Lord Jim/XX
←XIX
|
Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XXI→
|
KAHEKÜMNES PEATÜKK.
„ÕHTUL hilja astusin ta töötuppa, minnud läbi toreda, kuid tühja söögitoa, mis tumedasti valgustatud. Maja oli vaikne. Minu ees astus vanaldane inetu jaavalane-teener, kes kandis midagi livree taolist, mis koosnes valgest kuuest ja kollasest sarongist[1], ja kes peale seda, kui oli avanud minu ees ukse, hüüdis tasakesi: „Oo härra!“ ning astudes kõrvale kadus salapärasel viisil, nagu oleks ta olnud vaim, mis kehastunud silmapilguks ainult selle teenistuse täitmiseks. Stein pöördus ühes tooliga ümber ja kergitas samal silmapilgul ka oma prillid otsaesisele. Ta tervitas mind oma rahulikul ja humoorikal häälel. Ainult ühte tema toa nurka, nimelt sellesse, kus seisis kirjutuslaud, heitis heledat valgust varjuga varustatud lamp, kuna avara ruumi ülejäänud osa sulas koopana vormitusse pimedusse. Kitsad riiulid, mis täidetud tumedate ühte laadi ja värvi kastidega, seisid ümberringi piki seinu, mitte põrandast laeni, vaid musta vööna nelja jala laiuselt. Putukate katakombid. Ebakorrapäraste vahemaade kaupa oli üles riputatud puutahvlikesi. Valgus küündis ühele neist ja sõna Coleoptera hiilgas oma kuldtähtedega salapäraselt avara tumeduse kohal. Klaaskastid, milles seisid liblikatekogud, asetusid kolmes reas peenejalgseil väikesil laudadel. Üks neist kastidest oli oma paigalt ära tõstetud ja seisis kirjutuslaual, mis oli üle külvatud pikerguste, peene käekirjaga täidetud paberiribadega.
„„Nõnda näete mind — nõnda,“ ütles ta. Tema käsi asetses kasti kohal, kus haruldaselt suur liblikas laiutas oma pronkstiibu, mille pikkus seitse tolli või enam ja mida läbistasid delikaatsed, helevalged joonekesed, kuna ääri ehtisid toredad kollased laigud. „Ainult üks selline eksemplar leidub teil Londonis ja ei kuski mujal. Oma väikesele sünnilinnale pärandan selle kogu. Midagi minust. Parima.“
„Ta kummardus toolil ettepoole ja vahtis tungivalt, lõug üle kasti serva. Mina seisin tema selja taga. „Imeline,“ sosistas ta ja näis unustavat minu olemasolu. Tema elulugu oli tähelepanuväärne. Ta oli sündinud Baieris ja oli kahekümnekaheaastase noormehena osa võtnud 1848. a. revolutsioonilisest liikumisest. Kuna ta oli raskesti kompromitteeritud, siis oskas ta kuidagi põgeneda ja leidis alguses ulualust kuski vaese vabariikliku kellassepa juures Triestis. Sealt siirdus ta Tripolisse, kaasas kandam odavaid kelli tänaval müütamiseks — kaugeltki mitte hiilgav algus, kuid see muutus peagi küllalt õnnelikuks, sest siin ta tutvus kellegi hollandi ränduriga, kes väga kuulus, nagu arvan mäletavat, kuid kelle nime olen unustanud. See oli loodusteadlane, kes võttis noormehe oma abilisena kaasa idamaile. Nemad rändasid saartel üheskoos ja üksikult ümber ning korjasid aastat neli putukaid. Siis sõitis loodusteadlane koju, kuna aga Stein, kel polnud kodu olemaski, jäi kellegi vana ärimehe juurde Tselebesi sisemaale — kui Tselebesil üldse on olemas mingi sisemaa. See vana šotlane, ainus valge mees, kel tol ajal luba asuda maal, oli eesõigustatud sõber Wajo riikide peavalitseja juures, kes oli naine. Sagedasti kuulsin Steini jutustavat, kuidas see vanamees, kelle teine külg kergelt halvatud, tutvustas teda pärismaalises hooviringkonnas lühikest aega enne seda, kui uus halvatuslöök kutsus ta siit ilmast. Tema oli tüse mees, kel patriarhi habe ja mõjuv kuju. Ta astus nõupidamisruumi silmapilgul, mil kõik radžad, ilalakkujad ja pealikud olid koos ühes kuningannaga, kes oma paksu ja kortsus näoga (väga vaba kõneviisiga, nagu Stein ütles) toetus patjadele kõrgel asemel baldahiini all. Vanamees vedas oma jalga järel, lüües kepiga vastu põrandat, võttis Steini käest kinni ja viis ta üles kuninganna aseme ette. „Vaadake, kuninganna, ja ka teie, radžad, see siin on minu poeg,“ hüüdis ta valju häälega. „Mina olen äri ajanud teie isadega, ja kui mina suren, ajab tema äri teiega ja teie poegadega.“
