Mahtra sõda/19

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
18
Mahtra sõda
Eduard Vilde
20


19.

Kel wõimus, sel õigus.

Köögist wälja tormates, oli opmann Winter jalamaid „ülesse“ läinud. (Sõnaga „ülesse“ kutsuti tawaliselt herrastemaja.) Ta käik oli juba üsna kindel ja liikumised paenduwad, sest selg, ehk küll weel hell, ei walutanud enam ja muhk peas ei teinud ka enam suuremat häda. Aga kui ka walu suur oleks olnud — mõisa õues, kus inimesi liikus, ei tohtinud opmann sellest märku anda; asi sai ju süüdlaste karistamise läbi awalikuks, kui need sellest juba ise polnud rääkinud, ja opmann pidi oma autoriteedi kaitseks rahwale näitama, et, kui ta ka teomehe käest peksa saanud, siis ometi mitte sel määral, et see kellegile suuremaks kahjurõemuks asja wõiks anda. Teadis ta ju wäga hästi, et talupoeg ligimese-armastust ei tunne, kui mõisa sundijale miski õnnetus juhtub…

Opmanni terwise hea seisukord muutus aga kohe, kui ta paruni kirjutuse-tuppa jõudis. Mees, kes sinna sisse astus, oli ihu ja hinge poolest murtud, oli wigane. Tal oli waewalt weel hinge sees, ja seegi natuke kippus iga silmapilk wälja minema… Ta ei eksinud ka sugugi, kui siit kaastundlikka südameid arwas eest leidwat.

„Jumala pärast, Winter, mis Teil siis wiga on?“ hüüdis wana saks, kui ta waewalt pilgu opmanni armetuma näo, siniste silmade ja küürutõmmatud keha peale heitnud.

Hoolimata warasest hommikutunnist, oliwad isa ja poeg kui tublid põllumehed juba mõlemad jalal ning uurisiwad kirjutuse-toas mingit põllukaarti.

Walitseja oigas, enne kui wastama hakkas, ja astus paar sammu ligemale, et sakstele oma lonkamisest wähe aimu anda.

„Mis mul wiga on, paruni herra? Eks inimesed lähe hukka! Paruni herra ei teagi weel, et ma üleminewal ööl rööwlite käes olin — oma majas rööwlite käes!“ lisas ta rõhuga juurde.

„Mis jutt see on?“

„Ei puudunud palju, ja mul oleks puusärki tarwis olnud! Terwe eilase päewa olin suure walu käes woodis, ei läinud mul toiduraasu suust sisse, ja praegugi on mu meelest, kui peaksin siiasamasse maha kukkuma… Saksad lubawad, et ma tooli peale toetan.“

Parun Herbert tõi oma käega haigele opmannile tooli ja toetas teda käewarrest, kui ta maha hakkas istuma. Õnnetu tänas teda sügawa liigutusega.

Kulus mõni aeg ägamiseks ära, enne kui Winteri isand oma koledat juhtumist wõis jutustama hakata.

Lugu oli tõeste kohutaw ja pidi ka igale auusale inimesele kombeliku jälkuse peale ajama.

Tema, opmann Winter, hakanud juba mõnda aega märkama, et tema uue tüdruku juures poisid magamas käiwad. Kaua ei olla ta seda tahtnud uskuda, sest ta pidanud Miinat karskeks tüdrukuks, ja see teadnud, et tema niisugust kõlwatust oma majas ei salli. Ka ei olla ta kedagi tema juurest tabanud, sest et tüdruk, kui opmanni öösel kuulnud tulewat, poisi kas uksest wõi aknast wälja lasknud, nii et ta leiwawanemale tühja sängi wõinud näidata. Üleminewal öösel kuulnud ta aga, kuda köögi-aknast keegi sisse roninud. Ta nõudnud sisselaskmist. Ei lasta! Poiss ja tüdruk kõhistanud pealegi weel pilgates naerda. Weel kord nõudnud ta, et uks lahti tehtaks. Mitte kõssagi! Nüüd surunud ta ukse, millel nõrk riiw ees olnud, õlaga lahti ja astunud sisse. Köök olnud pime.

„Miina, sinu juures on keegi poiss!“ hüüdnud tema.

