See oli vist müüril valvaja öövaht. Õues hakkasid koerad haukuma. Sepp hüppas müürilt maha ja seisis nüüd sügava kraavi ees, mille põhjas vesi tumedasti läikis. Sealt pidi läbi mindama. Villu jooksis kraavi kallast mööda alla ja astus julgesti vette; põhi oli pehme ja läks järsku sügavamaks. Vesi ulatas Villule juba kaenla alla ja ta valmistas ennast ujumisele, kui põhi jälle tõusma hakkas. Sõtkumine sügavas põhjamudas võttis palju aega. Mõisa õues oli juba kära tõusnud, kui põgenejad teisele kaldale jõudsid. Sepp jooksis üle lageda välja otse metsa poole. Esimeste puude vahel jäi ta silmapilguks seisatama ja kraaksus kolm korda kui vares. Samasugune hääl vastas üsna ligidalt. Varsti rägisesid kuivad oksad kellegi jalgade all ja Priidu kuju ilmus kui tont põõsaste tagant.
„Pane mind nüüd maha!“ sosistas Mai.
„Ei, nüüd on rutt taga,“ vastas sepp ja pistis hiiglasammudega pimeda metsa sisse jooksma.
Vaene Priidu! Niisugust jooksu ei olnud ta veel eluajal katsunud. Tal ei olnud peale vembla midagi kanda, aga ta jõudis suure vaevaga sepale järele, kelle sammusid kallis koorem ei raskendanud, vaid tiivustas!
9
Põgenejad võisid vahest tuhat sammu jooksnud olla, kui sepp tähele pani, et Priidut enam tema kannul ei olnud.
„Priidu, ae, Priidu!“ hõikas sepp seisma jäädes ja tagasi vaadates.
Kaugelt vastas valus oigamine; sinna tõtates leidis Villu, et Priidu ennast puu najale toetas ja külgi hõõrus. Ta
72
