Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/70

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


lõõtsutas nii kangesti, et vaevalt häält sai teha. Aga ta segaseid sõnu ei olnud vajagi; oli muidugi näha, et Priidu väsinud ja valusatest pistetest vaevatud oli. Sõnadest võidi veel nii palju aru saada, et ta teisi edasi kihutas ja ise maha soovis jääda.

Sepp oli kahevahel; Mai aga ütles kindla sõnaga, et ta venda üksi pool-surnult tagaajajate ja metselajate kätte ei jäta. Teatud asi, et naisterahvad seal julgemad on kui lõvid, kus nende südameheldus ja kaastundmus äratatud on. Olgu nende abist siis kasu või kahju, olgu see hea või paha, mis nende ärganud tundmus neid tegema ajab, — tehtama peab seda ikkagi.

Tuli siis Maie soovil oodata, kuni Priidu teekonda võis jätkata. Villu pani nüüd alles Maie maha; ta läks otsima ja leidis hea peidupaiga kõrges ja tihedas rägastikus, kuhu ainult ühest küljest sisse võidi pääseda. Sinna istusid Mai ja Priidu maha, kuna sepp rägastiku suu ees valvas. Metsa kohal tõusis tuulehoog, käristas paksu pilverünka, mis seni taevast oli pimestanud, aegamööda lõhki ja puhastas kuu kahvatutele kiirtele teed. Valgus tungis uudishimulikult põgenejate urkasse, pani mändide okkad nõiduslikult läikima ja külvas metsa kohutavaid varjusid täis.

Korraga arvas Villu kaugelt kuiva ja lühikest koera haukumist kuulvat. Ta kuulatas ja märkas, et haukumine Puidu mõisa poolt ligemale tuli. Sepa nahast käis külm värin läbi. Mai ja Priidu olid tema selja taha astunud. Kõik kolm vahtisid tumma kohkumisega üksteise otsa; kõik kolm olid aru saanud, mis see tähendas: neid aeti jahikoertega taga!

„Nüüd ei maksa enam põgeneda,” ütles sepp. „On koerad tõesti meie jälil, siis ei pääse me nende käest. Ei ole lugu nii, siis oleme siin hästi peidetud ja võime loota, et taga-

73