„On jah,“ wastanud tüdruk häbemata julgusega.

„Sa tead, et ma oma karskes majas poiste magatamist ei salli! See on ropp patt!“

„Küll ma sulle näitan, mis ropp patt on!“ hüüdnud seepeale mehe-heal pimedusest, ja lähemal silmapilgul sadanud opmannile kiwi wõi malgaga hirmus hoop pähe, mis ta kohe uimaselt maha sirutanud. Ta kuulnud ainult weel, kuda tüdruk öelnud: „Anna talle hästi, Pearn!“ siis kadunud ta meelemõistus…

„See on ju ilmkuulmata!“ hüüdis wanem parun wägewaste keerlewate silmadega.

Ka Herbert wäristas tõsiselt pead.

Kui ta teisel hommikul toibunud — jutustas, opmann edasi — leidnud ta enese sängis olewat — terwe keha nagu nülitud ja ära puretud. Wist olla nad teda maas jalgadega tallanud ja puuhalgudega lõhkunud, sest terwe selg olla tal must ja paatunud, nii et jälk näha. Kas saksad ta selga mitte ei soowiwat waadata?

Ei soowinud — uskusiwad muidugi.

„Ja seda kuritööd tulete alles nüüd teatama?“ hüüdis parun Rüdiger wihase ärewusega.

„Olin, nagu öeldud, eila terwe päewa sängis,“ wastas Winter.

„Missugune Päärn see oli?“

„Kes muud kui Wõllamäe!“

„Uuetoa sulane?“

„Seesama!“

„Oo, seda mõrtsukat ma tunnen!“ hüüdis wana parun. „Pole ju esimene kord, et see mees wasta hakkab.“ Ja ta seletas pojale, mis ta Päärna wägiwallategudest juba ennemine teadis. Herbert nägi, et neil siin päris rööwlipealikuga tegemist oli.

„Sellele waja kord tubliste õpetust anda,“ ütles parun Rüdiger. „Näib, et ta ilmparandamata on… Herbert, ole nii hea ja kirjuta kaebtus haagikohtunikule walmis! Nõua kõige waljumat nuhtlust mõlemale!“

„Mõlemale?“ küsis noor parun. „Kas me ka tüdruku haagikohtuniku juurde saadame?“

„Miks siis mitte?“

„Neile antakse seal muidugi ihunuhtlust — ehk wõiks tüdrukut sellest wabastada?“ tähendas Herbert healega, millest tasane tõrkumine kuuldus.

„Jälle uudis!“ naeris parun Rüdiger. „Tahad sa inimesi wägise hukka lasta minna? Sulle näib ka uue aja halemeelsus külge hakanud olewat — see on ju nüüd moodis —‚ kuid sellega ei walitse keegi mõisat.“

„Tüdrukuga wõiks ju ka mõisapolitsei ise walmis saada,“ pani kuritöö kallimeelne ohwer wana paruni imestuseks ise ette. „Et ta minu teenija ja naisterahwas on, siis annan talle poole süüd andeks, kui paruni herrad nõuus on.“

Jõutigi otsusele, et Miina mõisas, Päärn aga haagikohtuniku juures karistust peab saama. Tüdrukule antawate hoopide arw määrati noore paruni soowil „ainult“ kaheksateistkümne peale.

Herbertil kipitas tüdruku pärast ikka weel midagi südames, aga kui ta kuritöö raskuse peale mõtles — Miina oli muu seas poissi peksmisele ässitanud — siis waigistas ta ennast wiimaks. Niisugust jõledust ei suudaks Juliettegi karistamata jätta — wõis ta mõelda.

