Mahtra sõda/18

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
17
Mahtra sõda
Eduard Vilde
19


18.

Kel wägi, sel wõimus.

Nelipühi teisel pühal käis opmanni Miina külas wanemaid waatamas ja astus õhtu tagasi minnes ka Uuetoa sauna sisse. Teda wõeti seal muidugi suure rõemuga wastu, ning Päärn, kes koikus kirikutee wäsimust puhanud, hüppas sealt silmi õerudes wälja, kui ta waewalt Miina healt kuulnud. Kõik kolm wõtsiwad sauna ees jämeda kasepaku peal istet, ja magus külajutt algas.

Muidugi küsiti kõige pealt Miina käekäigu järele. Päärn oli sellest õhtust saadik, mil opmann ta Kubja-Pritsuga köögist wälja ajanud, neiuga wäga harwaste kokku saanud.

Miina ilusa näo üle lendas tume wari, kui ta oma elust hakkas jutustama.

„Pritsust olen nüüd lahti,“ algas ta „ei topi teine enam ligi. Wahib kui hunt üle õla, kui mind näeb, ja silmad põlewad teisel koa kui hundil. Ta on nii wihane, et mu kõige karwadega ära sööks.“

Ema ja poeg küsisiwad muidugi uudishimulikult, kudas see lahkumineku-ime sündinud.

„Noh, ma pidasin meeles, mis opmann see õhtu ütles, kui ta Pritsu köögist wälja kihutas, ja ei lasknud teda enam sisse, kui ta pärast weel tuli. Lõin ukse ta nina eest kinni ja ütlesin: Opmann on mulle kõwaste ära keeland sind sisse laskmast; ega ma sinu pärast ometi sõimata taha soada ja wiimaks weel talli minna!… Sai mees küll aru, et ma teda ise ei salli, aga mis ta parata wõis! Läks kirudes ja sajatades minema ja ähwardas weel: küll ma soada näha, mis minust nüüd wälja tulla; tema tahta hoolt kanda, et warsti külalapsed sõrmega mu peale näitawad.“

„Aga miks sa seda’s nii hapu näoga reagid, et sest luupainajast lahti said?“ küsis Päärn. „Täna Jumalat, et niisuke koi kadus! Wõi kardad tema rumalaid ähwardusi?“

Miina wahtis tuhmilt wäikese pihlaka poole, mis sauna ees kaswas ja mille oksadel kari warblasi rõemsaste sirtsus.

„Mis ma nüüd tema ähwardusi tean karta!“ ütles ta siis. „Eks ta wõi mind, kui tahab, pimedas maha lüia — ega ma selle wasta soa midagi parata. Aga kuule, kui hirmus inimene ta on! Üks õhta paneb kunturis opmanniga päiwi. Arwas wist, et mina köögis olen ja ei kuule, aga ma olin teises toas ja uks wahelt praokile. Kui päewad pandud, ütleb opmannile: ‚Tahtsin opmanni herrale nimetada, et Miinast minule naist ei soa.‘ — ‚No noh,‘ wastab opmann, ‚kas sulle hundipassi andis?‘ — ‚Hundipassi andsin mina temale‘ wastab Prits. — ‚Aga mis sa sest siis mulle kuulutad?‘ küsib opmann. — ‚Noh, tahtsin aga nii öelda, et opmann ei peaks arwama, et ta minu pruut on. Minul pole temaga enam midagi tegemist, tehku temaga nüüd igaüks, mis ise tahab!‘ — Kas mõistate, mis niisuke häbemata sellega tahtis öelda?“

„Miks ei mõista,“ wastas Päärn, kuna jäme weresoon ta otsaesisel paisuma hakkas. „Mis siis opmann talle ütles?“

Miina pea langes norgu.

„Mis see isand ütles? See itsitas wist enesele habemesse ja mõtles: ‚Wõi mina sest midagi hoolin, on ta sinusuguse pruut wõi mitte! Ja olgu ta kas wõi sinu naine!‘… See’p see mu kurbtus ongi! Minust sinna majasse küll kauaks teenijat ei soa — panen kord kas wõi süda-ööse minema! Ennem juba wette, kui niisukest elu elada.“

Ja nüüd puistas Miina oma südame ka selle oma kurbtuse peapõhjuse üle wälja.

Opmann olnud hakatuses tema wastu wäga hea ja lahke — peaaegu liig lahke. Ajanud temaga juttu ja teinud nalja. Hoidnud temast ka, nagu kord ja kohus, wiisakalt eemale. Patsutanud küll wahel nalja pärast õla wõi piha peale, hakanud ka, kui heas tujus, lõuaotsast kinni — kuid see olnud kõik. Wiimasel ajal minna ta aga sõnade ja puutumiste poolest üsna häbematuks. Endise wiisakusega tahtnud ta wist ainult tema usaldust kätte meelitada. Nüüd püüda ta inetumal wiisil ligi tikkuda, ja paar korda olla juba juhtunud, et öösel köögi-ukse peale koputanud ja sisselaskmist nõudnud. Muidugi ei olla Miina talle ust lahti teinud, ja ta läinud wandudes minema. Järgmisel päewal olnud õel ja tursakas kui pahur kass.

Päärna päewatanud nägu oli weel tõmmumaks muutunud. Tummalt wahtis ta liiwa sisse maha.

„Siis tule niisukese kuradi juurest ära!“ ütles ta wiimaks.

„Ega wiimaks muud nõuu jää!“ wastas Miina. „Oleksin ehk juba ülesse öeldki — ega ta mind wägise ometi wõi pidada — aga eks te tea mu isa! Sest soadik, kui opmanni abiga parema koha sai, on see mees ja terwe mõis temale püha. Ei tohi keegi kõwerat sõna mõisa kohta öelda. Reakisin tänagi kodu, kuda mo’ga opmanni juures on, aga toat kohe wasta suruma: ‚Jää weel paigale, kannata weel wälja — kui ta näeb, et wasta hakkad, siis jätab so wiimaks rahule! Tuled aga ära, wõetakse ehk mul koht jälle käest!‘… Ma usun peaaegu, wanamees müiks mu ära, kui talle head hinda pakutaks. ‚Ma olen kaua küll nälgind, nüüd tahaks koa natuke kergemat põlwe katsuda,‘ ütleb aga.“

„Sina sellest ära kuula,“ ütles Päärn madala, urisewa healega. „Mina ei salli, et sa ennast seal pead käperdada laskma!“

„Kui asi ei parane, kauaks ma sinna ei jää.“ wastas Miina oma julgel, kindlal wiisil. „Kõige häbematam on ta siis, kui midagi peas on. Tead isegi — on wa’ trimpaja mees. Käib päewas mitu korda kapi kallal klõgamas ja õhta tõmmab wahel Jumala üksi loti täis. Kui weel wõeraid juhtub olema — käiwad seal tihti koarta löömas — siis aga pudelid wälguwad. Just pärast niisukest jooma-õhtat käis teine kaks, kolm korda köögi-ukse taga. Läks siis alles minema, kui ma appi lubasin karjuda. Suur hirm on mul sellepärast tulewase laupäewa eest. Siis peab oma sündimisepäewa. Läheb juba homme linna pidukroami tooma. Tulla hulk wõeraid kokku. Siis on muidugi jälle suur joomine.“

„Kui kardad, et jälle tülitama tuleb — kas sul siis ahjuroopi köögis ei ole?“ ütles saunaema.

