„Ma ei või, Maieke, ei või, ei või. Vaata peeglis enese nägu ja ütle siis ise, kas keegi mees niisugust varandust oma tahtmisega käest ära võib anda? Kui sina mind ei taha, siis ei pea sa ka kellegi teise mehe omaks saama. Oh. Maieke, küll oled sa ütlemata ilus! Ma võiksin sind igavesti musutada ja kaisutada...“
Kuulmise järgi näis, nagu tahaks ettevõtlik noormees tähendatud igavikuga hakatust teha, aga Mai tõukas teda kõigest jõust tagasi ja enne kui armukange rüütel uuesti tormi sai joosta, langes raudhaamri-raskune rusikas ta pealaele ja sirutas ta uimaselt põrandale.
„Kas tahad kaasa tulla?“ küsis sepp Villu.
„Tahan,“ kostis Mai.
„Kas siin kusagil salaust ei ole, mille läbi võiks põgeneda?“
„Ei ole.“
„Siis lähme, kuidas juhtub!“
Sepp tõstis Maie kui väeti lapse pahema käega üles, võttis mõõga paremasse pihku ja tõttas välja palkoni peale. Mõni jalg madalamal hallendas õuemüür. Allahüppamine oli kardetav. Kui hüppaja müüri harjal jalgu ei murdnud, siis võis ta kukkumise korral müüri taga seda kergemini kaela murda.
„Kas julged eluga mängida?“ sosistas sepp allapoole näidates.
„Ilma sinuta ei taha ma elada,“ vastas Mai tasakesi.
Sepp surus neiu kõvasti enese külge, ronis palkoni äärele, seadis enese istukile ja hüppas alla. Ta jalad põrusid hirmsasti, aga ta jäi õnnelikult müüri peale seisma.
„Hohoo, kes seal on?“ hüüdis kellegi hääl pimedusest ja müüri harjal tuli rutuliste sammude kõmin ligemale.
71