„Selle lihtsa formaalsusega päris Stein šotlase eesõigustatud seisukorra ja kogu tema varanduse ühes kindlustatud majaga ainukese laevasõiduks kõlvulise jõe kaldal kogu maal. Varsti pärast seda suri vana kuninganna, kes oli oma kõneviisis nii vaba, ja maa muutus rahutuks paljude trooninõudlejate tülide tõttu. Stein ühines ühe noorema poja parteiga, selle omaga, kellest ta kolmkümmend aastat hiljem ei rääkinud muidu, kui nimetades teda oma „vaeseks Mohammed Bonsoks“. Nemad mõlemad sooritasid hulga kangelastegusid; neil olid imelised seiklused ja kord piirati terve kuu aega vana šotlase maja, kus sees istus ainult paarkümmend meest terve maleva vastu. Arvan, et pärismaalased räägivad sellest sõjast veel tänapäevgi. Samal ajal näib aga Stein olevat kinni püüdnud iga liblika, mis talle teele sattus. Pärast kaheksa-aastast sõda, rahuläbirääkimisi, teeseldud rahu, äkilisi mässusid, leppimisi, äraandmisi jne. ning just silmapilgul, mil rahu näis olevat jäädavalt jalule seatud, tapeti „vaene Mohammed Bonso“ tema oma kuningliku asukoha väravas hetkel, kui ta tuli kõige ülevamas tujus õnnestunud metskitse-jahilt. See sündmus muutis Steini seisukorra äärmiselt ebakindlaks, aga võib-olla oleks ta jäänud paigale, kui ta poleks lühikest aega peale seda kaotanud Mohammedi õde („minu kallis abikaasa printsess“, nagu ta armastas pühalikult öelda) ühes oma tütrega — ema ja lapse korraga, kes surid kolme päeva jooksul mingi nakkava palaviku kätte. Tema lahkus maalt, mis oli muutunud talumatuks sellise raske saatuse tõttu. Nõnda lõppes tema elu esimene ja seiklusrikas pool. Mis järgnes, oli sedavõrt erinev, et kui poleks järele jäänud leinatundmust, siis oleks võinud pidada seda ajajärku paljaks unenäoks. Tal oli pisut raha; ta algas elu uuesti ja aastate jooksul omandas ta õige suure varanduse. Alguses rändas ta üsna palju saartel ümber, kuid aastad olid talle oma koormaga ligi hiilinud ja lõpuks lahkus ta harva oma ruumikast majast, mis seisis kilomeetrit kolm linnast väljas ja mida ümbritses avar aed ühes tallide, kontorite ja bambusonnidega, mis määratud tema teenritele ja alamaile, keda tal oli suur kari. Igal hommikul ta sõitis linna, kus tal oli kontor valgete ja hiina ametnikkudega. Temal oli väike kuunarite laevastik ühes pärismaalise meeskonnaga ja ta ajas kohalikkude saadustega laialdast äri. Muidu elas ta üksiklasena, ilma et oleks sealjuures olnud inimpõlgur, teotses raamatute ja oma kogudega, klassifitseerides ja korraldades liike, vahetades kirju euroopa putukateadlastega ja koostades oma varanduste kirjeldavat nimestikku. Selline oli selle mehe elulugu, kellelt mina läksin Jimi asjus nõu küsima, ilma et mul oleks olnud erilisi lootusi. Juba lihtsalt tema arvamuse kuulaminegi oleks toonud kergendust. Ma olin küll kärsitu, kuid ma austasin intensiivset, peaaegu kirglikku süvenemist, millega ta vaatles liblikat, nagu võiks ta selle õrnade tiibade pronkshelgil, valgeil triipudel ja toredail laikudel näha muid asju — mingit kuju, mis hääbumatu, pannes hukkumisele samuti vastu nagu need kenad, elutud koedki, mis esitavad surmast puutumatut hiilgust.
