Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/66

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Lase olla!“ hüüdis Adelheid. „Ära kummarda, näita mulle oma nägu!“

„Oot, oot, ma korjan helmed üles...“

Sepp kuulis tasast rabelemist ja Adelheidi naeru, aga see naer ei olnud mitte täiesti loomulik ega rõõmus. Rabelemise müdin lõppes peagi.

„Mis ma sellest salgan?“ ütles Mai uhke rahuga. „Jah, mina armastan sepp Villut, ja mitte üksi tema tugevuse pärast. Teie olete tema välispidist nägu hoolega silmitsenud ja arvate teda tundvat? Teie ei tunne teda, sest et teie tema südant ei tunne. Mina aga tean, et ta mitte üksi välispidise ilu poolest kõigist rüütlitest üle ei käi, vaid et ta kõige ausam, vahvam ja mõnusam mees maa peal on. Kes kord tema kuldse südame sisse on vaadanud, see ei või teist meest enam ilma peal armastada.“

„Aga ta ei ole veel kordagi sind päästa katsunud,“ tähendas Adelheid pilklikult.

„See näitab ainult, et ta minu peidupaika veel ei tea. Jumal andku, et ta seda iialgi teada ei saaks!“

„Kuidas nii?“

„Ta ei jääks enne rahule, kui mind päästaks või ise hukka läheks.“

„Minule on julged mehed meele pärast. Ma tahaksin hea meelega näha, kas sinu sepal nii palju julgust on, et ta siia sisse tungiks ja sinu otsekui lõukoera suust välja kisuks.“

„Mina ei soovi seda mitte, sest ma armastan teda enam kui... teie!“

„Tasa, tasa, jumala pärast!“ sosistas Adelheid kohkunult.

„Ma kuulen kedagi tulevat.“

Tõesti astus üks inimene eestoas uksest sisse. Sepp surus ennast sügavamalt ahju taha. Tulija oli orjatüdruk

69