Mahtra sõda/16

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
15
Mahtra sõda
Eduard Vilde
17


16.

Ants Welt käib mõisaherraga kohut.[1]

„Kuulge, teomehed,“ ütlesin mina ühel päewal teistele, „mikspärast teewad meie naised mõisa päiwi; neil ei ole ju kellegil mõisast põldu ega sauna käes! On jo uuest wakuroamatust kuulda, et kellel ei ole mõisast põldu ega sauna käes, see ei pruugi mõisa ei ühte tundigi teha.[2] Lähme kihelkonna-kohtusse kuulama, mis seal selle kohta öeldakse!“

„Oh, kis tohib mõisaga kohut käia?“ wastasiwad teised teomehed.

„Tulgu ometi ükski mulle seltsiks,“ ütlesin mina. „Juuru herra on lahke mees; soab kuulda, mis tema reagib.“

„Mine üksi, ja kui õiguse tood ja enam päiwi ei pärita, siis me maksame so päewa ja jalawaewa ära,“ wastasiwad teised.

„Oh teie kesarebased ja argpüksid!“ hüüdsin mina. „Kas teie istme-nahk kaswatab kaeru, et teie kardate kohtusse tulla? Tule, Tõnu Jüri, sina oled julge poiss, läheme kahekeste kihelkonna-kohtusse — homme on just kohtupäew Juuru mõisas!“

Tõnu Jüri[3] oligi nõuus, ja teisel päewal läksime kihelkonna-kohtusse. Aga seal öeldi, see ei olewat kihelkonna-kohtu asi, meie mingu aagrehi-kohtusse.

Järgmisel teisipäewal wõtsin teomehe enese eest tööle ja läksime Jüriga aagrehi juure. Aga seal ütles aagrehi herra minule: „Mul ei ole täna aega sind ette wõtta; säh, wii see kiri oma mõisaherra kätte ja tule tulewa teisipäe tagasi!“

Mina wiisin kirja mõisa. Seal ei reagitud mulle kedagi. Opmann küsis aga, kas mul on teomees wäljas, et ma ise tohtida kohtusse minna.

„Jah, päilene on teol; päew on tehtud!“

Ligemal teisipäewal wõtsin jälle teomehe teole. Aga hommiku wara tuleb talitaja meile.

„Noh, lähme aagrehi juure!“

„Mis sina sinna lähed?“ küsin mina.

„Eks ma wii seda kirja, mis sind ette kutsub,“ ütleb talitaja.

„Noh, lähme peale! Näe Tõnu Jüri tuleb juba!“

Aga nüüd hakkas minu noor naine nutma ja paluma: „Kulla, armas mees, ära mine, jää koju, nad wõtawad seal su terwise!“

„Ole wait!“ wastasin naisele. „Ma toon sulle kohtust uut õigust. Ära jääda ma ei wõi. Siis olen kui rott lõksus… Hakkame nüüd minema!“

„Jüri, sina oled üsna ehmatand näoga,“ ütles talitaja mu seltsilisele, kellele mo naise hirm wist külge hakkas.

„Ära karda, Jüri,“ püüdsin mina teda julgustada, „ega sinule midagi tehta, sa jo ei ole kaebaja. Tule mulle aga seltsiks ja woata, mis mo’ga seal tehakse. Siis tead kodu teistele reakida, kui raske on kohut käia; muidu teised ei usu, mis kohtukäimine tähendab.“

„Jah, ise tahawad küll naiste tööst lahti soada, aga kardawad kohtusse tulla,“ ütles talitaja Ants Altsepp naerdes.

Läksime siis teele. Naine jäi mul walutawa südamega koju maha, Jüri oli terwe tee wait kui sukk. Korraga ütleb:

„Näe, Triigi mõis[4] paistab juba! Ma wärisen terwest kehast.“

„Ega so’st kedagi kasu ole! Mis Ants reagib, see on,“ ütles talitaja.

Kell oli pool kümme, kui Triigi mõisa jõudsime, kus aagrehi-kohus oli. Talitaja wiis kirja tuppa. Kirjutaja küsind, kas Ants Welt siin olla. Talitaja wastand, et jah, on õues. — „Lase tuppa tulla!“ — Talitaja kutsus minu tuppa.