„„Imeline!“ kordas ta minule pilku heites. „Vaadake! Ilu — kuid see pole veel midagi — vaadake ainult seda täpsust, kooskõla. Ja nii õrn! Ja nii tugev! Nii täppis! See on loodus — ilmatu suurte jõudude tasakaal. Iga täht on selline — ja iga rohulaju samuti — ja vägev kosmos oma täielikus tasakaalus loob selle. Ime; looduse — selle suure kunstniku — imeline meisterteos!“
„„Kunagi ma pole veel kuulnud ühtegi putukateadlast nõnda rääkivat,“ tähendasin mina elavalt. „Meisterteos! Aga mis ütlete inimesest?“
„„Inimene on hämmastav, kuid tema pole meisterteos,“ ütles tema, silmitsedes vahetpidamata klaaskasti. „Võib-olla oli kunstnik pisut arust ära. Eh? Mis te arvate? Mõnikord näib mulle, et inimene ilmus sinna, kus teda ei vajatud ja kus pole tema jaoks ruumi, sest kui see poleks nõnda, milleks tahab ta siis kogu ruumi endale? Milleks jookseb ta siin-seal ringi ja teeb nii suurt müra, rääkides tähtedest ja häirides rohulajusid?…“
„„Ning püüdes liblikaid,“ laususin mina vahele.
„Tema naeratas, laskus toolil seljakile ja ajas jalad sirgu. „Istuge,“ ütles ta. „Ma tabasin selle haruldase eksemplari ise ühel ilusal hommikul. See oli suur elamus. Teie ei tea, mis tähendab kogujale selline haruldane eksemplar. Teie ei või seda teada.“
„Mina naeratasin mõnusalt oma kiigetoolil. Tema silmad näisid vaatavat teispool müüri, millel nad peatusid; ja ta jutustas, kuidas ühel ööl tuli käskjalg „vaeselt Mohammedilt“, kes nõudis tema, Steini, juuresolu „pealinnas“ — nagu tema seda nimetas —, mis seisis penikoormat üheksa, kümme eemal ja kuhu pääses ratsa üle viljeldud lagendikkude ühes siin-seal kasvavate metsatukkadega. Varahommikul lahkus ta oma kindlustatud majast, kui oli suudelnud oma väikest Emmat ja võimu jätnud „printsessile“, oma abikaasale. Ta kirjeldas, kuis see tuli temaga kuni väravani, hoides kätt tema hobuse kaelal; „printsessil“ oli seljas valge jakk, kuldnõelad juustes ja üle pahema õla pruun nahkrihm ühes revolvriga. „Ta rääkis, nagu räägiks iga teinegi naine,“ ütles ta, „käskides mind olla ettevaatlik ja katsuda enne pimedat tagasi jõuda, ning milline kuulmatus see olevat, et sõidan üksi. Meil olid sõjapäevad ja maa ei olnud rahulik; minu inimesed panid parajasti akendele kuulikindlaid luuke ja laadisid püsse ning naine palus tema pärast mitte muretseda. Tema kaitsvat maja kõigi vastu, kuni mina jõuan tagasi. Ja mina naersingi pisut lõbusasti. Mulle meeldis teda näha nii tublina, noorena ja tugevana, sest ka mina olin siis noor. Väraval haaras ta mu käe, pigistas seda tugevasti ja taandus. Ma pidasin hobuse värava taga seni paigal, kui kuulsin, et riivid lükati väravale ette. Üks minu suuri vaenlasi, keegi suurtsugu mees — ka suur kaabakas — kolas oma rühmaga ümbruskonnas ringi. Ma kihutasin neli, viis penikoormat nelja. Öösel oli sadanud vihma, kuid udu oli juba üles tõusnud — oli tõusnud ja maapind oli puhas; see seisis naeratades minu ees, nii värskena ja süütuna — nagu väike laps. Äkki antakse kogupauk — vähemalt kakskümmend pauku, nagu mulle näis. Kuulen oma kõrva ääres kuule laulvat ja minu kübar kargab kuklasse. See oli väike intriig, mõistate. Nad lasksid vaese Mohammedi mu välja kutsuda ja seadsid ise lõksu üles. Mõistan äkki kõik ja mõtlen — see vajab muidugi pisut korraldamist. Mu hobu norskab, kargab ja jääb