„Ma ei lase teda sissegi! Aga ega tea, mis purjus inimene kõik ette ei wõta! Ma kardan teda nagu sarwikut ennast. Tal on nii koledad silmad, ja ta hirwitab nii, et ihukarwad püsti tõusewad. Küll on mõni inimene jälk!“

Kui Miina minekut tegi, kohkus ta peaaegu Päärna tumedat nägu nähes.

„Ära nüüd nii wäga karda!“ ütles ta waigistades. „Eks mul ole käed otsas ja suu peas, kui midagi juhtub.“

„Pea aken hoagist lahti wõi lükka wälise ukse riiw eest ära, kui magama lähed,“ õpetas Päärn, „siis wõid ometi wälja peaseda, kui häda käes.“

„Seda olengi wahel teind,“ naeratas Miina. „Sa ää arwa, et ma nii ettewaatamata olen.“

Pärast seda õhtut märkas sauna-eit, et poja südant nagu sala rahutus näris. Ta rääkis wähe, oli tusane ja mõttes, söök ei maitsnud talle ning öösel nägi palju und, sest ta ähkis ja kõneles magades. Ema pärimiste peale urises ainult ja lõi käega.

Nädal läks mööda, laupäewa õhtu jõudis kätte. Päärn ütles waimupoisile, ta tahta kõrtsi minna — wiigu poiss hobune koju. Päärn wiitiski õhtu kõrtsis ära, ehk ta seal muidu küll haruldane wõeras oli. Ta tegi alles kesköö eel üksina minekut.

Ilm oli pilwine ja seepärast pimedam kui harilikult. Ähwardas wihma tulla. Waewalt oligi Päärn weerand wersta sammunud, kui peent sooja wihma hakkas piisutama. Jämedamad tilgad hakkasiwad tulema, kui noormees mõisa puiestiku serwale jõudis. Päärn ei läinud nimelt mitte koju, waid kõrtsist otse teed mõisa poole.

Puiestikust, kuhu ta üle madala kiwiaia hüppas, lõikas ta omale tugewa porgu — wist mõisa koerte tarwis. Siis sammus ta jalgteesid mööda, mida muidu ainult saksad tarwitasiwad, mõisa hoonete poole edasi. Wastu ei tulnud talle keegi; wihmane ilm oli inimesed tuppa ajanud. Puude wahelt paistis juba wiinaköök, siis sepapada, siis „alt tuba“, kus aidamees ja kubjas elasiwad, ning neist eemalt mööda minnes, jõudis Päärn opmanni-maja juurde, mille aed puiestiku ääreni ulatas. Kergeste ronis teomees kaunis kõrgest püstaiast üle, sammus õunapuude wahelt edasi ja jõudis maja otsa, kus aknate all suured, tihedad, täiel õilmel seiswad sirinapõesad mühasiwad.

Sellel maja-otsal oli kaks akent: üks köögi ja teine sahwri oma. Esimesest paistis tulekuma. Põesaste warjult piilus Päärn walgustatud akna kaudu kööki. Pliidi all põles weel hele tuli, laua peal küünal. Miina ja aidamehe wana ämm, kes tüdrukul nähtawalt abiks oli, sähwisiwad kiirel tegewusel edasi-tagasi.

Nüüd puges Päärn ümber nurga maja tagumisesse külge. Walitseja eluruumide kolm akent, millest üks lahti oli, käisiwad siin wastu aeda. Toad oliwad heledaste walgustatud: healte sumin, klaaside helin ja rõemus naermine kajasiwad wälja. Põesaste warjult heitis Päärn ka siin pilgu maja sisse, ja nägi seal suuremat seltskonda istuwat, seiswat wõi läbisegi käiwat. Wahete-wahel tuli siin ja seal opmann Winteri tõmmuks päewatanud raswane nägu, walgendaw pealagi ja rõemsaste punaw nina meeste- ja naisterahwaste seas nähtawale. Kuskilt kohast, kuhu waatleja pilk ei ulatanud, saiwad wastu lauda käiwad sõrmelöögid kuuldawaks — seal mängiti kaartisid.

Päärn läks köögi-akna juurde tagasi. Seal sirutas ta enese, keppi kaenlasse wõttes, põesa taha, märja rohu peale maha. Wihm sahises talle pähe ja selga — ta ei pannud seda tähele. Pead mõlema kokkupandud käewarre peale toetades ja silmi kinni pigistades, pikutas ta seal nagu magaja liikumata paigal.

Aga ta ei maganud. Ta kuulis kõik, mis majas sündis, nii palju kui seda siia kuulda wõis. Köögis rääkis Miina wanainimesega, wahel kuuldus opmanni käskiw heal, wist toast tulewa ukse wahelt, nende jutu sekka, ning maja tagumisest küllest kajas healte wadin, klaaside kõlin ja lustilik naermine öösise waikuse sisse. Wiimaks hakkas maja eest, mõisa õue poolt, wankrite müdinat kostma: külalised oliwad lahkumisel, hobused sõitsiwad treppi. Ei kestnudki kaua, kui maja waikseks jäi. Weel paar korda käis wäline koja-uks, siis kuuldi teda lukku käänatawat.

Päärn tõstis pead. Köögi-aken oli weel wäheselt walgustatud. Mõne aja pärast kustus tulekuma, aken lõi mustama. Korraga lõgistati akna kallal, walge käewars oli silmapilguks nõrgalt nähtawal, siis walitses ka köögis hauawaikus.

Päärn lames weel weerand tundi endise paiga peal, roomas siis üsna akna alla ja istus sinna maha. Ta oli juba läbi ja läbi märg, ning ikka weel niisutas wihma maha, wahel peene uduwihmana, wahel tugewamate sagaratena. Päärn oli külmale kaua wastu pannud, nüüd, pikema paigalolemise pärast, hakkasiwad tal juba kerged lõdinad peal käima. Ettewaatlikult sirutas ta käe üles ja katsus, kas aken lahti wõi kinni on. Ta oli lahti. Käsi, mis tema tallal lõgistanud, oli wist haagi awanud.

