Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/6

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


komtuuri ja landmeistri enese kaitse all. Viljandi lossi jaoks tegi ta maksuta tööd, ja kui mõnel talutaadil kabjarauda või tosin latinaelu vaja oli, siis sai ta neid sepa käest sagedasti jumalamuidu ja paraja lonksu õlut pealekauba.

Kibedal sõjaajal läks ka sepp oma komtuuriga sõtta ja tegi siis vaenlaste pealaed oma alasiks; aga sestsaadik, kui ta oma käsivarre jõudu võõral maal raudriietega ehitud sõjameeste kallal oli proovinud, ei teinud võitlemine poolmetsaliste leedulastega talle enam suurt nalja.

„Tappa mõistab iga lurjus,“ ütles sepp selle asja kohta. „Kui kangem nõrgema kallale läheb ja ta maha notib, siis ei ole see kellegi sõdimine, ja mina seda ei salli.“

Nõnda oli sepp, ehk küll nime poolest pärisori ja pealegi valjude isandate pärisori, siiski nii vaba mees kui ei keegi muu Liivimaal. Ta ei tundnud vägivalla-kartust ega ras­keid elumuresid. Suguvendade vilets põli ei teinud temale suuremat südamevalu. Ta kergitas nende häda, kus võis, elas aga ise isandatega heas sõpruses. Tema sõna maksis talupoegade ees palju, aga ta ei olnud oma mõju iialgi kurjasti pruukinud, ei ninameheks püüdnud saada ega suuri asju juhtima hakata. Isamaa kõrgemad saatused jättis ta jumala ja valitsejate hooleks.

Hea õnn ja usin töö olid Villu jõukaks meheks teinud. Välispidist uhkust ei armastanud ta teha, vaid kandis talu­poja riiet, nagu seadus seda allaheidetud rahvastelt nõudis. Aga tal oli oma väike maja sepapaja juures ja maja sees oli tal palju ilusaid ja haruldasi asju, nende hulgas ka üks õppinud kokk ja majapidaja, kelle ta ise kaugelt maalt kaasa oli võtnud. Peaaegu igal aastal käis sepp korra võõral maal, osalt ordu, osalt omaenese tarviduste pärast. Sealt tõi ta siis muu kraami seas ikka ka mõne vaaditäie head marjaviina kaasa. Saksa keel oli tal selge kui vesi ja nii

9