„Mis su nimi on?“ küsis kirjutaja toreda healega.

„Ants Welt.“

„Kas nüüd on su tulemise-aeg? Kohut tahad käia, aga õigel ajal ei jõua siia! Ajad mööda kõrtsisi ümber ja lakud wiina!“

„Kell on pool kümme, ja mina olen siin,“ wastasin mina. „Kell kümme hakkab kohus peale, ma põle jo hiljaks jäänd. Ja kirjutaja herra ütleb, ma olla wiina joond. Ma põle kahel nädalil näind, kuda teine mees wiina joob, ja ega seegi oleks mulle pähe hakand, kui seda tänagi oleksin näind. Ma põle mitte joobnud.“

„Ega tark inimene kohtusse jookse ega kohtuherrasid tüütama tule,“ waotas kirjutaja. „Aga küll so tarkus siin tagumisest otsast pähe kraabitakse! Täna saab su selg werd tilkuma, et koerad wõiwad lakkuda!“

„Ega ma siit peksu tuld soama, ma tulin õigust soama,“ ütlesin mina. „Iga inimene, kellele undrehti tehakse, läheb kohtust õigust nõudma. Aga see ei ole mitte õiguse-tegemine, kui seal selle eest inimese ihu ära lõhutakse.“

„Peksu sa oled tuld otsima ja seda sa koa soad,“ ütles kirjutaja, „ja kõik seda pead tegema, mis mõis käsib. Kes wasta hakkab ja ei täida mõisa käsku, see soab kohtus peksu… Kannata natuke, kohtuherra tuleb warsti; siis soad õige otsuse kätte, ja rohkemgi weel, kui tahad! Reagi siis teistele koa, kui õige kohus sulle mõisteti!“

See kõik oli, nagu ma pärast nägin, minu hirmutamiseks reagitud. Wist soowiti, et ma armu hakkaksin paluma ja oma kaebtuse tagasi wõtaksin.

Kell oli 11, kui aagreht tuli. Ta küsis, mis ma nõuda kohtu otsuseks. Mina hakkasin asja seletama, ja ütlesin:

„Mina käin kuus päewa nädalas peremehe leiwakotiga mõisas teol, ja minu naine on selle peremehe juures wabadikuks, keda mina teenin. Minu naine teeb Jüri-päewast Mihkli-päewani iga nädalis ühe päewa mõisa, see on 23 päewa sui sees‚ ja talwe kedrab mõisa 3 naela linu lõngaks ehk niidiks, nii kuda mõis käsib. Aga minu naisel ei ole mõisast põldu ega sauna. Mis tarwis teeb tema siis mõisale päiwi ja tööd?“

„Aga sinu naine elab mõisa moa peal,“ ütles aagreht.

„Selle koha eest teeb jo peremees mõisale tegu ja maksab maksud!“ wastasin mina. „ Ja peremehel on luba töötegijaid pidada, nii palju kui tal neid tarwis on.“

„Ega so naine peremehel tüdrukuks ole! Ta on jo sinu naine, ja peab siis mõisa päewad tegema!“

„Aga kust ta leiwa wõtab, et mõisa päiwi teha? Peremees annab talle siis süia, kui ta tema töös on; kust ta siis kõhutäidet soab, kui mõisa-päiwi teeb?“

„Wõtku, kust tahab, see ei ole minu asi!“ karjus kohtuherra.

„Minu naine teeb sõnna tööd, kust ta süüa soab,“ reakisin mina edasi. „Tühi kõht ei tee tööd; kus inimene tööd teeb, sealt peab ta koa süia soama. Kui mõisast süia antakse, siis lasen naist päiwi teha, aga muidu mitte. Selle eest soab ta minu käest ülespidamist, et ta mu riiet koristab, ja et ta peremehe toas elab, selle eest teeb ta peremehele alati tööd, aga seda leiba tal ei ole, kellega ta mõisa wõiks päiwi teha.“

„Küll oli aga mehel julgus wastata!“ imestas Maidla talitaja ja waatas naeratades Sepa Antsu ja Koka Madise peale. „Eks sa koa mõeld, et aagrehi juures oled!“

Purila teomehe silm wälkus.