Päärn toetas mõlemaid küünarnukkisid põlwede peale, ja pead mõlema käe najale. Tema paksu pealuu taga ei olnud muud mõtet, muud arwamist, muud tundmust, kui et ta siin peab olema, walwama, peale tikkuwa une wastu wõitlema. Mis otstarbeks? Seda aimas, tundis ta umbes ka. Kudas ta aga oma siin olemise otstarbet saaks täitma ja mis sellele täitmisele järgneks — nii kaugele ta ettekujutuse-wõim ei ulatanud. Ta ei teadnud sedagi õiete, mis tarbeks ta omale mõisa puiestikust wembla lõiganud. Ehk on waja — sosistas midagi ta paksu pealuu taga.

Ta istus mõne aja, siis näis talle midagi meelde tulewat; ta tõusis üles, hiilis ümber maja nurga ja nägi nüüd, et opmanni akendest keskmine weel walgustatud oli. See oli see aken, mis ennemalt lahti seisnud. Nüüd oli ta kinni tõmmatud.

Päärn wõis aknast julgeste tuppa wahtida, sest see mees seal sees ei wõinud teda näha: mitte ainult sellepärast, et wäljas wäga pime oli, sest ikka mustemad pilwed tõmmasiwad kewadesele taewale nagu leinakatte peale, waid palju enam sellepärast, et Winteri isandal nii wäga iseenesega ja laua peal seiswa konjakipudeliga tegemist oli.

Ta oli kuue ja westi maha wõtnud ja kõndis, tossaw sigar hammaste wahel, nähtawa ärewusega kambris edasi-tagasi. Wahete-wahel jäi ta laua juurde seisma, kallas pudelist pisikese pikerguse klaasi kollast wedelikku täis, tegi pikad musutawad mokad, ühendas neid klaasikesega, tõukas kähku — ja pani tühja riistakese lõbusa õhkamisega jälle laua peale tagasi. Ta laia, lihawa näo peal lagunes sedamaid nagu päikese soe, kosutaw paiste laiale. Pikkamisi ja mõttes wõttis ta siis sigari tuhapanni pealt ja torkas ta oma mustawate hammaste wahele. Seepeale astus ta nurgas rippuwa pika peegli ette ja hakkas nähtawa meeleheaga, aga rahutumate kehaliigutustega oma lõuga, oma nina, oma otsaesist ja oma wäheseid juukseid, millest paar salku silmade peale langenud, waatlema ja uurima. Ta pööras nägu sinna ja tänna, silmitses teda eest, silmitses teda paremalt ja pahemalt poolt ning lõpetas selle lõbusa tegewuse seega, et ta tagant oma paljast pealage püüdis näha saada, mis suurt kaela-wäänutamist nõudis, ilma et tagajärg rahuloldaw oleks olnud.

Siis astus ta, suitsupilwi lae poole puhudes, jälle pudeli juurde, jõi ja wajus pehme sohwa peale maha. Natuke aega wahtis ta siit raswaselt läikiwate rahutumate silmadega õhku, pillas sigari-tuhka laua peale, ajas põsed punni ja hakkas seda laua pealt ära puhuma, mis alles paari märgist mööda minewa katse järele korda läks.

Korraga hakkas opmanni isand sõrmi laksutama ja istudes tantsima. Ta terwe lai nägu naeris. Ilus ei olnud see naermine mitte, aga lõbus. See mees rõemustas millegi üle kõigest südamest. Ja kawal oli see naermine, isewärki lollakas-kawal. See naermine näis ütlewat: Ohoo, meie oleme nupumees — meie teame, kuda peale hakkame!… Äkitselt muutus aga see lõbus, rõemus nägu wäga ähwardawaks; kulmud läksiwad kortsu, silmad wahtisiwad õnnetust kuulutawalt, ja Winteri isand raputas kolm korda rusikat seina wõi mõne nägemata waenlase poole… Seepeale jõi ta kähku kaks napsi järgemööda…

Natukese aja pärast ajas ta enese raskelt ja wisalt püsti, ja kui ta kõndima hakkas, astus ta sammusid, nagu tunneks ta enese laewa peal olewat. Uus lõbutuju tuli ta peale. Esmalt wilistas, siis nägi Päärn ta suud käiwat, nagu laulaks ta. Kui ta paar korda üle toa läinud, sai ta käik kindlamaks. Ta wiskas põlewa sigari-otsa nurka, kahmas laua pealt lühtri kätte ja kadus pikkamisi teise ruumi.

Päärn astus pimedaks jäänud akna tagant ruttu teise taha, mis sedamaid walgeks lõi. Ruum, millesse ta nüüd wahtis, oli suurem tuba pika laua ja selle ümber seiswate toolidega — opmanni söömatuba. Laud oli juba koristatud, kokkupandud lina walgendas ta peal. Söömatoast läks, nagu Päärn umbes teadis, uks kööki.

Opmann seisis, küünal käes, selle ukse taga ja kuulatas. Ta hoidis kõrwa ukse külles ja pidas suu lahti. Siis katsus ta kobades ukse linki, püüdis waaruwa peaga luku-august sisse wahtida, lükkas õlaga kergeste wastu ust ja pani wiimaks küünla põrandale maha. Nüüd wõttis ta hoogu ja tõukas kõige oma raske kehaga tugewaste ukse wastu. See läks lahti. Päärnale oli arusaamata, kuda lukus wõi riiwis olew uks nii kergeste lahti wõis minna…

Kuid seeüle järelmõtlemiseks polnud tal aega. Ta nägi ainult weel, kuda opmann jalaga küünla surnuks astus. Silmapilk hiljem kajas pimedusest ehmatuse-karjatamine…

Kahe, kolme määratuma hüppega oli Päärn ümber maja nurga ja köögi akna all. Aken lendas parinal pärani, suur must kogu täitis silmapilguks ta awandust, siis käis tume põnts ruumi seest, millele jälle hele karjatus järgnes…

Päärna silmade ees oli kõik weripunane, nagu kord ta isal, kui paruni kutsari piits sellele wastu nägu käinud. Selle punase pimeduse sees seletas Päärna pilt ainult ühte suurt, walget täppi, ja selle peale kargas ta nagu murdja saagi kallale. Ta raudne rusikas tõusis ja langes tumeda mütsuga. Kepp oli tal, kui ta aknast sisse hüppas, käest maha kukkunud. Selle otsimiseks polnud tal aega…

Niipea kui teomehe rusikahoop langenud, wajus walge kogu ta ees healetult, raske prõntsumisega maha… Ruumis walitses seepeale haua waikus, sest endine karjataja näis ehmatuse pärast halwatud ja keeletu olewat. Päärn silmas wõi — õigemine — ta aimas seda kogu nurgas sängi ees.