seisma, mina langen pikkamisi ettepoole, peaga hobuselakale. Hobu hakkab edasi minema ja teise silmaga näen üle kaela väikest suitsu pahemal käel bambuspõõsa kohal. Mõlgutlen… Ahaa! mu sõbrad, miks ei oodanud te pisut kauem, ennekui lasksite? See pole teil veel gelungen[2]. Oh ei! Ma sain parema käega tasa, tasa oma revolvri pihku. Lõpuks polnud neid kaabakaid rohkem kui seitse. Nemad kargavad rohu seest üles ja pistavad jooksma, sarongid ülal, hõljutades odasid peade kohal ja karjudes üksteisele — hobune tulevat kinni püüda, sest mina olevat surnud. Lasksin nad nii ligi, nagu see uks siin ja siis põmm, põmm, põmm — iga kord pihta. Veel annan paugu ühele selja tagant järele, kuid see ei taba. Liig kaugel juba. Ja siis istun üksi oma hobusel, maa puhtana ja naeratavana mu ees, kolme mehe laibad minu ümber. Üks oli kõverasse tõmbunud nagu koer, teine lamas selili, käsi silmil, nagu kaitseks päikese vastu, kolmas mees tõmbab üsna pikkamisi oma jala kõverasse ja lööb ta siis järsku sirgeks. Ma silmitsen teda sadulast hoolega, kuid ei midagi — bleibt ganz ruhig[3] — seisab paigal, nii. Ja kuna mina talle näkku vahin, otsides sealt veel elumärki, hellub tema otsaesiselt kerge vari üle. See oli siin selle liblika vari. Vaadake tema tiibade vormi. Sellised lendavad kõrgele ja kärmesti. Tõstan silmad ja näen teda eemale lipendavat. Mõtlen — — On see võimalik? Ja siis kaotan ta silmist. Tulin sadulast maha ja hakkasin pikkamisi edasi minema, viies hobust ratsutimeidpidi revolver laskevalmis käes, silmad pahemal ja paremal, all ja ülal, igal pool! Lõpuks nägin liblikat kümne jala kaugusel väikesel mustusehunnikul. Süda hakkas mul kohe kiiremalt lööma. Lasksin hobuse vabaks, hoidsin revolvri ühes käes ja teisega võtan oma pehme kübara peast. Samm. Paigal. Veel samm. Patsti! Käes! Kui tõusin üles, värisesin erutusest nagu haavaleht, ja kui avasin need ilusad tiivad ja tegin kindlaks, milline haruldane täiuslik eksemplar oli mul peos, hakkas mu pea ringi käima ja minu jalad muutusid meeleliigutusest nii nõrgaks, et pidin istuma maha. Nii väga ihkasin ma, kui kogusin alles professorile, et ka minul endal oleks kord selline eksemplar. Ma võtsin pikad teekonnad ette ja kannatasin palju vaeva; ma nägin temast magades und ja nüüd äkki oli ta mul peos, sõrmede vahel — minu omandus! Lauliku sõnadega öeldes:
„So halt’ ich’s endlich denn in meinen Händen, |
Ta andis viimasele sõnale oma äkki langetatud häälega erilise toonituse ja tõmbas pikkamisi silmad minu näolt. Ta hakkas asjalikult ja vaikselt laadima oma pikavarrega piipu ja surudes pöialt tota avausele, vaatas jällegi tähendusrikkalt mulle otsa.
„„Jah, armas sõber. Tol päeval polnud mul enam midagi soovida; oma peavaenlase olin tublisti vihale ajanud; olin noor ja tugev; mul olid sõbrad; mul oli naise armastus; mul oli laps, kes täitis kogu mu südame — ja isegi see, millest olin näinud und, tuli mulle pihku!“
„Ta tõmbas tikust tuld, mis leegitses heledasti. Tema mõtlik, rahulik nägu tõmmahtas korraks.
„„Sõber, naine, laps,“ ütles ta pikkamisi, vahtides väikesse leeki — „puuh!“ Ta puhus tuletiku surnuks. Siis ta ohkas ja pöördus jällegi klaaskasti poole. Õrnad ja ilusad tiivad värisesid nõrgalt, nagu oleks Steini hingus üürikeseks andnud tagasi elu tema toredale unistuste esemele.