„Olin kord seal, siis tahtsin koa olla ja õigust taga nõuda — tulgu, mis tuleb!“ wastas ta. „Aga kuulge edasi!“

„Sina laisk-koer kõige oma naisega!“ kärkis aagreht. „Sinu naine peab kõik seda tegema, mis mõisa käsib! Sinu naine tahab loomi pidada, aga ei taha mõisa tööd teha! Kas su naisel lehm on?“

„Ei ole.“

„Lammas on?“

„Ei ole.“

„Siga on?“

„Ei ole.“

„Kana on?“

„Ei ole.“

Aagreht jäi mulle lahtise suuga otsa wahtima.

„Mis kuradi inimesed te olete?“ hüüdis siis. „Kedagi looma ei ole!“

„Minu ja mu naise jaoks ei ole ju jalapöia täit moad mõisast antud“, wastasin mina, „kellega ma siis loomi pean?“

Nüüd kutsuti talitaja tuppa.

„Kas tead, kas selle mehe naisel lehm on?“

„Ei ole.“

„Lammas on?“

„Ei ole.“

„Siga on?“

„Ei ole.“

„Kana on?“

„Ei ole.“

„Mis kuradi inimesed nemad on — kedagi looma ei ole!“ hüüdis kohtuherra pikerguse näoga. „Kas tõeste tead, et neil ühtegi looma ei ole?“

„Auulik kohus, ma tõeste tean, et neil ühtegi looma ei ole,“ wastas talitaja Ants Altsepp. „See peremees ei pea oma naiselgi muud kui 12 kana sui, kudas ta siis wabatnaist kana laseb pidada! Ühtegi looma neil ei ole.“

„Teie laisad nahad! Kedagi looma teil ei ole!“ kärkis aagrehi herra punetawa näoga ja kihutas talitaja toast wälja.

Mina jäin üksi tuppa.

Korraga hüüti soldat sisse ja reagiti temaga Wene keeli. Soldat läks wälja ja tuli warsti käeraudadega tagasi. Nägin küll, et asi kõweraks läheb, aga tegin südame kõwaks. Aagreht andis soldatile käsu, ja mu käed pandi raudu. Rauad kruuwiti nii kõwaste kinni, et iga sõrme otsast oli weri tulemas.

Siis kutsuti mind raudus kätega laua juure seisma ja aagreht küsis:

„Lased naise mõisa-päewad ära teha?“

„Ei lase muidu, kui mõisast talle sel päewal süia antakse, kui ta tööl on.“

Nüüd kargas kohtuherra laua äärest püsti ja lükkas minu ukse kõrwa seisma, hüüdes:

„Homme hommiku kell kümme oled Tallinnas manerihti-kohtus!“

„Auulik kohus, mul ei ole homme wõimalik linna minna,“ seletasin mina tõsiselt. „Mul põle homseks teomeest asemele palgatud, ega ole mul koa leiba juures.“

„Kohtul ei ole sinu teomehega ega leiwaga asja,“ käratas aagreht. „Nael leiba ja pool toopi wett aitab sulle küll.“

„Pool toopi wett on wähe sooja ilmaga,“ tähendasin mina. „Wett andke niipalju kui tarwitan, ega see raha maksa.“ Ise köhatasin selle juure.

Tulise wihaga hüppas kohtuherra jälle lauast ülesse, asus minu rindu kinni ja põrutas:

„Kas sa tunned mind, kes ma olen? Sa lontrus peaksid mind paluma, aga mitte kangust täis olema! Niisuke lurjus!“

Mina aga wastasin:

„Kohtuherra näeb küll, et mu käed kinni on — kellega ma herrat palun?“

„Tule ukse kõrwast laua juure!“

Läksin laua juure ja jäin sinna seisma.

