Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/21

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Head ööd, Maieke!“

Lumi krabises väheke, nagu oleks keegi jalgu vahetanud. Sepa kehast käis värin läbi. Lähemal silmapilgul surus ta sooja, tuksuvat keha oma rinna vastu ja kaks pehmet käsivart punusid endid kui sitke ja sile madu tema kaela ümber...

Taevast kustus viimane ehakuma ja paks pimedus kattis metsa, kui sepp Villu ja tema Maieke käsikäes Risti talu poole tagasi rändasid. Metsa serval oli lahkumine.

„Et sa mind mu ema näo pärast vihkama ei hakkaks, siis on parem, kui sa nii pea meile ei tule,“ ütles Mai, kümnendat korda jumalaga jättes.

„Aga kuidas ma sind näha saan?“ päris sepp murelikult.

„Eks mina siis pea ikka sinu juurde tulema,“ vastas Mai õnnelikult naeratades.

Üheks silmapilguks sulasid mõlemad kujud nii täiesti kokku, et neid pimedas üheks kehaks võidi arvata. Siis lagunes must kogu jälle kahte jakku, millest suurem metsa vahele kadus, kuna väiksem veel tema sammude kaugele kaduvat kõminat kuulama jäi.


4

Priidu luusis harjunud viisil mööda metsi ja külasid.

Ühel päeval juhtus ta suures Jõemäe külas olema, kus peremehed parajasti tähtsat koosolekut pidasid.

Vaesed mulgid olid sel aastal lammaste sarnased, kelle seljast mitu nahka korraga tahetakse nülgida. Esimene nahk jäi taeva omaks, kes põllud rahe ja alalise vihma läbi ära rikkus; teise naha võtsid mõisaomanikud, kolmanda Rooma kirik, neljanda röövivad leedulased. Viimaks

24