„„Töö,“ algas ta äkki, näidates käega laialipillatud paberiribadele, ja jätkas siis oma harilikul rõõmsal toonil: „töö teeb suuri edusamme. Ma kirjeldasin seda haruldast eksemplari… Na! Ja mis head toote siis teie?“
„„Tõtt öelda, Stein,“ rääkisin ma jõupingutusega, mis mind üllatas, „ma tulin siia, et teile ühte eksemplari kirjeldada…“
„„Liblikas? küsis tema uskmatu ja naljaka agarusega.
„„Ei midagi nii täiuslikku,“ vastasin mina, tundes äkki end arastatuna igasuguste kahtlustega. „Inimene!“
„„Ah nii!“ pomises ta ja tema naeratavalt minu poole pööratud nägu muutus tõsiseks. Ja kui ta oli natuke aega mulle otsa vaadanud, ütles ta pikkamisi: „Noh, ka mina olen inimene.“
„Täpsalt seesugune ta oli; tema oskas olla nii suuremeelselt julgustav, et pani pelgliku inimese veel pihtimuse lävelgi kõhklema; kuid minu kõhklemine ei kestnud kaua.
„Ta kuulas, mis mul öelda, jalad ristamisi. Vahetevahel tema pea kadus hoopis suitsupahvakusse, kust kostis ainult kaastundlik urin. Kui lõpetasin, võttis ta jala põlvelt, pani piibu kõrvale, kummardus tõsiselt minu poole, küünarnukid toolitugedel, sõrmeotsad koos.
„„Mõistan väga hästi. Tema on romantiline.“
„Stein oli teinud juhtumile minu asemel diagnoosi, ja alul ma otse imestasin, kui lihtne see oli; tõepoolest sarnaneski meie kõnelus väga arstlikule nõupidamisele — Stein oma õpetatud välimusega istus laua ääres toolil, mina murelikuna teisel tema ees, pisut kõrval — nii et oli üsna loomulik küsida:
„„Mis peab tegema?“
„Tema tõstis pika esisõrme üles.
„„On olemas ainus vahend! Üksainus asi võib meid arstida, nii et meie poleks enam meie ise!“ Sõrm langes terava löögiga lauale. Juhtum, mis ta alguses osanud teha nii lihtsaks, muutus ehk veelgi lihtsamaks ja — täiesti lootusetuks. Järgnes väike vaheaeg. „Jah,“ laususin mina, „õigust öelda, küsimus pole selles, kuis terveks saada, vaid kuis elada.“
„Ta nokutas möönvalt pead, pisut nukralt, nagu näis. „Jah, jah! Nagu ütleb teie suur laulik: See on küsimus…“ Ta jätkas kaastundlikult peaga nokutades: „Kuis olla! Ah! Kuis olla.“
Ta tõusis üles, toetades sõrmeotsad lauale.
„„Meie tahame nii mitmesugusel viisil olla,“ algas ta jällegi. „See suurepärane liblikas leiab väikese mustusehunniku ja istub vaikselt sinna otsa, kuid inimene ei taha kunagi oma mustusehunnikul paigal püsida. Tema tahab olla nii ja siis tahab ta olla teisiti…“ Ta tõstis oma käe üles ja langetas ta jällegi… „Tema tahab olla püha ja tema tahab olla ka saatan — ja iga kord ta suleb oma silmad ja leiab enda olevat peene poisi — nii peene, nagu ta üldse ei võigi olla… Unes…“
„Ta laskis klaaskaane alla langeda, automaatne lukk klõpsatas teravalt, ja võttes kasti oma mõlema käe vahele, kandis ta tema pühalikult määratud paigale, siirdudes lambi heledast ringist nõrgema valguse valda — lõpuks kujutusse hämarusse. Sel oli kummaline mõju — nagu oleksid need mõned sammud kandnud ta välja siit käegakatsutavast ja segasest maailmast. Tema kõrge kuju, millelt rööviti nagu ainelisus, hõljus ebamääraste liigutustega kummardudes üle nägematute asjade; tema hääl, kostes kaugusest, kus teda ennast võis seletada salapäraselt teotsemas ebaaineliste muredega, polnud enam kuiv ja kaine, vaid näis paisuvat mahukaks ja pühalikuks mahendatuna eemaldumisest.
„„Ja et alati ei saa oma silmi kinni hoida, siis tulevad need tõsised hädad — südamepiin — maailmavalu. Ütlen teile, mu sõber, pole hea, kui leiate, et ei või oma unistusi teostada, sest et teie pole selleks kas küllalt tugev või küllalt tark. Jaa!… Ja ometi olete kogu aja nii pagana peen poiss! Wie? Was? Gott im Himmel! Kuis võib see olla? Ha, ha, ha!“
„Liblikate haudade vahel kohmitsev vari naeris mürisevalt.
