Lord Jim/XXI

Allikas: Vikitekstid
XX
Lord Jim
Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare
XXII

KAHEKÜMNEESIMENE PEATÜKK.

„MA ei usu, et ükski teist oleks kuulnud Patusanist,“ algas Marlow uuesti pärast vaikimist, mille kulutas hoolikaks sigarisüütamiseks. „See on ükskõik; kubisevalt täidetud öises taevas leidub nii palju ilmakehi, millest inimkond pole kunagi midagi kuulnud, sest need seisavad väljaspool tema tegelikku elu ja neil pole kellegi kohta mingit maist tähendust, välja arvatud ainult täheteadlastele, kellele makstakse selle eest, et nad räägiksid teaduslikult nende koosseisust, raskusest ja teest — nende liikumise korratusist, nende valguse kõrvalekaldumisest — omataoline teaduslik keelepeks. Samuti on lugu ka Patusaniga. Bataavia valitsuse siseringkonnis tehti temast vihjavalt juttu, eriti mis puutus tema korratusisse ja kõrvalekaldumisisse, ja vähestele, väga vähestele oli ta nime järgi tuntud ka äriilmas. Ometi polnud keegi seal käinud ja ma arvan, et keegi ei tahtnudki isiklikult sinna minna, nagu ka täheteadlane, ma arvan, avaldaks valju protesti, kui teda tahetaks küütida kuhugi kaugele taevakehale, kus ta maiste sidemete katkedes seisaks abitult tundmatut taevast vaadeldes. Ometi pole ei taevakehadel ega ka täheteadlastel Patusaniga midagi tegemist. Jim oli see, kes läks sinna. Tahtsin teile ainult mõista anda, et kui Stein oleks ta mõnele viienda järgu tähele toimetanud, ka siis poleks muutus võinud suurem olla kui nüüd. Tema jättis maha oma maised eksimused ja seni omandatud kuulsuse, sest seal olid tema kujutlusvõimele hoopis uued tingimused töötamiseks. Sootuks uued, sootuks iseäralikud. Ja tema sai nendega imehästi hakkama.

„Stein oli mees, kes teadis Patusanist rohkem kui ükski teine. Isegi rohkem, arvan ma, kui oli teada valitsuse ringkonnis. Pole vähimatki kahtlust, tema oli seal käinud kas oma liblikajahi päevil või ka hiljemalt, kui ta püüdis oma parandamatul moel näputäie romantikaga maitsvamaks teha oma ärimeheliku köögi rasvaseid roogasid. Kogu saarestikus leidus vähe kohti, mida tema poleks näinud nende algupärases hämarikuseisundis, ennekui valgus (isegi elektrivalgus) viidi sinna suurema kõlbluse — nojah — muidugi — ja ka suurema kasu otstarbel. See oli järgmisel hommikul pärast meie kõnelust Jimist, kui Stein nimetas seda paika, pärast seda kui olin korranud õndsa Brierly sõnu: „Laske te poeb kakskümmend jalga maa alla ja jääb sinna.“ Ta vaatas mulle otsa huvitatud tähelepanuga, nagu oleksin mina mõni haruldane putukas. „Seda ju õieti võibki teha,“ tähendas ta kohvi rüübates. „Ta teatud mõttes maha matta,“ seletasin mina. „Seda teha ei meeldi muidugi, kuid arvestades tema olemust oleks see ehk kõige parem.“ „Jah, ta on ju noor,“ arutas Stein. „Kõige noorem inimolend elavate seas,“ kinnitasin mina. „Schön. On olemas Patusan,“ jätkas ta samal toonil… „Ja see naine on juba surnud,“ lisas ta arusaamatult juurde.