„Ära karda, Miina, mina olen,“ sosistas ta nurga poole.

„Kes?“ tuli sealt kugistaw heal.

„Kas sa mind siis ei tunne? Mina olen, Miina, mina!“ kähises heal küsijale wastu.

Seejuures kobasiwad Päärna käed mööda põrandat ringi, kuni nad sooja keha leidsiwad, mille seest paar korda nõrk korin kuuldawale tuli. Niipea kui teomees seda sooja, lihawat keha puudutanud, kiskusiwad ta käed uueste rusikasse, ja wiha, mis ta rinda täitis, pani teda ägama. Oma hiiglajõuuga krahmas ta mehe maast üles, tõstis ta oma rinna kõrguseni ja laskis ta sealt nagu jahukoti jälle põrandale matsatada. Siis kobas ta mööda põrandat ringi, kuni ta akna alt oma kepi leidis. Lähemal silmapilgul hakkasiwad potsuwad ja laksuwad hoobid maha sadama — tihedalt, tugewaste, halastamatult…

„Pearn! Pearn!“

Nagu ahastuse pärast lõhkewast südamest tungis see hüüe wälja. Siis tundis Päärn, kuda keegi ennast tema töötawa käewarre külge kinni riputas, kuda kepp ta käest meeleheitlise tõmbega ära kisti.

„Taewase isa pärast, Pearn! On sul mõistus kadund?“

Päärn ähkis ja lõõtsutas; ta ei saanud sõna suust. Siis raputas teda uus hirmus wihahoog, uueste tahtis ta oma ohwri kallale karata, aga Miina asus kõige oma ihujõuuga ta keha ümbert kinni ja karjus:

„Pearn, tahad sa mõrtsukaks — tahad sa mõrtsukaks soada!“

Sõna „mõrtsukas“ näis meeletumat weidi taltsutawat. Ta käed langesiwad lõdwalt alla. Ta laskis ennast eemale, ikka enam eemale maas olewast walgest kogust rõhuda, kuni ta Miina sängi wastu tõukas ja selle serwa peale istuma jäi.

„Püha taewas, mis nüüd teha, mis nüüd teha?“ sosistas lõdisew tüdruk. „Opmanni herrad!“ lisas ta waljumalt juurde, „opmanni herrad, tõuske üles!“

Kui põrandal olew keha kõige wähematki healt ei andnud, kõige nõrgemat liigutust ei teinud, tundis Miina werd oma soontes tarduwat, ja ta karjus oma hinge-ahastuse kiljatawa hüüdega wälja:

„Pearn, ta on surnd!“

Wältas kaua, kuni Päärn nii kaugele toibus, et ta tuld märkas üles wõtta. Tummalt, sinakaks kahwatanud näol laskis ta küünlawalgust opmanni liikumata kogu peale paista. See oli otseti maas, teine põsk kõwaste wastu teliskiwist põrandat. Miina langes ägades tema kõrwale põlwili, wapustas teda, hoidis kõrwa ta suu juurde ja toppis käe ta südame kohta. Jumalale tänu — süda tuksus! Ta keha külles polnud ka mingisugust wigastust märgata.

„Külma wett pähe!“ sosistas Miina.

„Enne wiime ta sängi,“ wastas Pearn.

Ta tõstis opmanni maast, kandis ta läbi söömatoa ja saali magamise-tuppa ja pani ta seal woodi peale, kuna Miina eel käis ja tuld näitas. Siis toodi külma wett ja niisutati opmanni pead, nägu ja meelekohtasid.

Kas Winteri isand enam teomehe rusikahoobist, kui joodud alkoholist uimane oli, jäi kahewahele, aga toibutamist oli õiete palju waja, enne kui ta wähe ümisema ja suud liigutama hakkas. Korraga lõi ta oma tulipunased, jõllis silmad lahti. Segaselt waatas ta esmalt wastu lage, siis mööda seinu ringi, kuni ta pilk Miina ja wiimaks Päärna külge kinni jäi. Wiimane näis teda kohutawat.

„Appi! Appi!“ ägas ta nõrgalt, nagu kinni muljutud rinnast, siis pigistas silmad jälle kinni. Ei kestnud kaua, kui ta korrapäraline hingamine tunnistas, et ta magama uinunud… Miina ja Päärn istusiwad weel natuke aega ta juures; siis, kui nägiwad, et sügaw uni edasi kestis, pugesiwad mõlemad toast wälja…

„Päärn, mis nüüd?“ küsis Miina köögis. Ta oli näost walge kui surnu, ta punastest huultestki oli iga weretilk kadunud.

Pearn waikis.

„Mis sa siit ometi tahtsid? Kust sa tulid, kuda sa sisse said? Mis nõu sul oli?“

„Nägid jo, mis nõu!“ wastas Päärn wiimaks külma, kalgi rahuga. „Sisse tulin aknast ja tarwis oli sul mind koa. Küsi parem, kuda tema seie sisse sai.“

„Ma ei tea!“

Päärn wõttis küünla pliidi ääre pealt, läks sellega söömatoast tulewa ukse juurde ning hakkas selle lukku ja riiwi silmitsema. Luku seest puudus wõti. Riiw oli ukse külles ripakil. Nähtawalt oliwad ta kaunis nõrgad pidemed ennemalt hästi lõdwale murtud, nii et ta wähese tõukamisega lahti pidi minema.

„Miks sa ust lukku ei pand?“

„Tahtsin panna, ei leind wõtit.“

„Kas wõti seisab ikka köögi pool?“

„Ja.“

„Siis on wõti aegsaste kõrwale wiidud ja riiw lahti kangutud… Ma usun, see seal oli oma keretäie weart… Kas sa juba magasid, kui ta tuli?“

„Tahtsin just magama jääda.“

„Niisama riides?“

„Ja. Sa tead, et ma tänast ööd kartsin.“

„Kartsid päris õigusega… Oota, sa kuradi wõllaroog seal! Kahju, pagana kahju, et ma talle rohkem ei and!“

Ja jälle lõi teomehe silmas see metsik, jänunew leek loitma.

Miina pani oma ristis käed tema rinna peale ja waatas talle paluwalt silma.

„Wait, Pearn, wait! Sa ei tohi siin enam midagi peale hakata! Ütle parem, mis meist mõlemast nüüd soab?“

„Sinul ei ole jo midagi karta,“ wastas Päärn. „Sa põle midagi paha teind. Eks minule anta wist kere peale, aga mis sest! Wõi see esimene kord on!“

Miinal purtsasiwad pisarad silmast.

„Oli sul siis seda tarwis?“ nuuksus ta. „Ütle, kust sa selle aru wõtsid, et ööse seie tulid ja teda peksma hakkasid? Missugune paha waim ajas sind seie?“

Päärn wahtis tummalt maha.