„„Jah! See hirmus asi on väga kentsakas. Inimene, kes selleks sündinud, langeb unistusse, nagu teine inimene langeb merre. Kui ta katsub välja õhku ronida, nagu teevad vilumatud, siis upub ta — nicht wahr? Ei! Mina ütlen teile: purustavaile loodusejõududele tuleb alla heita ja oma käsi ning jalgu pingutades tuleb sügavat, sügavat merd sundida end peal kandma. Nõnda on lugu, kui küsite minult — kuis olla?“
„Tema hääl paisus haruldaselt tugevaks, nagu oleks talle seal kaugel hämaruses kõrva sosistatud erilist tarkust. „Mina ütlen teile: ka siin on ainult üks tee.“
„Oma tuhvlite kiire suss-sussiga tuli ta nõrgas valguses hämaralt nähtavale, kust ilmus äkki heledasse lambiringi. Tema väljasirutatud käsi sihtis püstolina minu rinnale; tema sügaval pealuus istuvad silmad näisid mu läbi puurivat, kuid tema tuksatavad huuled ei lausunud sõnagi ja karge ülevuse kindlus, mis paistis videvikus, kadus tema näolt. Käsi, mis näitas mu rinna pihta, langes alla ja pikkamisi lähenedes pani ta selle pehmelt mu õlale. On olemas asju, ütles ta nukralt, mida ei või ehk kunagi öelda, kuid tema olevat nii palju elanud üksinda ja sellepärast ta unustavat mõnikord — unustavat. Valgus oli hävitanud kindluse, mis oli teda vaimustanud eemal pimeduses. Ta istus ja, surudes mõlemad küünarnukid lauale, hõõrus oma otsaesist. „Ja ometi on see tõsi — ometi on see tõsi. Sukelduda hävitavasse loodusejõudu…“ Ta rääkis vaiksel toonil, üks käsi ühel, teine teisel palgel, ilma et oleks vaadanud mulle otsa. „Nõnda pidi see minema. Järgneda unistusele, ikka jälle järgneda unistusele ja nõnda edasi — ewig — usque ad finem…“[5] Tema veendunud sosin näis minu silme ette tõstvat tohutu ja ebamäärase avaruse, nagu oleks see mingi pime silmaring hommikuhämaras kuski tasandikul — või ehk oli see öö saabumine? Puudus julgus seda otsustada; kuid see oli võluv ja petlik valgus, mis heitis oma tumeduse seletamatu luule üle hundiaukude ja — haudade. Tema elu oli alanud vaimustuses ja ohvritoomises kõrgetele ideedele; tema oli kaugele rännanud ja seda mitmesugustel teedel, imelikkudel jalgradadel ja ükskõik mis ta ka tegi, ikka talitas ta kõikumatult ning sellepärast ka ilma häbita ja kahetsuseta. Siiamaani oli tal õigus. See oli see tee, kahtlemata. Ometi seisab see suur tasandik, millel inimesed rändavad haudade ja hundiaukude keskel, sootuks õudsena tumeda valguse seletamatus luules, keskpaik varjutatud ja servad ümberringi heledamas helgis, nagu oleks ta piiratud kuristikuga täis leeke. Kui mina lõpuks vaikuse katkestasin, siis ainult selleks, et arvamust avaldada — ükski ei võivat romantilisem olla kui tema ise.
„Tema raputas pikkamisi pead ja vaatas mulle siis otsa kannatliku ja uuriva pilguga. See on häbi, ütles ta. Me istume ja jutleme nagu kaks poissi, selle asemel et pead kokku pista ja midagi praktilist leida — mingi praktilise vahendi — halbuse vastu — suure halbuse vastu — kordas ta heasüdamliku ja andeksandva naeratusega. Kuid kõigest hoolimata ei muutunud meie kõnelus sugugi praktilisemaks. Me hoidusime Jimi nime nimetamast, nagu oleksime tahtnud loobuda liha ja vere toomisest oma vestlusse või nagu ei olekski ta muud kui ainult ümbereksiv vaim, kannatav nimetu varjukuju. „Na!“ ütles Stein tõustes. „Täna öösel magate siin ja hommikul teeme midagi praktilist — praktilist…“ Ta süütas kaheharulise küünlajala ja näitas teed. Me läbisime tühjad, pimedad toad, saadetud Steini kantud küünalde valgusest. See libises mööda poonitud põrandaid, heljus siin-seal üle laua poleeritud pinna, kargles mingi mööbli katkendilisel kõverusel või välgatas püstloodis sisse ja välja kuski eemalseisvas peeglis, kuna aga kahe mehe kujud ja kahe leegi helgid hetkeks nähti vaikseina hiilivat läbi kristallise tühjuse sügavikkude. Tema astus viisaka kummardusega aeglaselt samm maad ees, näos sügav rahu, nagu kuulaks ta midagi; linased, valkjate kiududega põimitud juuksed langesid hõreda nappusega tema vaevalt kõverdatud kaelale.
