käia. Muidu ei oleks Priidu ennast toetada lasknud. Kallist rüütlimõõka ei võtnud sepp kaasa, sest see oli nüüd korraga tema silmis varastatud asi. Kaua peale keskööd jõudsid nad Risti talusse, äratasid perenaise unest ja rääkisid talle kõik, mis oli sündinud.
„Kui Mai rüütlit armastab ja ise temaga kaasa tahtis minna, mis seal siis parata?“ ütles Krõõt tuimalt.
„Kas sa nüüd näed oma kasvatuse vilja?“ küsis sepp kurvalt. „Oma võõriti õpetustega ja võõraste armastamisega oled sa vaese Maie peast hulluks teinud, nii et ta enam au ega häbi vahet ei tunne, vaid ise hukatuse sisse jookseb.“
„Mis ta siis õige pidi tegema?“
„Surm on parem kui autu elu.“
„Sure ise, kui surm sulle na magus on. Sina, mats, ei teagi, mis aus või autu elu on. Kas sina arvad ennast paremaks, kui rüütel Goswin on? Minu meelest on sada korda ausam toredas lossis elada kui mõne pärisorja hurtsikus. Kui Maria sellest viimati aru on saanud, siis ei olegi ta nii loll, kui sina arvasid. Paras sulle! Teinekord ära pista oma töntsi nina võõraste asjade vahele... Tohoo, mis sel arus on?“
Viimased sõnad olid Priidu kohta öeldud, kes järsku üles karanud oli ja põlevate silmadega ema otsa vahtis. Priidu keeletust suust voolas kõne, millest ema aru ei saanud, mille ähvardav, vihane kõla aga aimata laskis, et need õnnistamissõnad ei olnud. Võtame Villu kõrvad ja kuuleme, mis Priidu kõneles:
„Sest päevast saadik ei ole sa enam minu ema. Ma olen ilma emata ja õeta. Õde kukub hõisates häbiporisse ja ema kiidab seda heaks! Ära neetud olgu mõlemad! Ennem
80