„Tule ligemale! Kas sa kardad lauda?“

„Ei karda, aga ega ma kõhuli laua peale wõi minna!“

„Kas su jalad on wäsind püsti-seismisest?“

„Jah, jalad on wäsind ja käed on raudus surnd.“

„Kui sa nõnna wäsind oled, siis istu siia tooli peale, laua ääre!“

Ma woatasin kohtuherrale silma ja küsisin:

„Kolme mehega oleme siin; kui mina koa istun kohtulaua ääre — kelle peale siis hakkame kohut mõistma?“

Nüüd pandi mind raudus kätega keset tuba püsti seisma. Soldat kutsus talitaja ja Jüri sisse. Need seati minu kõrwa seisma, nii et ma nende wahel olin. Kui see sündind, ütles kohtuherra tõsise healega pikkamisi:

„Woadake seda julget meest wiimast korda ja wiige tema naisele sõna, et tema kallis mees läheb! Enam ta teda ei näe. Teie näete teda wiimast korda!“

Jüri ja talitaja oliwad ehmatuse pärast näost kollased nagu kapsalehed. Minu hing pakitses wihast.

Nüüd tuli aagrehi-herra ja kruuwis mu käed ise weel kõwemine kinni, kuna talitaja Ants Altsepp ja Jüri Tork toast wälja aeti.

„Kas lased naise mõisa tööd ära teha?“ pööras seepeale kohtuherra jälle minu poole. „Kui lased, siis soad lahti.“

„Ei lase mitte, tehke minuga, mis tahate!“ kostsin mina ja pigistasin hambad kokku.

„Noh, siis lähed wangitapiga linna!“ otsustas kohtuherra.

Korraga tundsin oma südant pahaks minewat, sellepärast ütlesin:

„Tehke minu käed lahti! Ma ei ole hobusewaras ega mehetapja, et minu käed raudus on! Tehke lahti, surm on käes! Tooge mulle külma wett!“

Soldat tõi tassiga külma wett. Ma jõin kahe käpa wahelt nagu karu. Wesi karastas mind natuke. Seda nähes algas aagrehi-herra uueste ülekuulamist.

„Mitme päewa teomees sa oled?“ küsis ta.

Seitsme päewa teomees.“

„Kuda sa, häbemata, mulle wastad!“

„Olen neh seitsme päewa teomees! Mina teen esmaspäewast laupäewani kuus päewa nädalis mõisa ja minu naine teeb ühe päewa, see on seitsmenda päewa, nii et ma pühapäe kodu wõin olla.“

„Sinu naine tahab sooja tuba ja silmawalgust soada.“

„Minu naine teeb alati peremehele tööd ja on sellel nagu tüdrukuks.“

Kohtuherra sammus natuke aega edasi-tagasi, käed ristluude peal ja silmad moas; ta näis aru pidawat. Siis astus jälle minu juure.

„No, kuda jääb? Kas lased naise mõisa päewad ära teha ja kedruse kedrada? Kui lased, siis teen su käed rauast lahti.“

„Kui talle mõisast süia antakse, siis lasen, muidu mitte, kas raiuge mind kerwega tükkideks!“ oli minu wastus. Ühtlasi tuli minu peale niisuke wiha-tuhing, et ma tugewaste raudade külles rippuwaid ahelaid raputasin ja walju healega hüüdsin: „Tehke minu käed lahti!“

Hüütigi soldat sisse, kes minu käed raudadest lahti wõttis. Aga ega mind sellepärast weel menema lastud: kuna kirjutaja krabinal kirjutama hakkas, küsis kohtuherra minu käest weel kord:

„Mitme päewa teomees sa oled?“

„Seitsme päewa teomees!“

„Kuda sa lontrus wastad!“

„Ma wastan õiete.“

Nüüd pani herra oma kaks kätt mo õlade peale, toppis oma nina-otsa peaaegu minu nina-otsa wasta ja nuusutas, kas mul suust wiinahaisu tuleb, et miks ma nii julge olin. Aga ei midagi — ma olin Jumala kaine! Mis nüüd teha? Ei muud, kui hakkab jälle sestsamast ennejutluse-laulust peale ja küsib, mitme päewa teomees ma olla. Wastan talle nagu ennegi.

„Wait, lurjus!“ kärgib mu peale. „Kas sa arwad karjapoisiga reakima? Kas sa ei tea, et sa aagrehi-kohtuherraga reagid?“

„Ma ei ole kohtuherrale mitte waletanud, ma reagin õiete,“ wastasin mina.