Ta walmistas isa sunnil sedamaid kirja haagikohtunikule Päärna süü pärast; opmann kui mõisapolitsei asemik ja kaebaja pani oma käe ka alla. Talitaja pidi kirja ja mehega teisel hommikul wara haagikohtuniku poole teele minema. Seega oli asi lõpetatud, ja Winteri isand, kaebekiri ja tüdruku peksmise woli käes, lonkas ägades minema. Mõisa-õues oli ta aga jälle sirge ja terwe mees, et lase aga käia!…

Oh, teie targad ja õiglased kohtunikud seal „ülewal“! Neile ei tulnud kumbagile meeldegi, ka teiselt poolelt, kaebealustelt, sündmuse kohta seletust pärida, neid üle kuulata, endid kaitsta lasta. Nende süü oli juba seeläbi kindel ja selge, et nende peale kaewati! Talupoeg on ikka süüdlane ja mõisal on ikka õigus. Talupoeg waletab ikka ja mõis räägib ikka tõtt… Selle põhjusmõtte järele saab homme ka haagikohtunik oma otsuse mõistma; see on nii kindel, et kaebajal waja ei ole kohtu ette ilmudagi — mõisaherra kiri õiendab kõik ära. Salgawad kaebealused oma süüdi wõi kirjeldawad nad sündmust oma tulul teisiti, kui kirjas seisab, siis luiskawad nad nurjatumad! — —

Kewadene hommik oli südant-õnnestaw kena. Kastetilgad sätendasiwad halja muru, puude ja põesaste peal, päike puistas kullaläiget üle maa ja metsa ning linnud laulsiwad, kui tahaks rõem nende wäikest rinda lõhestada. Rahu, lust ja lõbu heljus sinawas õhus; kõik näis ilutsemiseks kokku heitnud olewat.

Sel ilusal hommikul toimetati X. mõisa tallis süüta inimese kallal werist timuka-tööd. Warsti hakkab witsakimp matsuma, lõhestawad hädahüüded saawad õitsewa looduse pühaliku rahu lõhki käristama ning punane, kuum weri saab oma hirmsa iluga kohtumõistja silma rõemustama.

Sest Winteri isand ise saab nuhtlust pealt waatama ja hoopisid lugema. Ja ta teeb seda südamest hea meelega. Just pealtwaatamise lõbu pärast astuski ta nii soojalt nuhtlusealuse eest wälja ja palus ta karistamist oma hoolde jätta, et ta armulisem wõiks olla kui haagikohtunik — ainult sellepärast, et nuheldaw naisterahwas on. Ta oli ju naisterahwaste wastu nii õrn ja helde, see hea südamega, karske meelega auuwäärt herra.

Tallis on pink ja witsakimp walmis. Pingi kõrwal seisab wana pütt miski halli segase wedelikuga. Wahimees, tusase näoga tugew wanamees, ootab kärsitult, mil tüdruk oma nututuhinast jagu saab ja pingi peale heidab. Ta kahmab witsad kätte ja wõibutab neid proowides paar korda läbi õhu. Winteri isand toetab talli-ukse samba najale ja ootab sedasama, mis wahimeeski, aga palju suurema sisemise õhinaga. Ta silmad kiirgawad kuiwa läikega ja ta suu ümber on jälle see wööt, mis ta näo wahel nii inetumaks teeb. Ta tahab walget liha näha, naisterahwa walget liha, ja tahab näha, kuda see ennast pikkamisi siniseks, mustaks ja punaseks wärwib ning werest tilgub…

„Anna kuiwalt — pärast soolwett peale,“ uriseb ta wahimehele. „Ruttu pingi peale!“ karjub ta tüdruku poole.

Wahimees kahmab tüdruku pihast kinni, rusub ta pingi peale maha ja paljastab teda. Nüüd wõib opmanni isand näha, mida ta näha tahtis. Ta astub lähemale, et wõimalikult hästi näha, ja ta rõemustab selle õrna, walge, tuksuwa ihu üle, mis armuheitmata hoopide all tumedaks ja ikka tumedamaks muutub, kuni ta niiskeks läheb ja kuumalt, punaselt nõrguma hakkab. Ja ta rõemustab nende heledate, hinge-weristawate kiljatuste üle, mis sellest tuksuwast kehast iga löögi järele tulewad ja mida kuuldes linnud wäljas ehmatuse pärast waikiwad ning wurinal lendu panewad…

Opmann loeb hoopisid. Neid pidi kaheksateistkümmend olema. Kaheksateistkümmend on aga juba täis, ja opmann ei hüüa mitte, et küllalt. Eksib ta kogemata? Wõi ei suuda ta oma silmi lahti kiskuda huwitawast waatest ta ees? Nuhtlusealune ise ei tea, kui palju ta hoopisid peab saama, wahimees ei tea, kui palju ta peab andma — opmann seisab aga ja waikib — waikib ikka weel, waikib kuni kaheksateistkümnest kolmkümmend on saanud. Natuke rohkem ei wõi ju kahju teha! Inimesed ju nii hukas…

„Küll!“ hüüab ta wiimaks, ja ei sugugi mitte kergendatud rinnast, waid tusaselt, urisedes. „Jääd pingi peale paigale!“ karjub ta oigawa, walus wingerdawa tüdruku poole.