„Tema on romantiline — romantiline,“ kordas ta. „Ja see on väga halb — väga halb… Ka väga hea,“ ta lisandas. „Aga on ta siis seda?“ pärisin mina.
„„Gewiss,“ vastas tema ja hoidis küünlajalga kõrgel, ilma et oleks minule otsa vaadanud. „Ilmsesti! Mis on see, mis ajab teda sisemise valu kaudu iseennast tundma õppima? Mis on see, mis teeb ta teile ja minule — olevaks?“
„Sel silmapilgul oli raske uskuda Jimi olemasolu, mis sai alguse kuski maapastori majas, olles varjatud inimhulgaga nagu tolmupilvega ja vaigistatud elu ja surma vastupidiste nõuetega siin ainelises maailmas — kuid ometi tema hävinematu reaalsus andis end minule tunda veenva ja paratamatu jõuga! Ma nägin teda elavalt, nagu oleksime liikudes läbi kõrgete, vaiksete ruumide — keset viirastuvate valgushelkide läiget ja inimkujude äkilist ilmumist ühes värisevate leekidega mõõtmatus ja läbipaistvas sügavuses — lähenenud absoluutsele tõele, mis nagu ilugi, voogab petlikuna, tumedana, pooleldi sukelduvana salapärasuse vaikseis vetes. „Võib-olla, et ta on,“ möönsin mina kerge naeruga, mille ootamatult vali vastukõla sundis mind kohe oma häält vähendama; „kuid et teie olete, selles olen kindel.“ Pead rinnale lastes ja küünlajalga kõrgele tõstes, hakkas Stein jällegi edasi minema. „Noh, aga ka mina olen olemas,“ ütles ta siis.
„Tema käis minu ees. Minu silmad jälgisid tema liigutusi, kuid mis ma nägin, polnud mitte ärijuht, mitte ka oodatud külaline õhtustel vastuvõttudel, õpetatud seltside kirjavahetaja ega siia sattuvate looduseuurijate külalahke peremees; ma nägin ainult tema saatuse tõelikkust, mida ta oli osanud jälgida kõikumatul sammul ja mis oli alustunud viletsas ümbruses, kuid oli rikas suuremeelset vaimustusest, sõprusest, armastusest, sõjast — kõigist romantika ülevaist sugemeist. Minu toa ukse all vaatas ta mulle otsa. „Jah,“ ütlesin, nagu jätkaksin vaidlust, „ja muude asjade seas teie unistasite narrilt teatud liblikast; aga kui ühel ilusal hommikul see unistus astus teile teele ette, siis ei lasknud te seda hiilgavat juhust käest libiseda. Ega lasknud ju? Kuna aga tema…“ Stein tõstis oma käe. „Ja kas teie teate, kui palju juhuseid mina olen lasknud käest libiseda, kui palju unistusi olen kaotanud, mis sattusid minu teele?“ Ta raputas kahetsevalt pead. „Mulle näib, mõned neist oleksid olnud väga ilusad, kui oleksin nad teostanud. Teate teie, kui palju neid on? Võib olla, ma isegi ei tea seda.“ „Kas tema omad olid ilusad või mitte, kes võib öelda,“ laususin mina, „et tema tunneb ainult seda ühte, mida ta ei tabanud.“ „Igaüks tunneb ühte või kahte sellist,“ ütles Stein, „ja selles ongi see häda — suur häda…“
„Ta andis ukselävel kätt ja piilus ülestõstetud käe alt minu tuppa. „Magage hästi. Ja homme peame tegema midagi praktilist — praktilist…“
„Kuigi tema oma tuba oli seal kaugemal minu omast, nägin teda tuldud teed tagasi pöörduvat: ta läks oma liblikate juurde.“