„Mis mina tean!“ kohmas ka wiimaks. „Ise kurtsid jo nelipühis, et ta sind käib kimbutamas, kui purjes on, ja reakisid, et tal täna suur joomapidu olla. Noh, see kipitas mul hinges, ja ma tulin!“

„Ta wõib jo sind nüüd rööwliks ja mõrtsukaks teha, ja kannad wiimaks weel rauad!“

Selle peale ei teadnud Päärn midagi öelda.

„Peame ometi aru, mis nüüd tuleks teha,“ sosistas Miina wärisedes. „Mis peame homme ütlema?“

„Sina tuled tema juurest ära — mis muud!“ wastas Päärn. „Ehk kihutab su isegi minema.“

„Aga sina?“

„Noh, mina! Eks soa näha, mis tehakse.“

„Ta ehk ei tund sind äragi!“ tähendas tüdruk, nagu uppuja õlekõrrest kinni hakates.

„Aga eks ta küsi sinu käest, kes ma olin!“

„Mina ütlen, et ma ei tea!“ oli Miina rutuline wastus.

Päärn waatas talle kiire, tänuliku pilguga näosse, raputas aga siis pead.

„See ei aita wist midagi,“ urises ta. „Kui tal weel wähegi tolku peas oli, siis mäletab ta, kes siin oli, sest ta nägi jo mind! Ja kui ta ei mäleta — ega’s wõeras siin wõind käia, sina pead ikke tunnistama, kes see oli.“

„Aga wõis waras olla!“

„Põle jo midagi warastud!“

„Mis sest! Tahtis wargale tulla, aga opmann tuli peale!“

Miina oli ruttu nutu unustanud, silmad ära pühkinud, ja ta nägu awaldas ainult põnewat, ahastuslist arupidamist peastwate abinõuude üle. Ja mitte enese peastmise peale ei mõelnud ta — ainult Päärna saatus mõlgutas ta meelt.

„Aga waras oleks punuma pand, ega oleks aega soand teda peksma hakata,“ heitis noormees wahele.

„Noh, kas wargad kallale ei kipu! Wargad tapawadki — eks seda ole nähtud! Tahtis ehk opmanni ja ka mind külmaks teha! Ja tal wõis teisi seltsimehi weel õues olla.“

„Aga miks nad siis sinu terweks jätsid ja ise ikke ära jooksid, ilma et oleks õlekõrtki warastand?“ küsis Päärn, wastu tahtmist Miina lühikeste jalgadega wale üle naeratades.

„Miks nad ära jooksid? Noh, mina hirmutasin nad menema!“

„Kulbiga wõi?“

„Ei, roobiga! Hakkasin roobiga wasta ja ise karjusin kõigest hingest appi.“

„Kes seda kuulis?“

„Mis sest, et ei kuuldud! Kõik magasid. Aga mõrtsukad said hirmu ja paniwad plehku!“

„Noh, eks soa näha, mis homne päew toob,“ tähendas Päärn. „Küll ta ütleb sulle warsti, kui palju mäletab. Sina pead seda puhku muidugi weel seie jääma, muidu mõtleks teine wiimaks, et sul koa süüd on. Ära minu pärast nii mures ole! Küll ma enese eest oskan seista. Ja kui parata põle — soatku aga peale aagrehi juure! Mis mõnikümmend hoopi mehele teeb!“

„Aga kas tead, Pearn?“ sosistas Miina korraga ja toetas peigmehe külle wastu. „Ta ehk ei julge häbi pärast kellelegi reakidagi, mis siin täna ööse oli, ega meile koa midagi teha! Muidu tuleb wälja, et ta ööse minu juure kippus, ukseriiwi lahti oli kangutand ja siis weel teomehe käest peksu sai. Eks ta pea kartma, et kõik teda naerma hakkawad.“

Tõe poolest — sellel arwamisel ei puudunud mõistlik alus! Päärn märkas seda kohe.

„Kas tead?“ sosistas ta wastu. „Kui ta sest reakima hakkab — sina anna talle nii suud mööda mõista, et sa seda teistele tahad öelda. Ehk lööb kartma.“

„Kui ka aga ära ei sure,“ pigistas Miina piinatud süda õhkamise wälja. „Wõi jääb ehk raskeste haigeks.“

„Ei ma usu,“ waigistas Päärn. „Pähe sai wist üheainsa rusikahoobi — kepiga andsin mujale.“

Wäljas hakkas koitma. Taewas oli weel pilwine, aga wihm näis üle läinud olewat. Tinakarwa tõmmu poolwalgus oli aia peale heitnud ja see tusane, hall helk roomas ka pikkamisi aknast kööki.

„Hakka menema, enne kui walgeks läheb,“ ütles Miina Päärnale. „Hoia, et sind keegi mõisa ligidal ei näe!… Lähed wist jälle aia kaudu?“

„Jah, sealt soan kohe parki,“ wastas Päärn.

Ta pigistas tüdruku kätt, kahmas oma wembla põrandalt ja ronis aknast wälja. Tüdruk waatas talle järele, kuni ta aia põesaste wahele kadus. Sügawaste õhates tõmmas Miina siis akna kinni.

Ta istus nuttes mõne aja oma sängi peal, siis ajas teda ta hirmu pärast pakitsew süda waatama, mis opmann sängis teeb.

Ta wõis ennast waigistada. Tugew norin kuulutas talle juba eemalt, et kardetaw isik wähemast elus oli. Kui Miina kikiwarbul ta sängi juurde jõudnud, nägi ta teda aknast sissetungiwal hallil koiduwalgusel lahtise suuga rahulikult magawat. Tüdruk kiskus teki ta alt wälja ja laotas temale peale. Siis läks kööki tagasi. Ta heitis küll oma asemele, aga nahka silma peale ta sel ööl ei saanud. —

Winteri isanda raske uni wältas wahetpidamata peaaegu lõunani. Miina oli teda hommiku jooksul mitu korda ukse wahelt piilumas käinud, aga ikka jälle selle rahustawa teadmisega tagasi tulnud, et herra rahuliselt puhkab. Kui ta kella kaheteistkümne ajal jälle ilmus, nägi ta opmanni ärkwal olewat ja aineti wastu lage wahtiwat, nagu peaks ta miski asja üle sügawaste aru.

Tüdruku süda hakkas kõigest wäest tuksuma. Jumal ise teab, mis nüüd tuleb! Juba tahtis ukse juurest tagasi minna, kui Winter kaunis tugewa, aga oigawa healega paar korda tema nime hüüdis.

