vahelt lahti ja jooksin tagumisest uksest majasse. Rüütel tahtis mu järele tulla, aga ma sain enne uksele riivi ette lükata. Ma pugesin pimedasse salaurkasse, mis elutoa kõrval seisab. Siin puutusin oma ehmatuseks inimesega kokku, kes mulle käe suu peale surus ja mind vait käskis olla. See oli Priidu, kes ennast sinnasamasse oli peitnud. Me pidasime hinge kinni ja kuulatasime. Kõik, mis elutoas räägiti ja tehti, oli siin selgesti kuulda.
„Kes see on?“ küsisin mina vana rüütli häält kuuldes.
„Viljandi komtuur,“ sosistas Priidu.
Komtuur nimetas Priidut mässajaks ning hobusevargaks ja käskis ema kohe ütelda, kuhu poeg ennast on peitnud. Ema vastas, et ta Priidut ammugi ei ole näinud. Komtuur usutas teda mitu korda, ja kui paremat vastust ei tulnud, käskis ta maja ja kõrvalised hooned läbi otsida. Meie kuulsime, kuidas nad mööda tubasid ja pööningut kolasid ning asju loopisid, et mürin ja ragin taga. Mina värisesin hirmu pärast, et mõni kogemata salaukse võiks leida ja meie pelgupaika tungida. Õnneks ei läinud see kartus täide. Kui kõik nurgad läbi olid tuustitud ja minu arust kõik asjad puruks pekstud, tulid sulased elutuppa tagasi ja ütlesid, et nad kedagi ei olla leidnud. Komtuur hakkas uuesti ema usutama ja ähvardas maja põlema pista ning kõigi elanikkudega tuhaks põletada, kui ta Priidut kätte ei saa. Ema palus ja meelitas, aga Priidu peidupaika ei andnud ta teada. Siis käskis komtuur ema kinni siduda ja nii kauaks lossi sügavamasse kongi visata, kuni Priidu välja tuleb. Vaevalt hakati ema siduma, kui Priidu minu kõrvalt kadus ja ühe silmapilguga komtuuri ees seisis, hüüdes: „Tehke minuga, mis tahate, aga jätke mu ema rahule!“ Ta seoti kohe nii kõvasti kinni, et ta vaeseke valu pärast oigas. Ema langes komtuuri ette põlvili ja