Nüüd kargas jälle laua äärest püsti ja karjus:

„Ma panen so keldrisse kinni!“

„Ja, kohtuherral on küll wõimus mind keldrisse kinni panna, aga ega mina sellepärast weel kurjategija ole.“

„Ah, sa wastad ikke weel niimoodi! Kas tead, ma pean so keldris nii kaua kinni, kui sured. Kas mõistad, mis ma sulle ütlen?“

„Mõistan küll!“

„Ütle mulle, kust sa selle hea julguse wõtsid, et sa mõisaherra peale tuled kaebama? Kuda sa tohid naise päiwi tulla maha tellima?“

„Eks see ole uues wakuroamatus ülewal,“ wastasin mina, „et kellel ei ole mõisast põldu ega sauna antud, ei tee ühte tundigi mõisa ilma palgata tööd.“

„Kes sulle seda uut wakuroamatut näitas?“

„See roamat oli kubermangu-kohtus[5],“ wastasin mina. „Üks kohtuherra näitas mulle seda, ja ütles, see on uus seadus. Ja mina lugesin.“

„Kas näidati sulle seda roamatut siis kubermangu kohtus?“ küsis Uuetoa Jüri jutustajalt.

„Ei näidatud, ega ole ma kubermangu-kohtus käinudki,“ naeris Ants Welt. „Seda puhusin aagrehile hambasse, et ta kartma lööks.“

„No, mis ta seepeale ülles?“

„Kes see kohtuherra oli?“ küsis aagrehi-herra. „Kas tunned teda ära?“

„Ei tunne,“ andsin wastuseks. „Seal oli palju kohtuherrasi“.

„Sina pead selle herra ära tundma!“

„Aga ma ei tunne.“

„Küll sa tunned, kui su nahk lõhutud soab — küll walu su suu lahti teeb!“

Kutsuti soldat sedamaid sisse. See tõstis peksupingi teise tuppa, wiis witsapuntra juure ja jäi oodates pingi ette seisma: tema töö pidi nüüd peale hakkama. Herra käskis mind riided lahti teha ja lisas õela naeratamisega juure:

„Nüüd soad hea nahatäie, küll see sind targemaks teeb! Wõid siis koa teistele reakida, kui hästi sulle kohtus õigust anti. Mene ette tuppa, seal soad oma otsuse kätte!“

Seal seisis soldat pingi juures walmis, witsahunnik pingi kõrwas moas. Soldat käskis mind riidest lahti wõtta.

Wõtsin siis laia rihma wöölt ja wiskasin ta wastu laudpõrandat, nii et plaksus; siis kiskusin kuue, jaki ja westi seljast ning küsisin:

„Kuhu poole ma pea panen? Ehk mõistetakse jälle süüd, et ei oska ennast peksta lasta!“

„Pane pea kohtutoa ukse poole!“

Lasksin siis alumise ihukatte koa maha langeda, heitsin kõhuli pingi peale, lõin jalad takka risti ja toetasin käed lõua alla. Nõnda wahtisin kui koer herra silmi, kes minu juures seisis…

Mõtlen, et nüüd hoobid hakkawad sadama. Ootan ja ootan — mis pagan see on? Mitte ühte laksu ei lange!…

Korraga hakatakse mo õlast kinni ja aagrehi-herra heal hüüab:

„Tõuse üles, kuradi lontrus! Kui kolmat korda weel tuled minu aega wiitma, siis soad armetumast kuuskümmend tulist!“ Ja kuna ta mulle rusikaga wasta rindu annab, karjub weel: „Kas sa mõistad, mis kohtuherra sulle ütleb?“

„Mõistan kull.“ wastasin mina, ja uus julgus täitis mu südant. „Ega ma siia kohtusse enam tulegi oma aega wiitma selle kuuekümne hoobi pärast.“

Kuna ma ennast riidesse hakkasin panema, kiskus kohtuherra selle kirja lõhki, mis enne kirjutud oli, wõttis laua pealt kohturoamatu kätte ja hakkas sealt lugema, kuna kirjutaja kirjutas. Mina aga ootasin eestoas. Oli kiri walmis ja kinni pandud, tuli herra ja andis kirja mo kätte. Siis tegi ukse lahti, lükkas minu wälja ja praukudes langes uks mo järel kinni. Kuhu ma selle kirja pean wiima, sellest ei lausutud poolt sõna…

Jüri ja talitaja kükitasid õues aia ääres nagu päewakoerad. Nad ootasid mind, et mis minust pidi soama.