Wahimees teab, mis tal nüüd teha on. Werine ihu waja ära loputada, et „liha hukka ei lähe,“ nagu rahwa wõllanali ütleb. Ta wõtab räpase püti halli wedelikuga maast ja tühjendab selle werise ihu peale ära. Meeleheitline walukisa tungib tüdruku suust; ta kargab pingi pealt üles, nagu seisaks ta kõige kehaga leekides…

Wedelik, millega ta haawu pesti, oli silgusoolwesi… Paruni herra ja opmanni isand teadsiwad, mis talupoja ihule terwe on. —

Keegi pole tähele pannud, et huwitaw waatemäng weel ühe pealtwaataja ligi on meelitanud. Talli teisest uksest on kubjas sisse pugenud, ühe sõime warjule seisma jäänud ja naerwa näoga wahimehe tegewust kuni lõpuni silmitsenud. ‚Seal ta nüüd on, see uhke, ninakas tüdruk, kes mind julgeb põlata!‘ näib ta kollane, kiirgaw pilk, ta põlastawalt hirwitaw suu ütlewat; hea meelega hüüaks ta seda nii waljuste, et tüdruk kuuleks, aga ta pelgab opmanni. Niipea aga, kui opmann talli-ukse juurest kaob, astub ta käänates ja wäänates oma peidupaigast wälja ja jääb nuuksuwa tüdruku ette seisma, kes, kõigest kehast lõdisedes, oma riideid kohendab.

„Oli wist preilil esimene kord mõisa-tallis õpetust soada,“ algab Prits häbemata itsitamisega.

Tüdruk ei waata ta pealegi.

„Küll oli hale hulgumine! Mulgi läks meel kurwaks. Aga mis so silmnäol siis wiga on? Kes sulle sinna on kläutand?“

Miina põsk on opmanni löögist paistetanud, ta teine silm punane kui wereklomp.

„Woata,“ pilkab armuheitmata mees edasi, „kui sa kubja prouaks oleks tuld, siis põleks sulle niisukest äpardust juhtund. Siis oleksid auus naine, keda keegi ei julgeks puutuda.“

Miina pöörab talle sõna lausumata selja ja teeb minekut. See trotslik waikimine äritab aga seda õelat inimest. Ta hakkab toore näpistamisega läbi riide tüdruku weriseks lõhutud ihust kinni ja küsib:

„Kas oli koa walus? Reagi ometi!“

Nüüd pöörab Miina ümber ja sülitab talle otsekohe näosse.

Inetu wandesõna susiseb kubja hammaste wahelt, ta rusikas tõuseb löömiseks üles, aga wana wahimees, kes seda kõik pealt näinud, astub ruttu wahele.

„Jäta tüdruk rahule!“ uriseb ta. „Kas ta põle oma jäo kätte soand wõi mis?“

„On sul minuga asja?“ hüüab kubjas.

„On sul siis temaga asja?“ wastab kurja näoga wanamees, kellel aga õiglane süda põues tuksub. „Kas see mõni mehe-tegu, peksetud inimest weel pilkama tulla!“

Ja Miinat enda eel minna lastes, astub ta tallist wälja, kuna Prits neile natuke maad kirudes järele longib, siis aga, wana parunit eemal mõisa-õues nähes, ruttu kõrwale käänab.

Teel opmanni maja poole tuleb Miinale toatüdruk Mai wastu. See ei taha teda esmalt ära tunda. Miina nägu on opmanni löögist, silmad nutust paistetanud.

„Miina!“ hüüab Mai wiimaks ehmatades.

