asjata lootes, et kogemata kaugeltki Maie kallist nägu näha saab.
Jüripäev läks mööda ja tema kannul tulid Eestimaalt koledad sõnumid. Talupojad olid ühe ööga peaaegu terve sakste ja taanlaste soo lagedal maal ära hävitanud, mõisad maha põletanud ja endid suureks sõjaväeks ühendanud, kes Tallinna alla tõttas. Selle sõnumi peale tegid siin ja seal ka Liivimaa eestlased üksikuid mässukatseid, millest aga ordurüütlid kergesti jagu said ja talupoegi nõnda ära hirmutada mõistsid, et need vaevalt veel hingata ja salamahti õnnelikumate kaasvendade poolt abi loota julgesid.
Sepp Villu mõtles ööd ja päevad Maie päästmisele; mõtles nii kangesti, et peaaegu lolliks läks, aga ei saanud siiski õigele otsale. Töö jättis ta täiesti sellide hooleks; naljasõna ei kuuldud enam ta suust; toit ei tahtnud talle maitsta ja viina jõi ta ainult siis, kui kuri mõte teda vaevas, et Mai teda enam ei armasta.
Ühel päeval läks sepp Priidu seltsis Viljandisse ja tahtis pika tõrkumise järel esimest korda jälle komtuuri jutule saada; aga komtuuril oli praegusel murelikul ajal nii palju tegemist, et ta seppa enese ette ei lasknud. Õhtul istusid sepp ja Priidu ühes kõrtsis, kui õuest vankrimürinat kuuldi ja üks Puidu mõisa sulane, keda Villu tundis, sisse astus.
„Kas sina sõitsid ette?“ küsis sepp.
„Sõitsin küll,“ vastas sulane uhkelt, „kahe hobusega sõidan.“
„Miks na toredasti?“
„Puusärki vean linnast koju.“
„Kelle puusärki?“
„Vanahärra oma.“
„Kas vanamees juba valmis?“
60