Miina nägu oli walge, kui ta tuppa astus. Et ta healt kurgust ei saanud, siis läks ta nõnda woodi ette, et Winter teda wõis näha, ilma et tal waja oleks olnud tema soowi järele küsida.

Opmann hakkas teda iseäralise, rahutumalt rändawa pilguga tunnistama. Ta silmitses teda jalatallast pealaeni, ilma musta ega walget lausumata. Ta oli selili sängis; kui ta ennast nüüd külleli tahtis pöörata, tungis ta suust walus oigamine, misjuures ta näo krimpsu tõmmas ja silmad kinni pigistas.

„Ma olen wäga haige,“ ütles ta siis nõrga, röhitsewa healega. „Mu pea lõhub walu pärast. Kasta rätik äädika sisse ja pane mulle pähe.“

Tüdruk täitis sedamaid käsku. Ta niisutas käteräti äädikaga ja sidus ta osawaste haige leiwawanema walutawa pea ümber.

„Nüüd anna mulle klaasi-täis kollast wiina,“ käskis opmann. „Waata, pudel on wist saalis laua peal!“

Wäledaste täitis Miina ka seda soowi. Winteri isand jõi klaasikese elustawat märjukest, matsutas suud ja jõi siis weel teise. Lõbusa ägamisega wajus ta padja peale tagasi.

„Kas opmanni herrad süüa ei taha?“ küsis Miina tasa ja alandlikult.

„Herrad“ raputasiwad mõruda näoga pead.

„Weel mitte!“

Kange wiin mõjus haige kohta rammestades. Ta silmad läksiwad kinni ja Miina märkas, et ta uueste magama uinus. Alles tunni aja pärast ärkas opmann jälle ja hüüdis tüdrukut. Ta soowis midagi haput süüa saada — „kurki, wõi heeringit äädika ja sibulaga, wõi ükskõik, mis aga hästi hapu on…“

Miina kandis kõik, mis tal majas haput oli, kokku. Herra laskis woodi ette wäikese ümarguse laua seada, söögid sinna peale panna ja sõi woodist. Paar head kärakat pidiwad talle isu andma. Miinat laskis söömise ajal oma juures seista.

Öösesest juhtumisest ei lausunud opmann ikka weel poolt sõnagi. Miinal peksis süda waljuste põues seda oodates. Kas tal wahest midagi meeles ei ole? Ehk arwab, et ta joobnud peaga kõik unes nägi? Oh, et ta ometi kord rääkima hakkaks, et ta ometi midagi küsiks!

Winteri isand küsis warsti küll midagi, aga mitte seda, mis Miina lootis: ta tahtis sööma peale sigarit saada. Miina tõi. Jälle selili padja peale lastes, hakkas ta rahuliselt suitsetama.

Kui tüdruk laua ära koristanud, tahtis ta toast wälja minna, aga opmann käskis teda jääda. ‚No, nüüd tuleb!‘ mõtles Miina, ja tal oli tundmus, kui kerkiks ta süda põuest kurku.

„Kas ta sinu juures alati magamas käib?“ oli opmanni esimene küsimine, kuna ta oma punased, klaasiläikega silmad iseäralise põrnitawa pilguga tüdruku kahwatanud näo peale heitis.

„Kes?“

„Wõllamäe Päärn.“

Seda nime kuuldes oli tüdruku meelest, kui kõiguks põrand ta jalge all. Nagu näha, mäletas opmann kõik!

„Ta põle minu juures ilmaski magand.“

„Ilmaski?“

„Siin majas mitte.“

„Aga eile ööse?“

Miina ei teadnud, mis wastata. Pidi ta salgama, waletama, wõi õigust rääkima?

„Teda põld koa eile ööse minu juures,“ ütles ta wiimaks.

Opmann wahtis nagu kull talle otsa.

„Waletada oskad ka,“ ütles ta, ja inetu wööt tekkis talle suu äärde. „Wõi arwad, et ma teda ära ei tund? Seisite ju mõlemad siin minu woodi ees. Tahtsite mind ära tappa — Teie mõlemad!“

Miina nägi ära, et iga salgamine niisama asjata oleks kui waletamine, ja otsustas parem täie tõega wälja astuda.

„Pearn ei old mitte mo juures magamas, waid ta tuli mulle aga appi. Mina sest midagi ei teand. Ta oli aedas peidus old. Kui opmanni herrad minu juure kippusid ja ma karjusin, siis kargas tema köögi aknast sisse ja tuli wahele. Pearn on mo peidmees.“

„Kuda ta’s teadis aedas waritseda?“

„Ma reakisin talle nelipühis, et opmann mulle ligi topib, kui peas warju on, ja et meil laupäe joodud on. Tema tuld woatama, mis ööse sünnib, ja nägi, kuda opmann köögi-ukse lahti murdis.“

„Lahti murdsin?“

„No, kudas seda siis tuleb öelda? Ma näen jo, et ukse-riiw lahti on kangutud.“

„Seda põle mitte mina teind,“ hüüdis Winteri isand ähwardawalt silmi pööritades. „Mina lükkasin ust, ja ta läks lahti. Wõib olla, et riiw lõdwalt juba ees oli. Ja köögist tahtsin külma wett saada — mu süda oli pahaks läind.“

Miina märkas, et opmanni herral waheajal juba mahti oli olnud öösese juhtumise üle aru pidada ning oma auu kaitseks midagi wälja mõtelda. Nüüd wõis ainult weel hea julgus midagi aidata.

„Opmanni herradel oli toas külma wett küllalt — ma panin enne magama-minemist pudeli täis. Ja ukse-riiw oli wälja kangutud — seda tean selgeste, sest enne oli ta wäga kõwaste ees. Ka on opmann köögi wõtme eest ära wõt. Ma leidsin ta opmanni kirjutuselaua sahtlist täna ülesse… See ei oleks mitte ilus, kui ma inimestele reagiksin, et opmann ööse oma teenija tüdruku juure kööki kipub.“

„Tohid sina siis waletada? Kas mõisas witsu ei ole?“

„See põle mitte wale!“

„No, eks me saa näha, keda ustakse — sind wõi mind!“ hüüdis Winteri isand.

Kuna opmann sinise suitsupilwe tagant laisa, haiglase healega kõneles, riiwas ta ahne pilk ühtepuhku luurates tüdruku kahwatanud nägu, millest waewaga warjatud hirm ja ärewus wälja paistawad. See hirm näis opmannile meeldiwat. Et tüdrukut nagu kala õnge otsas siputada lasta, pidas ta kõnes pikemaid waheaegasid, ja kui Miina minekut tahtis teha, käskis ta teda paigale jääda. Igas lauses, mis ta ütles, oli miski ähwardus peidus.