„Muidugi ei tunne mina seda lugu; kuid ma aiman, et Patusan juba ükskord varemalt oli olnud mingi patu, üleastumise või õnnetuse hauaks. Võimata on siin Steini ennast kahtlustada. Ainuke naine, kes oli Steinile elades midagi tähendanud, oli malai neiu, keda ta nimetas „oma printsessist abikaasaks“ või haruldasemail meeleliigutusil „oma Emma emaks“. Kes oli see naine, keda ta nimetas ühenduses Patusaniga, seda ma ei tea, kuid tema vihjeist mõistsin ma, et see oli olnud haritud ja nägus hollandi-malai tüdruk traagilise või ainult kahetsusväärse saatusega, kelle eluloo piinarikkam osa oli kahtlemata tema abielu hollandi asumail kuski äriettevõttes ametnikuna teeninud malakka portugaallasega. Järeldasin Steini sõnust, et see inimene oli ebarahuldav enam kui ühes suhtes — üldiselt enam-vähem ebamäärane ja vastik. Ainuüksi tema naise pärast oli Stein ta nimetanud Stein & Co äriosakonna juhiks Patusani, kuid äriliselt polnud see korraldus õnnestunud, igatahes mitte ärile, ja kuna nüüd see naine oli surnud, siis tahtis Stein mõne teise agendiga seal õnne katsuda. Portugaallane, nimega Cornelius, pidas end ise väga teenerikkaks, kuid halvasti käideldud meheks, kel oleks oma võimete tõttu õigus paremale kohale. Jim pidi selle mehe asemele astuma. „Aga ma ei usu mitte, et tema lahkuks paigalt,“ tähendas Stein. „See ei puutu enam minusse. Ainult selle naise pärast mina… Aga ma arvan, tal on seal tütar jäänud järele ja kui see mees tahab sinna edasi jääda, siis võiks ta vana maja oma kätte jätta.“

„Patusan on ühe pärismaalise riigi kauge osa, mille peaasundus kannab sedasama nime. Teatud paigal jõe ääres, penikoormat nelikümmend merest, kus hakkavad paistma esimesed majad, võib näha tõusmas üle metsade tasapinna kahe lähestikku seisva mäe järsud tipud, mis lahutatud ainult kitsa praoga, otsekui mingi raske hoobi sünnitatud lõhega. Tõelikult pole nendevaheline org muud midagi kui kitsas kuristik; asundusest vaadatuna paistab kätte korrapäratu koonuse taoline, kaheks lõhestatud mägi, mille mõlemad pooled teineteisest pisut eemale kaldunud. Kolmandal päeval pärast täissaamist tõusis kuu, kui vaadata vabalt platsilt, mis Jimi maja ees (tal oli väga ilus pärismaalises stiilis maja, kui teda külastasin), otse mägede tagant, heites oma hajuva valgusega need mürakad alguses teravalt mustaks varjureljeefiks, ja varsti peale seda ilmudes peaaegu täiusliku kettana punaselt hõõgudes kuristiku servade vahele, et sealt ujuda minema üle mäetippude, nagu vaikses võidurõõmus põgenedes haigutavast hauast. „Imeline effekt,“ ütles Jim minu kõrval. „Maksab vaadata. Eks?“

„Ja see küsimus esitati isikliku uhkuse varjundiga, mis pani mind naeratama — nagu oleks tema käsi kaasa aidanud ka selle haruldase vaatemängu korraldamisel. Tema oli Patusanis nii paljugi asju korraldanud! Asju, mis oleksid võinud paista samuti väljaspool tema võimupiire, nagu on seda kuu ja tähtede liikuminegi.

