariale kalli kaelarätiku, austab meid kõiki oma lahke kõnega, otsekui oleksime meie tema väärilised! Minu süda sulab nähes, kui sügavalt ta Mariat austab, kui õnnelikuks ta teda teha püüab. Seal tuled sina nagu kuri vaim oma rumala ninaga vahele, hakkad ausat meest narrima ning pilkama ja peletad viimaks isanda, kelle küünemusta vääriline sa ei ole, majast välja.“

16