Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/15

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mis ta ninasse puutus, jahutas tema viha silmanähtavalt.

„Kust sa seda said?“ küsis ta peaaegu lahke näoga.

„Joo enne, küllap siis aru saad,“ vastas Priidu.

Krõõt võttis lonksu, muigutas mokki, võttis teise lonksu, naeratas, võttis kolmanda ja kiitis viina heaks.

„Niisugust viina jääb Liivi landmeister alles himustama,“ seletas Priidu tõsiselt ja jõi kannu tühjaks. „Niisugust viina on tervel Liivimaal ainult ühel mehel ja see on Liivimaa kõige parem mees. Seal ta seisab, alandlikum kui sulane, ja ootab paremat tänu, kui ta seni meie käest on saanud.“

„Nii head viina ei ole sepal ilmaski olnud,“ ütles Krõõt moka otsast, aga siiski juba ilma tigeduseta.

„Nii head mitte, aga halba ei ole tal ka iialgi olnud,“ tõendas Priidu südame põhjast.

„Katsu nüüd asja!“ pilkas Krõõt, kelle tuju ikka pahanes, kui ta nägi, et lapsed sepa eest seisid. „Kes ta viinasid on palunud? Muudkui sind õpetab joodikuks. Tema suur viinatundja! Kassi saba alla! Va sepp pole iialgi vee ja viina vahet tundnud ega ole ka ta viinad tea mis.“ See oli kannatlikule Villulegi liig.

„Minu viinad ei ole tea mis?“ hüüdis ta äkilise vihaga. „Mina ei tunne vee ja viina vahet? Kas sa tead, Risti Krõõt, et sinu suu seda väärt ei ole, mis sa praegu oled rüübanud! Päh, tema ütleb „tea mis“! Oh sa, viimane tont! Mina ei tunne viina! Pagan võtku, kui see viin mitte kõige parem ei ole, mida jumal on kasvada lasknud, siis ei pea ka keegi temast tilka enam saama. Priidu, too ankur välja! Ma viskan tühja vee maha, küllap siis mäletate, mis magu ta oli. Too ankur siia, Priidu!“

Igavesti jääb tõeks, et naisterahva mõtteid keegi surelik

18