„See oli arusaamata. See oli selle ülesande eriline omadus, kuhu Stein ja mina olime ta teadmatult tõuganud, omades ei mingit muud eesmärki, kui et aga teda koristada teelt; koristada tema enda teelt — nõnda peab seda mõistma. See oli meie peaeesmärk, kuigi tunnustan, et ehk ka mingi teine põhjus, mis oli mind pisut mõjutanud. Mul oli mõte mõneks ajaks koju minna ja võib-olla ma tahtsin — enam kui ise seda taipasin — enne ta koha peale toimetada — enne kohale toimetada, mõistate — kui lahkusin. Mina mõtlesin koju minna ja tema oli just sealt tulnud oma viletsate hädade ja varjutaoliste nõuetega, nagu oleks ta inimene, kes hingeldab udus kandami all. Ma ei või öelda, et oleksin teda kunagi selgesti näinud — isegi mitte noil päevil, kus kohtasin teda viimist korda; kuid mulle näis, et mida vähem ma teda mõistsin, seda enam köitis mind miski tema külge selle kahtluse nimel, mis on meie teadmiste lahutamatu osa. Ka iseendast ei teadnud ma palju rohkem. Ja pealegi, kordan teile, ma mõtlesin koju minna — sinna koju, mis küllalt kaugel, et kõik tema kolded võisid paista ainukese koldena, mille juures istumiseks on õigus ka kõige madalamal meist. Tuhandete kaupa, olgu kuulsad või tundmatud, rändame üle maapinna ja muretseme endale nime, raha või ainult koorukese leiba, kuid mulle näib, et kojuminek tähendab meile kõigile aruandmist. Meie tuleme tagasi oma ülemuse, sugulaste või sõprade juurde — nende juurde, kelle sõna me kuulame ja keda armastame; kuid isegi neil, kel pole kumbagi, need kõige vabamad, üksildasemad, ebavastutuslikumad ja sidumatumad — isegi neil, kelle tarvis kodul pole ainustki kallist nägu, lähedast häält — isegi neil tuleb kohata seda vaimu, mis asub maal, tema taeva all, tema õhus, tema orgudes, kõrgustikkudel, põldudel, vetes ja puis — mingi tumm sõber, kohtunik ja vaimustaja, öelge mis tahate, aga et osa saada kõige selle rõõmust, hingata tema rahu, näha tema tõde, selleks peab tagasi tulema puhta südametunnistusega. See kõik võib teile paista sentimentaalsusena; ja tõepoolest tahavad või suudavadki vähesed meist teadlikult vaadata tuttavate meeleliigutuste pinna alla. Seal on tüdrukud, keda armastame, mehed, kelle poole vaatame üles, õrnus, sõprus, juhused, lõbud! Kuid maksab tõsiasi, et peate oma tasu puudutama puhtate kätega, — ehk muidu muutub ta teie peos surnud leheks, okkaks. Ma arvan, et üksildased, kel puudub kolle või armastus, mida võiksid nimetada omaks, just need, kes pöörduvad tagasi mitte mõnda asukohta, vaid maale endale, et kohata tema kehatut, igavest, muutumatut vaimu — jah, just need mõistavad kõige paremini tema karmust, tema päästvat võimu, heldust, mis peitub tema põlises õiguses meie truuduse ja sõnakuulmise peale. Jah! Vähesed meist mõistavad, kuid ometi tunneme seda kõik ja ma ütlen — kõik ilma erandita, sest need, kes seda ei tunne, ei tule arvesse. Igal rohukõrrel maa peal on oma paik, kust ta võtab oma elujõu, oma tugevuse; samuti on ka inimene juurtega selles maas, kust ta võtab oma usu ühes eluga. Ma ei tea, mil määral Jim seda mõistis, kuid ma tean, et ta tundis, tundis segaselt, kuid vägevalt mingi sellise tõe või illusiooni vajadust, — mul on ükskõik, kuis te seda nimetate, sest selles on nii vähe vahet ja see vahe loeb nii vähe. Tähtis on see, et ta oma tundmuse tõttu seda tähtsust taipas. Tema ei läinud nüüd enam kunagi koju. Ei, tema küll mitte. Ei kunagi. Oleks ta olnud võimeline maalilikkude tundmuste avaldamiseks, siis oleks see mõte pannud ta värisema ning ka teie väriseksite kaasa. Kuid tema polnud seda laadi, kuigi oli omal viisil küllalt ilmekas. Kojumineku mõte oleks muutnud ta kangeks ja liikumatuks, oleks ajanud pea longu, mokad mossi, avameelsed sinised silmad tumedalt kilama kulmude all, nagu seisaks ta millegi talumatu, millegi kuulmatu ees. Tema kõvas pealuus, mida tihe, kräsus juus kattis mütsina, peitus tõelist kujutlusvõimet. Minul see kujutlusvõime puudub (muidu oleksin praegu Jimist kindlamas arvamuses) ja ma ei mõtlegi kinnitada, nagu oleksin kujutlenud maavaimu tõusvana üle Doveri valgete kaljurüngaste, et minult, kes pöördusin koju nii-öelda tervete kontidega, küsida, mis ma olen teinud oma noorema vennaga. Seda eksitust ei võinud