— 46 —
waadanud enese ümber ja näinud, et tall hobuse junn käes olnud. Ise aga istunud jää panga otsas wee augu ääres jõe peal. Noorel mehel tulnud jää otsas istudes külma wärinad peale, tõusnud püsti ja läinud pruudimaja poole. Sinna saades kuulnud aga, et pruut juba surnud ja rehetuas kirstu pandud. Seal walwanud walwajad surnut.
Noormees saatnud walwajad minema ja jäänud surnuga üksi. Kui pimedaks läinud, pugenud noormees ahju peale puhkama. Korraga kesköö ajal praksatanud rehe tua uks lahti ja hulk inimesi astunud sisse. Ühel seisnud suur pundar piirgu seljas; need põlenud kahest otsast. Kandja tõmmanud hammastest tuld ja süüdanud kõik piirud põlema.
Siis wõtnud wõerad kirstu kaane pealt ära, kiskunud surnu lõhki ja söönud suutumaks ära. Üks nuusutanud ja küsinud: „Aga mis hais see siin on? See on inimese hais?“ Teised wastanud: „Tühja! Ei ole midagi!“
Selle peale hakanud aru pidama, keda kirstu panna. Üks ütelnud: „Maretal maani pikka, Piretal piri paraja!“ Siis pannud nad Pireta kirstu, kaan peale, tuled korjatud ära ja tuba jäänud jälle pimedaks.
Teisel hommikul keetnud mees suure paja täie hobuse sõnikut kangesti kuumaks. Ütelnud ise pererahwale: „Ei teie tütart enam siin ole.