„Wõi see on su tänu, et ma su isale hea koha kätte muretsesin!“ algas ta uueste. „Selle eest lased rööwli ööse aknast sisse, kes mind peab ära tapma, ja ise oled talle weel abiks! Ma panen imeks, et ma weel elus olengi! Ta lõi mulle jo kaikaga pähe, ja kui ma uimaselt maas olin, siis on ta mu terwe keha ära lõhkund. Ma ei wõi teist külgegi pöörata — kõik keha on kui tuld täis. Ma usun, mõni küljekontki on katki… Kas tead, Miina: ma usun, Huntaugu Mihkel ei ole mitte enam kaua Ristmäel peremeheks. Selle eest tahan mina muret kanda!“

„Ega mu isal siis süüd ole, mis siin on juhtund,“ wastas tüdruk.

„Sinu isal on süüd, et tal nii hukkaläind tütar on… Ja kas tead, mis sinu ja selle rööwliga tehakse?“

Isand Winter ajas enese suure waewaga padja pealt pool-istukile, et oma sõnadele suuremat mõju anda; ta silmad keerlesiwad, kui ta äkitselt kärkiwa healega hüüdis:

„Rauad saate mõlemad! Tühjale maale lähete eluajaks! Nii tõeste, kui ma X. mõisa opmann olen — seda peate saama! Teie peate mind weel tundma õppima!“

Kuna ta siis walusa näoga ja waewalt tagasi hoitud ägamisega padja peale tagasi wajus, märkas ta sala rahulolemisega, kuda Miina silmadest tema ähwarduse tõttu nagu ehmatuse halwatus wälja paistis. Tüdruku suu liikus, nagu tahaks ta rääkida, aga miski sõna ei tulnud kuuldawale.

„Enne kui teid Siberisse saadetakse,“ lisas opmann rahulikumalt juurde, „lastakse teid muidugi kadalippu joosta, saate wiis- wõi kuussada hoopi ja seisate mitu päewa kaagi peal. Nii suurte kurjategijatega, nagu teie mõlemad olete, tehakse seda ikke — see on wana asi.“

„Kas — opmanni herrad — ei wõiks — meile andeks — anda,“ tuli tüdruku wärisewatelt huultelt.

Opmann, kes sigari ära pannud, õerus waiba all käsi.

„Kas sa hull peast oled! Ma lasen enese ära tappa, ja annan mõrtsukatele andeks! Paluge parem Jumalat, et see teie hingede peale armu heidaks! Sest wõib ka olla, et teie kuuesaja hoobi asemel tuhat saate; siis ei jää teist muud järele kui kaks werist lihatompu.“

Selle ähwarduse juures tõusiwad opmannil wist eneselgi ihukarwad püsti. Ta ei pannud siis imeks, et tüdruk otse keeletu oli, ja tundis kõdistawat lõbu seeüle.

„Opmanni herra — wõiksite meile ehk ikke — armu anda,“ palus Miina südant liigutawa alandusega; ei puudunud palju, ja ta oleks walju kaebaja ette põlwili lasknud.

„Ei,“ hüüdis see karedalt. „Juba homme seotakse teie käed selja peale ja wiiakse teid haakenrihtri juure; sealt lähete raudus wangitapiga linna… Nüüd wõid minna! Tunni aja pärast tahan lõunat saada.“

Kui Miina ära läinud, tegi Winteri isand ülestõusmisega katset. See läks tal alles suure ägamise ja oigamise järel korda. Ta tundis oma keha tõeste nagu tuld täis olewat; selg oli tal nii hell, et ära puuduta näpuga; iga liigutamine sünnitas lõikawat walu. Ja kui ta wiimaks küürus ja kõweras jalgade peal seisis, tundis ta oma walutawa pea nagu kohama hakkawat; terwe tuba käis ta silmade ees ringi ja kõrwad uugasiwad. Iga samm, mida ta astus, pani teda aietama.

Pikkamisi, toll-tollilt lonkas ta magamisekambrist saali. Seal rippus see suur peegel nurgas, mille ees ta minewal öösel oma auuwäärt nägu nii hoolsalt uurinud. Sedasama tegewust alustas ta ka nüüd.

Kõige pealt katsus ta oma terwe pealuu kätega läbi. Missugune muhk kukla taga! Ja kui walus! Hirmuwärin täis tal üle keha: ta oli ju otse surmasuust peasenud! Kui kergeste poleks niisuke hoop, kui ta keset paljast pealage oleks langenud, inimese elu wõinud wõtta!… Kui ta seepeale peeglile lähemale astus, et oma nägu waadelda, pidi ta ehmatuse ja wiha pärast peaaegu karjatama. Ta silmade ümbrus oli sinakas-must; homme muutub see wärw muidugi roheliseks ja wiimaks kollaseks. Jumala eest, nagu joodik, kes näoga wastu seina jooksnud wõi kõrtsis peksa saanud!… Wihaselt raputas opmann peegli poole rusikat, kus juures ta nurjatuma „mõrtsuka“ peale mõtles.

Kui pea ja nägu piinliku murega läbi uuritud, järgnes keha. Selleks tõmmas opmann, kui ta ukse lukku käänanud, särgi seljast. Oma karuse, tõmmupunase rinna pealt ei leidnud ta miskit wägiwalla-märki. Et aga peeglist walutawat selga näha saada, pidi ta oma keha tubliste wäänama, ja see sünnitas koledat walu. Mis talle selja pealt wiimaks silma paistis, polnud mitte armas: punased tursunud worbid käisiwad tal risti-põigiti üle ihu ning paaris kohas oli nahk sinine kui pajapõhi. Tõe poolest, nagu teomees, kes mõisatallist tuleb! Uus wihahoog wapustas opmanni isandat. Nüüd näitas ta peeglile kahte rusikat. „Oota, sa wõllaroog,“ näis ta nägu ütlewat, „küll me sinule weel toredama selja maalime!“

Ta puges ägades jälle särgi sisse, lonkas söömatuppa, wõttis kapist pudeli ja niisutas suud. Päris peaparandamine algas alles siis, kui lõunasöök laual auras. Ta laskis omale pehme leentooli laua äärde tuua, selja taha padja seada, jalge alla järi panna. Soojas hommiku-kuues istus ta seal ja püüdis ülekohut, mis ta ihule tehtud, söögi ja joogiga jälle heaks teha. Miina pidi teda nagu haiget kunagi ümardama: talle suppi tõstma, praadi ette andma, wiinaklaasi täitma ja patja selja taga kohendama. Seejuures oli tüdrukul nägu ees, et kiwid oleksiwad pidanud pehmeks minema. Opmanni isand aga, kes seda wäga hästi nägi, mõtles iseeneses: „Sa oled mul kui silk wardas!“

Pärast sööki tundis herra Winter nii suurt ihulikku lõbu terwes kehas, et ta oma walutawa pea ja seljagi unustas. Wist selle tundmuse tõttu hakkas ta Miinaga, oma teise mõrtsukaga, üsna heldel toonil rääkima.

