105
„Ära sellega naljata! Hoia ennast! Mõtle, sinu elu on minu elu, sinu surm on minu surm.“
Nende sõnadega kiskus ta ennast häkiste Gabrielist lahti ja läks urtsikusse tagasi.
Käidud tee ja wiimsed rahuta ööd saiwad wiimaks ka Gabrieli raudsest kehast wõitu. Koidu ajal wajusiwad ta silmad kinni, ta jäi kui surnu magama.
Päike oli juba keskhommikusse jõudnud, Agnes ammugi üles tõusnud, aga Gabriel magas ikka weel rasket und. Agnes ei raatsinud teda äratada; ta istus wagusalt magaja pääotsi ja silmitses mõttes ta pruuniks põlenud nägu. Selle näo jooned oliwad kui tõmmukast marmorist wälja raiutud, otsaesine kõrge ja lai, kulmud uhkeste wõlwitud, nina kõrge seljaga ja otsekohene; awaldas näo ülemine pool mehist julgust ja mõistust, siis tunnistas peenike suu ja ümmargune lõug õrna meelt ja südame pehmust — loomu omaduste kokkujuhtumine, mis naesterahwastele kõige enam meeldib. Agnese rind paisus rõõmust ja uhkusest.
„Ialgi ei ole ma ilusamat meest näinud ja nüüd on see mees minu, minu!“ hõiskas hääl ta südames. „Kui ta teaks, kui kuumalt ma teda armastan! Kui ta teaks, missuguse rõõmuga ma tema pääotsis walwan ja nõnda igaweste tema üle walwata tahaksin! Ja tema wõis mõtelda, et mina teda tema seisuse pärast põlgan!… Oh tädi Barbara, ma saan sinust nüüd alles õieti aru ja usun, et sa täieste õnnelik oled, sest mis asi wõiks ilma pääl parem olla, kui igapäewane elu armsa mehe kõrwal? Oleksin