Miina hakkab ta käest kinni ja tõmbab teda enesega kaasa. Ta on inimese leidnud, kellele ta oma häda wõib kurta. Nad lähewad mõisa puiestikku, istuwad suure sarapuu alla pingi peale maha ja Miina jutustab toatüdrukule oma õnnetuse-loo ära.

Mai kuulab ristis kätel pealt. Ta ilusad sinised silmad walges, priskes näos wahiwad sügawa kaastundmusega nutwa jutustaja peale.

„Kas tead,“ ütleb ta wiimaks, „seda tahan Tohwrile reakida, ja tema reagib koolipreilile. See on wäga armas saks. Küll siis koolipreili noorherra ette wõtab! Noorherra ajab teist taga kui hull… Ega see küll sulle enam aita,“ lisab ta juurde, „aga küll opmann käsile wõetakse. Niisuke häbemata waleworst!“

„Minust põle midagi,“ nuuksub Miina. „Aga Jumal teab, mis Pearnaga tehakse! Opmann ütles, et ta seotud kätega aagrehi juure wiiakse, seal raudu pannakse ja läbi kadalipu lastakse. Ja siis soadetakse eluajaks tühjale moale!“

„Milla ta aagrehi juure läheb?“

„Wist ongi juba läind,“ wastab Miina, kes ei tea, et Päärn alles homme hommiku teele läheb.

Mai püüab õnnetumat trööstida. Kes seda olla kuulnud, et inimene, kes kedagi pole ära tapnud ega maja põletanud, tühjale maale saadetakse! Opmann öelnud seda wist paljaks hirmutamiseks… Ning Miinale enesele tuleb õnneks meelde, et opmann ka teda aagrehi ja Siberiga ähwardas, kuna ta nüüd ainult mõisatallis karistust sai. See waigistab teda Päärna saatuse pärast wähe.

Tüdrukud lahkuwad warsti üksteisest, sest Mai kardab, et proua teda ootab.

„Ega sa niisukese juure enam paigale jää?“ küsib ta weel Miinalt.

See raputab ägeduste pead.

„Ei, otsekohe lähen külasse, — pangu pahaks wõi mitte,“ wastas ta. „Isa tulgu ja toogu mu kast ära.“

„Kahju, et koolipreili täna kodu põle,“ kahetseb Mai. „Läks Ada preiliga eile linna. Aga niipea, kui ta homme õhta tuleb, soadan Tohwri ta juure. Kui Pearn siis weel hädas on, wõib ehk abi leida.“

Kuna Mai mõisa poole tõttab, sammub Miina pikkamisi, waewalt jalgade peal seista jõudes, läbi puiestiku. Warsti saab ta küla poole minewa tee peale. Waewalt neli wersta on tal käia, aga ta on peaaegu kaks tundi teel, ja kui ta wiimaks Ristmäele jõuab, on ta nii wäsinud, et ta naljalt jalga üle läwe ei suuda tõsta. Nuttes hakkab ta ehmatanud ema ümbert kinni ja hüüab:

„Teie uus koht on kallis! Werdki päritakse ta eest. Ma tegin, mis wõisin. Nüüd laske mind natuke puhata!“

Järgmise päewa õhtul on Uuetoa saunas jälle suur seljamäärimine. Kaheksakümmend kepihoopi palja ihu peale ei ole nalja-asi, see wõtab weel tugewamagi mehe, kui Wõllamäe Päärn on, paariks päewaks maha: Seotud kätega nagu mõni rööwel wõi mõrtsukas — nii oli opmanni kõwa käsk — pidi ta talitaja kõrwal haagikohtuniku juurde minema, seal weerand tundi koledat kärkimist kuulama, ennast häbemata waleworstiks ja jõledaks kõrilõikajaks tunnistada laskma ning siis tuttawa pika pingi peal halastamata nuhtluse wastu wõtma. Nüüd wõidis eidekene, hellakene jälle ta weriseks puretud selga haisewa puskari ja salaja sekka kukkuwate pisaratega ning jagas pojukesele tulusaid õpetusi, kudas inimene mõisa wastu ikka alandlik ja kartlik peab olema, kui ta terwisest ja elust ilma ei taha jääda.

„Mõtle isa peale, pojuke, mõtle isa peale!“ Aga kas ta mõtles!