Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/67

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ja kuulutas, et vanahärra puusärki-panemine kohe pidi algama; noorhärra laskvat sellepärast ka preilit alla paluda. Paar minutit ei olnud muud kuulda kui kergete sammude ja naisterahva riiete kahinat. Vist kohendas preili Adelheid oma ülikonda ja pani ehteid juurde.

Varsti tuli veel keegi raskemate sammudega uksest sisse ja läks tagumisse kambrisse. Sepp kuulis noort mõisahärrat ütlevat:

„Kas veel ei ole valmis, õeke? Pole suuremat ehtimist vaja, sest võõraid on vähe ja noori pole sugugi.“

Seepeale oli preili Adelheid kohe valmis ja läks tüdrukuga ühes välja. Goswin ja Mai jäid üksi. Sepp pigistas hambad kokku.

„Vaata, Mai, mis sa minuga oled teinud,“ ütles Goswin etteheitvalt. „Ma ei ole kuri inimene ega külma südamega, aga praegu pannakse mu isa puusärki ja mina ei ole veel ühtegi pisarat silma saanud ega oma õnnetuse peale mõtelnud. Sa oled mu ära nõidunud, nii et ma uneski muud ei näe kui sind. Miks sa vaevad mind nii armutult?“

Mai ei kostnud midagi.

„Ole mu vastu vähegi lahke ja sõbralik, siis tahan ma su kõige alam sulane olla,“ rääkis Goswin edasi. „Käsi, mis tahad, ja kõik täidetakse kiiresti. Sa pead alati siidis ja sametis käima, kõige paremad hobused peavad su õrna keha kandma ja kõige uhkemad rüütlid su ees kummardama ... Kallis Maieke, üheainsa musu eest...“

„Jätke mind rahule!“ karjatas Mai.

„Ma ei või sind rahule jätta!“ hüüdis Goswin tuhinal. „Sa ei pääse iialgi minu käest, niisama vähe kui mina sinu paelust pääsen. Ütle, kas tahad mu naine olla? Kas tahad? Ütle midagi, olgu see, mis on!“

„Laske mind koju minna!“

70