võis ta oma majas ka kõrgeid külalisi vastu võtta ja tehtud töö peale ise liiku anda. Rändamislust ei vähenenud temas, ehk küll reisimine sel ajal hea tüki raskem ning hädaohtlikum kui praegu ja sepal sagedasti suurt- ja väikestsugu röövlitega tegemist oli. Oli reisihimu täidetud, siis tõttas sepp palava igatsusega jälle koju ja kiitis paganate ja kristlaste jumalaid, kes talle nii armsa ning ilusa maa olid kinkinud.
Siis põrus jälle maapind ta vägevate hoopide all, lõõtsad mühisesid, taotav raud purskas tuld ja ümberkaudne mets kajas südamlikust naerust, mida sepp oma naljakate reisilugudega kuulajatelt välja meelitas. Kes siis Villule pilgu heitis, see ei läinud temast sõna lausumata mööda; kes Villuga kord lõbusa sõna oli vahetanud, selle meel läks rõõmsaks, ja kes Villuga kord rõõmus oli olnud, see jäi tema sõbraks igavesti. Talupojad kogunesid trobikondade kaupa sepapaja ümber, oma suguvenna õnnelikku põlve imetlema ja tema imelikke sõnumeid võõrastest maadest ning rahvastest kuulama. Aga ka suured saksad jäid mööda sõites seisatama ja mõnigi peene pihaga rüütlipreili unustas tema pärast hädaohu, mis kallitele kuubedele lendavate sädemete poolt ähvardas. Ühe sõnumi järgi olevat koguni komtuuri vennatütar, kui ta seppa esimest korda silmitsenud, järgmisel ööl niisugust unenägu näinud, et kui ta seda oma pihiisale üles tunnistanud, see auline isand väga tõsiselt pead olevat raputanud.
Kui lõpuks veel nimetame, et sepp Villu poissmees või koguni vanapoiss oli — kui kolmekümnekahe-aastast meest nõnda võib nimetada —, siis on lugejal tema täielik pilt käes.
10
