ajajad meist mööda lähevad. Peaksid nad meid siiski leidma, siis tahan mina mõõgaga urgastiku suud kaitsta; mujalt ei pääse keegi siia sisse. Teie olge vagusad ja ärge liikuge paigast.“
„Anna mind parem kohe nende kätte, siis ei puutu nad teisse,“ palus Mai.
„Hohohoh!“ naeris sepp tasa, aga südamest: „Mis mees see on, kes oma pruudi meelega varastada laseb? Ei see kõlba kuhugi... Juba tulevad. Ma kuulen kapjade müdinat... Anna mulle suud, Maieke... Vaat sedaviisi. Nüüd oled sa mu armas naine. Tulgu nad nüüd peale! Kergelt ei pea nad sind leseks tegema. Peitke endid ära!“
Juba klähvisid ja nuhkisid koerad põõsaste ümber; nende järel tulid suure raginaga ja müdinaga mitmest küljest ratsamehed, kes koeri jahihüüetega otsimisele ässitasid. Rägastiku suu ees hakkasid koerad kangesti haukuma; ühe silmapilguga veerlesid esimesed neist ulgudes maas. Esimene ratsamees, kes seppa nägi ja suud parajasti rõõmukisaks lahti tahtis teha, kukkus nagu piksest rabatult tagumistele jalgadele tõusva hobuse seljast maha. Tükki kümme ratsalist kogunes kohe tema ümber. Kuu piilus parajasti pilve tagant ja tegi naljaka näo, nähes, kuidas terve salk ratsamehi üheainsa jalamehe kallale kippus, ilma et viimane plehku oleks pannud.
„Pidage!“ müristas Goswin Herike, keda Villu oma imestuseks tervelt ratsaliste hulgast leidis. „Kuule, sepp, mispärast lõid sa minu mehe maha?“
„Sinu süü pärast,“ vastas sepp.
„Häbemata sõnadega teed sa oma loo pahemaks,“ ütles Goswin uhke rahuga. „Sind saab raskesti nuheldama, sest sa oled kui varas võõrasse majasse tunginud, oma käe rüütlisoost mehe vastu üles tõstnud ja ühe tütarlapse röövinud.
74