ma teha. Tean väga hästi, tema oli üks neist, kelle kohta ei tule järelepärimist; olin näinud paremaid mehi välja minevat, kaduvat, lõplikult hääbuvat, ilma et nad oleksid tekitanud põrmugi uudishimu või leina. Nagu suurte ettevõtete juhtide vaim kunagi, samuti on ka maa vaim üksikute inimelude suhtes ükskõikne. Häda kõrvalekaldujaile! Meie oleme olemas ainult senikaua, kui hoidume kokku. Tema oli kaldunud teelt kõrvale; ta ei olnud hoidunud teiste ligi; kuid tema oli sellest teadlik sellise intensiivsusega, et muutus liigutavaks, nagu ka inimese intensiivsem elu teeb tema surma liigutavamaks, kui on seda puu oma. Mina olin juhuslikult käepärast ja mind see liigutas. Muud midagi. Mind huvitas, millist teed mööda ta lahkub vaateväljalt. Mind oleks riivanud, kui ta oleks, näiteks, hakanud jooma. Maakera on ju nii väike ja mina kartsin, et millalgi tabab mind ehk mõni vesisilmne, pondunud näoga räpane hulgus, kel puuduvad tallad purjeriidest kingade all ja kes närutab küünarnukkidelt, paludes vana tutvuse tõttu viit dollarit laenuks. Te ju tunnete nende hernehirmutiste jubedalt lõbusat käitumist, kes tulevad viisakast minevikust, teie teate nende kähisevat hooletut häält, pooleldi kõrvale pöördunud häbematut pilku — neid kohtumisi, mis on inimesele, kes usub inimkonna solidaarsusse, raskemad kui vaimulikul viibida pattukahetsematu surija sängi ees. Tõtt öelda, see oli ainus hädaoht, mida võisin ette näha temale kui ka endale; kuid ma ei usaldanud ka oma kasinat kujutlusvõimet. Ma võisin ju ka jõuda millelegi halvemale, mida ma ei suutnud praegu ette näha. Ma ei võinud ometi unustada, kui fantastiline ta oli, ja sellised kalduvad igasse külge kaugemale, nagu oleks nende kõikuval pinnal kinnitatud eluankrul pikem ahel. Seda nad teevad. Ka hakkavad nad jooma. Võimalik, et ma teda sellise kartusega alandasin. Kuis võisin ma teada? Isegi Stein ei teadnud temast rohkem öelda, kui et ta oli romantiline. Ma teadsin ainult, et tema on üks meist. Ja milline õigus oli tal olla romantiline? Ma räägin oma loomusunnilisist tundmusist ja arutusist sellepärast nii palju, et mul on jäänud veel vähe rääkida temast. Tema oli minule olemas ja selle tõttu on ta olemas ka teile. Mina tõin ta oma käe kõrval välja; mina paradeerisin temaga teie ees. Olid minu labased kartused ebaõiglased? Seda ei tahaks ma öelda — isegi praegu mitte. Teie teate ehk paremini, sest öeldakse ju, et pealvaatajad näevad mängu õigemini. Igatahes olid mu kartused ülearused. Ta ei lahkunud vaateväljalt, koguni mitte; otse selle vastu ta tõusis imeliselt kõrgele, sirgena kui pulk ja suurepärases vormis, mis näitas, et ta võib seista ja ka tormata. Ma oleksin pidanud rõõmutsema, sest see oli võit, millest ka mina olin osa võtnud, kuid ma pole nii rahul, nagu seda oleks võidud oodata. Küsin iseendalt, kas see hüpe viis ta tõesti välja sellest udust, milles ta paistis silma ebamääraselt ja huvitavana, kuigi mitte väga suurena — järeljooksikuna, kel kustutamatu iha oma tagasihoidliku koha järele rivis. Ja pealegi pole veel viimne sõna öeldud — vististi ei öelda seda kunagi. Kas ei ole meie elud liig lühikesed selleks väljendiseks, mida ihkame kõigil oma kogelemisil ainukese ja püsiva eesmärgina? Olen loobunud nende viimiste sõnade otsimisest, mille kõla paneks kõikuma taeva ja maa, kui neid oleks võimalik väljendada. Kunagi ei jätku aega viimse sõna ütlemiseks — meie armastuse, iha, usu, kahetsuse, alistumise ja mässu viimse sõna ütlemiseks. Taevast ja maad ei pea kõigutatama. Ma arvan, et vähemalt mitte meie poolt, kes me teame ühest kui ka teisest nii palju tõdesid. Jimist on mu viimased sõnad lühidad. Kinnitan, tema saavutas suuruse; kuid asi muutub rääkides, õigem kuulates pisitillukeseks. Õigust öelda — ma ei ebausalda oma sõnu, vaid teie meeli. Ma võiksin olla kõnekas, kui ma ei kardaks, et oma kehasid toites olete lasknud kurduda oma kujutlusvõime. Ma ei taha pealetükkivaks saada; mitte omada illusioone, on viisakas — ja ka kindel — kasulik — ning nürimeelne. Kuid ka teie olete omal ajal pidanud tundma elusügavusi, seda maagilist leeki, mis tõuseb tühiseist tõukeist hämmastavana nagu vilksatav säde külmast kivist lööduna — ning, oh häda, sama üürikeseks!“