Lehekülg:Wanapagana jutud Eisen 1893.djvu/9

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 8 —

keegi ukse pihta. Puuraiuja awanud ukse ja eilane siast saanud mees olnudki ta ees. See kohe kõnelema: „Ma tean, et sa mind ootasid, aga ma ei wõinud warem tulla. Nüüd aga tule minuga kaasa, wõta ometi hästi suur kott ligi, et sa pärast ei nurise!“

Mees wõtnud koti kaasa ja läinud wõera järele. Tüki aja pärast jõudnud nad suurde linna ja jäänud kaupmehe keldri ukse ette seisma. Siin ütelnud siast saanud mees puuraiujale, et ta keegi muu ei olla kui wanapagan ise. Keelnud kõwasti ära sisse minnes Jumala nime nimetada, ehk muidu minna kõik ettewõtmine nurja.

Mees lubanud sõna pidada ega enne Jumala nime nimetada, kui keldrist wälja pääseb. Wanapagan läinud nüüd eel keldrisse, mees kotiga taga järel. Uks läinud iseenesest eel lahti ja tagant kinni.

Esimeses keldris olnud kõik kotid ja kastid waskraha täis. Kuriwaim ütelnud: „Waata, siin on õigusega saadud raha, seda ei wõi me puutuda, aga seal on üleliigne kasu, seda wõime wõtta. Parem lähme siiski weel edasi!“

Läinud teise keldrisse. Uks awanud ennast jälle iseenesest ja läinud niisama ka kinni. Siin näidanud wanapoiss, kus kotid ja kastid hõberaha täis seisnud ja ütelnud: „Waata, see on õigusega saadud raha, seda ei wõi me puutuda; siin on kasuraha, seda ei wõi me ka puutuda,