„Sa palud minu käest armu,“ algas ta. „Jah, kui ma teaks, et sa meelt parandad, et sinust mõistlik tüdruk saaks, siis wõiks ehk selle üle weel rääkida“…

„Mis ma peaks siis tegema?“ küsis Miina tasa.

„Ma kergendaksin siis ehk sinu trahwi,“ kõneles opmann edasi, ilma tüdruku küsimist tähele panemata, „ma jätaks su Siberisse wiimata, peastaks su kadalipu alt ka wälja ja su isa wõiks Ristmäele peremeheks jääda… Aga sa oled ju kangekaelne, hirmus kangekaelne.“

„Ei, opmanni herrad, ma ei ole kangekaelne! Ma teeniks opmanni herrasi truuwiste ja teeks kõik, mis mind kästakse.“

„Soo! Eks ma saa näha!“

„Opmanni herrad annawad siis andeks?“

„Saame näha, saame näha!“ hirwitas Winter.

„Aga opmanni herra ei pea mitte mulle üksi andeks andma — Pearn peab koa armu soama.“

„Ohoo — wõi see kõrilõikaja — armu!“

„Ja! Mis mul siis muidu sellest kasu on, et mulle armu antakse!“

„Kas ta sulle siis nii kallis on?“

„Eks ta ole mo peidmees.“

„Noh, wõiksid jo ka mind natuke armastada,“ ütles opmann, kuna ta konjaki-klaasi tagant, mida ta suu pole tõstis, ühe silmaga tüdruku poole piilus. „Siis wõiksime ka su peidmehe peastmisest sõnakese rääkida.“

Miina waikis. Ta hinges hakkas meeleheitlik wiha paisuma. Hea meelega oleks ta oma piinaja kallale karanud ja teda kägistanud. Winter pidas seda waikimist järelmõtlemiseks, arupidamiseks, ja oli selle tagajärjega rahul.

„Saame näha, saame näha,“ kordas ta, ennast tooli pealt pikkamisi üles ajades ja magamisekambri poole sammudes, sest ta tundis jälle weidi puhkust waja olewat. „Saame näha, kuda asjad lähwad! Pea meeles, et ma hea mees olen, aga üksi selle wasta, kes minu wasta mõistlik on…“

Opmann ärkas alles hilja õhtul unest. Tühi kõht oli teda äratanud. Ta leidis söömatoas ka õhtulaua juba kaetud olewat. Seal istet wõttes, tundis ta oma oleku märksa paranenud olewat. Pea ei walutanud enam ja selg andis juba wabamalt wäänata. Õnnistatud isuga, mis tal, Jumal tänatud, ikka oli, ja weel parema januga asus ta pidust järele jäänud söökide ja jookide kallale. Pärast sööki hakkas ta saalis sigarit suitsetades pikkamisi edasi-tagasi sammuma, et haiget selga koolutada. Wahete-wahel jõi klaasi õlut. Et ta päewal une ära maganud, siis wiitis ta nõnda wiisi kuni keskööni aega. Tüdruku oli ta tunni aja eest lasknud magama minna.

Kell lõi just kaksteistkümmend, kui opmann korraga mõttes keset tuba seisma jäi, naeratades maha waatas ja lõuga hakkas õeruma. Ta näis millegi üle aru pidawat. Nagu otsusele jõudes, astus ta söögituppa ja jäi seal köögiukse taga kuulatades seisma.

Köök oli waikne.

Opmann pani käe ukselingi peale ja wajutas. Uks läks lahti.

‚Ahaa!‘ mõtles Winteri isand.

Ta astus sisse.

„Miina!“ hüüdis ta tasa ja õrnalt, kuna ta pimesi kobades teatawa nurga poole liikus.

Wastust ei tulnud. Ta jõudis tüdruku sängi juurde, kaapas käega sellest üle ja põrkas tagasi. Woodi oli tühi…

Ta tõi söömatoast põlewa küünla, laskis selle walgust igasse nurka paista ja pidi nüüd uskuma, et tüdrukut tõeste köögis ei olnud. Ta katsus wälist ust. See oli lukus, wõti eest ära…

Ilmotsata wiha kiskus opmanni näo wiltu. Ta oli nii wihane, et ta wabises… See oli ju pettus, wale, äraandmine — pilkamine! Teda tehti narriks!…

Aga korraga tuksatas teine tundmus ta hingest läbi — kartus. Ta wahtis hirmunud pilgul köögis ringi, lõi siis silmad akna poole ja nägi, et selle teine haak lahti oli. Ruttu pani ta haagi kinni, katsus weel kord wälist ust, kas see ta tõeste lukus on, ja põgenes siis tuppa. Peaaegu ebausklik hirm sai tema üle wõitu.

‚Ehk tuleb täna ööse tagasi ja teeb mu tõeste külmaks!‘ oli ta mõte. ‚Miks oli aknahaak lahti ja miks on tüdruk kadunud? Head ei wõi see tähendada. Selle mehe wägiwaldne meel on juba tuttaw.‘

Ja opmanni isand ajas enese ise nii suure hirmu sisse, et ta lõdisedes oma magamisetuppa jooksis. Aga ka seal ei leidnud ta kauemaks rahu. Ta hakkas aknaid igas toas järele katsuma, kas nad kinni on, ja wiimaks tõi kontorist oma — laetud jahipüssi magamise-kambrisse. Sängi pugedes jättis ta küünla põlema ja seadis püssi nii, et ta teda kohe, kui waja, kätte wõiks kahmata…

Unest ei olnud tal sel ööl palju juttu. Kolm korda käis ta köögis waatamas, kas Miina tagasi tulnud. Ei! Alles koidu-ajal uinus waene piinatud mees tunniks ajaks magama.

Kui ta hommiku kööki astus, oli tüdruk seal ja toimetas wirgaste.

„Kus sa ööse olid?“

„Aidamehe juures.“

„Miks?“

Õhetaw puna tõusis Miinale põske. Ta ei wastanud.

„Miks sa kodu ei olnd!“ möirgas opmann Winter hirmsa wihaga.

„Ma kartsin!“

Kaks wägewat hoopi klähwisiwad tüdrukule wastu nägu, nii et tal ninast weri purtsas… Opmann pööras kanna pealt ringi ja sammus köögi wälisest uksest wälja.

Umbes poole tunni pärast tuli ta jälle koju ja hüüdis tüdruku tuppa.

„Lähed silmapilk talli — wahimees ootab juba!… Sinu seltsimees wiidakse seotud kätega aagrehi juure!“