Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/22

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


tuli Viljandi komtuur ja nõudis viiendat nahka, põlluvilja-kümnist, mida talupojad toomapäevaks lossi pidid vedama. Arusaamatul viisil leidsid mõned külad siiski veel viienda naha ja viisid Viljandisse. Nende hulgas, kellel midagi viia ei olnud, oli Jõemäe küla. Ehk oleks siiski mõni talumees salve põhjast veel peotäie leidnud ja sellegi elu ning tervise hoidmiseks ohverdanud, aga seal juhtus parajasti Priidu külasse ilmuma, kes meestele vägeva kõne pidas ja neile selgeks tegi, et viit nahka ühegi lamba seljast ei võeta. Mehed olid seepeale veo vedamata jätnud ja saadikud komtuuri juurde vabandust paluma saatnud. Saadikud ei tulnud mitmel päeval tagasi; talupojad olid nende ja eneste pärast mures ja pidasid nõu, mis peale hakata. Priidul ei olnud siin küll tegemist sugugi, aga ta kõneles siiski südilt kaasa.

„Mehed!“ hõikas Priidu täie kõriga, „olete teie jänesed? Mispärast on teie südamed argust täis? Minge, kutsuge komtuur ise siia, küll ta siis näeb, et teie oma puudusest tõtt olete rääkinud. Nuhelda tema teid ei või, selleks elab veel õigus maailmas. Ülekohut ei tohi aga keegi inimene enesele teha lasta; kes ülekohut kannatab, teeb suuremat kahju kui see, kes ülekohut teeb. Miks on jumal igaühele käed loonud ja vemblad lasknud kasvada? Tullakse teie kallale, punnige vastu! Teid on ühes külas enam mehi kui Viljandi lossis väge...“

„Aga mis meist pärast saab?“ heitis üks vanamees vahele.

„Saagu, mis saab, aga teie olete siiski näidanud, et ise mehed olete. Võõrad peavad aru saama, et nad meie rahvaga meie omal maal nõnda mängida ei tohi.“

Umbes selle sisuga kõneles Priidu veel mitu kõnet, ja näha oli, et need kõned noorematele mõjuma hakkasid.

Nad raputasid rusikaid ja tõstsid suurt kära.

25