„Kas said ometi tulema?“ küsis talitaja, ja ta nägu läks rõemsamaks.

„Sain küll,“ wastasin mina. „aga ma pean weel tuppa tagasi menema.“

„Mis sa sinna weel lähed?“ hüüdsiwad mõlemad kohkudes. „Eks sa ole juba wäsind! Ära mene teda enam wihastama!“

„Aga ta andis mulle kirja, ja ma ei tea, kuhu seda pean wiima,“ ütlesin mina. „Wõi wõtad kirja oma kätte? Sina hommiku ühe tõid, wõid siis koa selle wiia!“

Aga talitaja wasta tõrjuma: „Kuhu mina ta panen? Ei mina wõta!“

„Noh, siis lähen ikke ise ja küsin, kuhu kirja wiin,“ wastasin mina ja astusin uueste majasse.

Herra oli kojas wastas. Küsis kohe, mis ma weel tahta.

„Auulik kohtuherra andis ühe kirja mo kätte, aga ma ei tea, kuhu ma kirja wiin — kas kohtuherra ülesse mõisa, wõi jätan ta oma tasku igaweseks mälestuseks.“

Oh, kui kargas ülespidi, käsa laiale lüües!

„Sa ei taha siis terwe nahaga siit ära menna?“ karjus ta. „Tahad werist istmekohta[6] soada?“

„Ei ma taha, auulik kohtuherra, aga ma pean ometi teadma, kuhu kohta kirja wiin?“

„Kihelkonna-kohtuherra kätte! Tema kirjutab oma käe alla ja siis wiid kirja oma mõisaherra kätte!“ Ja seega andis mulle hea wopsu kuklasse ning lükkas koja-uksest wälja…

„Wennad, nüüd lähme rahuga — see kohus on lõpetud,“ ütlesin õues teistele, mispeale sedamaid minekut tegime.

Kell oli pool kolm. Mu suhu põld täna ühte leiwa tera soand. Kõht hakkas kangeste näpistama. Läksime Triigi mõisast kuni Kuimetsa Waopere kõrtsu; seal ostsin kolme kopika eest kortle wiina ja sõime esimest korda. Siis jälle edasi. Juuru mõisas andsin kirja kihelkonna-kohtuherrale ära. See kirjutas käe alla, ja nüüd kirjaga koju poole. Mul oli weel kolm kopikat raha. Maidla Mällu kõrtsis wõtsin weel teise kortle wiina; selle kallasime kui kolme muti-auku. Wiimaks jõudsime Purila külasse. Teised läksiwad koju, mina aga pidin weel mõisa minema kirja ära wiima. Andsin kirja opmanni kätte.

„Kas tulid terwe nahaga, wõi anti sulle koa jooksupalka?“ küsis opmann.

„Ega ma pole kedagi teind, et palka anti,“ ütlesin mina opmannile.

Ei muud reagitud mulle kedagi.

Teine päew läksin teole ja kuulsin, et opmann olla kubjale öeld:

„Teisi wabatnaisi ei ole tarwis enam tööle wõtta, aga Antsu naine peab selle kui weel päewad tegema selle kohtusse-jooksmise eest.“

„Noh, kas soadad naise wälja?“ küsis Wõllamäe Päärn, kui Ants lõpetanud.

