venelased ja leedulased valmis meile appi tulema. Ja kui sa arvad, et vaenlased praegusel ajal tugevamad on kui enne, siis oled sa eksituses. Saksamaal on vana rüütlite ja ristisõitjate vaim ammugi kadunud. Keiser ja paavst on teineteise verivaenlased; nende vaen, kodusõjad ja katk on riiki nõnda nõrgestanud, et ordurüütlid sealt abi ei või loota. Liivimaal vältab alaline sõda ordu ja piiskoppide vahel, venelased ja leedulased varitsevad rajadel, rüütlid ise ja nende vasallid on prassijad ja hooplejad, kes ennast üksi röövitud rikkuse ja palgatud sõjavägede abil üleval hoiavad. Kui meie kõik koos ja korraga nende peale langeme ja kõigepealt nende rikkuse käest ära võtame, siis on nad nõrgemad kui lapsed. Taani kuningal ei ole meie maal enam mingisugust võimu ega väge; iga mõisnik on oma kuningas, aga nad ei hoia isekeskis kokku ega ole neil sõjaväge. Teiselt poolt on kõik Viru-, Harju-, Lääne- ja Saaremaa mehed juba sõjaks valmis; oleks Liivimaa talurahvaga lugu niisama, siis ei kardaks meie midagi.“
Kuna munk kõneles, ei suutnud sepp silmi tema näolt ära pöörata. Selle näo mehelik ilu, tuli, mis suurtes ja sügavates silmades loitis, vali ja siiski pehme häälekõla ning vaimustatud sõnade vool hakkasid sepa selget mõistust joobnustama. Ta hakkas aru saama, kuidas see ainuke mees, kelle õiget nime ega saatust keegi ei tundnud, kelle salanimi „Tasuja“ aga igale eesti kõrvale ammugi tuttav oli, keda nõiaks, surnust tõusnud Kalevipojaks, pühaks Jüriks, libahundiks, väärjumalaks Ukuks peeti ja kelle nime ebausklik rahvas häda ajal appi hüüdis — kuidas see üksik mees paari aastaga terve rahva oma tahtmise alla painutada ja verisele mässule ärritada võis, ilma et keegi neist, kes teda tundsid, äraandjaks oleks saanud.
„Imeline mees!“ ütles sepp raskelt hingates, kui munk
