Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/14

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kes teda käskis minna?“ küsis sepp õlgu kehitades.

„Kas tema pidi ennast sinusugusest pilgata laskma?“

„Ega temagi suu seotud olnud.“

„Pidi sinuga vist nägelema hakkama? Ta ütles õiglase uhkusega, et orjale muud vastust vaja ei ole kui keppi.“

„Seda ta ütles vist üsna tasakesi?“ naeris sepp.

„Kahju, et ta minu käest keppi ei tulnud küsima,“ lisas Priidu laisalt juurde.

„Vait!“ kärgatas ema lõkendavail silmil. „See püstipagan on sind, vaest tallekest, juba nii palju rikkunud, et tema moodi haukuma hakkad. Sina tahad noor peremees olla ja aitad oma maja teotajal irvitada? Tule, taevas, appi!... Aga seda ma ütlen, et mina seda enam sallida ei taha. Ei taha, ega taha! Kas kuuled, Villu? Edaspidi jää parem meile tulemata! Sa saadad meid otse hukatusesse. Meie kõige ausamad sõbrad peletad sa ära, Priidust teed sa joodiku ning hulguse ja Mariale pistad sa rumalad mõtted pähe...“

„Pai ema, ole vait!“ palus Mai punastades.

Aga Krõõt oli tõrelemistujus, kus vaigistamine otse niisama mõjub kui kasetoht tules. Ta hakkas seppa veel valjemini hurjutama ja välja tõrjuma. Vaene Villu seisis pea norgus ja kahevahel. Naisterahva kisa teeb just kõige vahvamad mehed kõige kergemini araks. Kergesti oleks võinud nii juhtuda, et meie hiiglane viimaks plehku oleks pannud, kui mitte Priidu õigel ajal päästjana ep oleks ilmunud. Priidu oli viinaankruga tuppa lipanud, seal kannu magusa marjaviinaga täitnud ja astus sellega nüüd ema ette:

„Joo, ema, aga nuusuta enne!... Aeh, kas on hea?“

Krõõt oli komtuuri juures võõrsil olles võõramaa viinasid tundma ja neist lugu pidama õppinud. Magus lõhn,

17