„Ega ma põrund-pea ole!“ naeris wiimane. „Kui kõik teised teomeeste naised priid on, mis tarwis mina siis oma naise wälja soadan! Kui neil õigus oleks seda nõuda, eks nad siis nõuaks kõigi käest päiwi edasi!“ —

Kuni siiamaani jutustas Ants Welt oma lugu keskmisel nelipühipühal, 19. mail, Juurus kirikulistele. Pärast sündis aga weel midagi. Et lugeja loost täielise ja ühise pildi saaks, siis lisame Antsu käsikirjast jutukesele lõpu juurde:

Nüüd olid kõik teomeeste naised ja eksind tüdrukud mõisa-päewadest priid. Aga ei old ainukest meest, kis mulle ühe kopika raha eht napsu wiina oleks and selle eest, et ma oma aega wiitsin ja waewa nägin, et õigust kätte soada. Aga weel weidram oli see, et teised kõik priid olid, mind püüti aga weel kinni pidada. Päiwi tegema ma oma naist ei saat. Sui läks wagusaste mööda. Sügise, peale Mihkli-päewa, kui perenaistele mõisast töösid anti, wisati meie perenaisele kolm naela peeneid linu sülle: „Säh, wii teomehe naise linad tööks koju! Mis noor inimene muidu kodu istub!“

„Oi, auulikud saksad, ei mina wana inimene neid tassi! Ta on noor inimene, tulgu ise mõisa järele!“

Perenaine ei toond.

Nädal läks mööda. Käsk tuli koju: Tule mõisa tööde järele! Naine kippus, aga mina ei lubanud teda menna. Kestis jälle edasi kuni Mardi-päewani. Mardipäewal läksid saksad linna elama. Mina tulin parajaste teolt koju ja hakkasin hoost rakkest lahti wõtma, kui talitaja ja talitaja abimees meile tulid. Mina küsin, mis nad nii hilja õhtu meile tulewad, wõi kus nad käisiwad?

„Tulime sind mõisa wiima,“ ütles talitaja.

„Oh oh, mis ma kurja olen teind?“

„Ei meie tea.“

„Kis kutsub mõisa?“

„Opmann kutsub, ja käed kästi kinni siduda“.

„Ma tulin praegu opmanni silma alt mööda, ja ta ei reakinud mulle sõnagi“, wastasin mina. „Oodake natuke, ma wõtan hobuse eest ära, siis tulen kohe!“

Nüüd aga astus minu naine õue, nägi talitajat minuga reakiwat ja küsis:

„Mis teie meile tulite?“

„Meie tulime käsku tooma, et Ants tuleb sinu töösi mõisast ära tooma. Sulle on kolm naela linu kedruseks pakutud!“

„Eks see ole muidugi kiuste tegu, et miks sa kohut käisid ja teiste wabatnaiste päewad ja tööd ära kaotasid,“ ütles minu naine.

Mul oli hobune rakkest lahti ja sööma pandud.

„Noh, lähme nüüd, kui tahate! Aga ärge siin mu käsi kinni pange, mu naine näeb — hakkab siis jälle winguma. Lähme eemale!“

„Noh, lähme siis.“

Saime mõisa wäljale.

„Noh, siduge mu käed nüüd kinni!“

„Ega sa jooksma lähe?“

„Ei lähe, aga kui teil käsk on, mind siduda, siis tehke seda!“

„Ei ole tarwis! Lähme sama moodi edasi!“

Talitaja läks tuppa. Opmann küsis, kas Ants seal olla.

„Jah, Ants on siin!“

„Tule tuppa!… Kas wõtad oma naise tööd wastu wõi mitte?“ küsis opmann.

„Ei wõta.“

„Kas sa tõeste ei wõta?“

„Ei! Ega mu naisel paremat krunti ega kohta käes ole kui teistel teomeeste naistel, et talle tööd antakse!“

„Noh, ega teised ole kohut käind!“

„Kas see siis mõni undrehti asi on, kui keegi kohtus õigust käib otsimas?“

„Sa wõtad oma naise tööd ja wiid koju,“ ütles opmann. „Kui ei, siis lähed tulewa teisipäe Orusse aagrehi juure. Ei sa sealt enam ilma peksuta tagasi tule! Sa tead küll, et Purilas ja Orus ühed ja needsamad saksad on! Need ei jäta sulle kätte maksmata. Olgu küll, et see kiuste-asi on, aga sind ei jäeta mitte trahwimata, sest et sa julgesid kohtus käia. Wii parem töö koju ja mene toast wälja!“

Nii reakis opmann üsna wihaga ja lisas juure:

„Mina olen wana opmann, aga nii julget meest ei ole ma weel näind kui sina oled. Sina julged mõisale wastu hakata!“

Ma läksin toast wälja ja ootasin eestoas niikaua, kui talitaja toast wälja tuli.

„Lähme koju!“ ütles talitaja.

„Ei ma tule,“ wastasin mina. „Ma lähen opmanni jutule weel tuppa tagasi,“ kostsin mina.

Läksingi tuppa tagasi.

„Mis sa weel tahad?“ küsis opmann.

„Ma palun head nõuu opmanni käest!“

„Aga sina ei wõta ju minu nõuu kuulda!“

„Küll ma wõtan, kui see mu meele järele on,“ wastasin mina.

„Kuula mu õpetust,“ wastas opmann, „wõta need linad, wii nad koju ja su naine wõtku kas köiepöör ja keeraku lõng jämedaks nagu köie keermed. See ei ole minu asi. Ma teen aga, et käsust lahti soan. Aga kui sina minu käsku mitte ei kuula, siis mina wõtan tulewa teisipäe teise teomehe, lasen sinu selle ree peale kinni siduda kui lamba niitja ette, ja saadan su Oru mõisa. Ega sa sealt enam terwe nahaga koju tule! Pane tähele, seal wõetakse su terwis ära! Lähed sa kuhu kohtusse tahes — igal pool on mõisnik kohtumõistjaks. Ega sinule õigust anta, muud kui peksu wõid küll soada. Seepärast kuula, mis ma sulle õpetan!“

„Sündigu opmanni tahtmine!“ wastasin mina wiimaks, kui ma enesega aru pidand.

Läksin siis ülesse mõisa, wõtsin linad, wiisin nad koju, andsin naise kätte ja ütlesin:

„Naine, palu nüüd pereisa käest köiepööra, sellega kehra linad ära ja sul ei ole tarwis mõisa haspeldama minna, ma teen sulle ise niisuguse haspli, nagu mõisas on. Siis ei ole sul käimist.“

Kuda reagitud, nõnda tehtud.

Naine kedras linad ära — jämedaks nagu köie keermed — ja karistus oli wälja kannatud, käsk täidetud.

Kahe ja poole aasta pärast läksin mõisaherra käest wäikest kohta rentima. Herra ütles:

„Noh, nüüd tuled minu käest kohta soama! Poari oasta eest olid uhke mees, käisid minuga kohut ja wõtsid minult hulga päiwi maha!“

Nõnda augutas mu naha täis, andis mulle aga siiski soowitud koha rendi peale — minu isa pärast, kes, nagu ta ütles, wiisteistkümmend oastat tema leiwaline olnud.

Nõnda minu wäike, tõeste sündinud lugu.

  1. Selle sündinud loo on Ants Welt, Antsu pere selle-aegne sulane Purilas, kes praegu elatanud töömehena Tallinnas elab, ise üles kirjutanud ja käsikirja mulle lahkeste tarwitada andnud. Ma awaldan tema lookese sisu poolest täieste muutmatalt. Ants Welt wõttis, nagu pärastpoole näeme, ka „Mahtra sõjast“ isiklikult osa.
  2. Ants Welt’i jutustuse eessõna järele pidiwad teomeeste naised ja need tüdrukud, „kes wastu poissi juhtunud seisma jääma“ (eksinud tüdrukud), kellel wõimalik polnud peremeest teenida, mõisale Jüripäewast Mihkli-päewani ühe päewa nädalas tegema, see on 23 päewa suwe kohta, ja peale selle talwel 3 naela linu peeneks lõngaks ehk niidiks kedrama. Kedruse kohta tähendab Welt: „Kui ei soand nii heaste kui mõisaherra tahtis, siis oli peks ja trahw neile kingituseks“.
  3. See mees, täie nimega Jüri Tork (ka Tort ehk Torter), oli pärastise „Mahtra sõja“ esimene ohwer. Soldatid lasksiwad ta mässu algusel Mahtra mõisa õues maha. Sellest rohkem parajal paigal.
  4. Kose kihelkonnas.
  5. Kubermangu-kohtuga mõtles jutustaja wist selleaegset ülemat maakohust (Oberlandgericht).
  6. Antsu käsikirjas on sellele kehajaole tuttawam nimi antud.