Meie jõulud/Surnud kodus ja kirikus

←Jõulu-imed

Meie jõulud Matthias Johann Eisen

Kurjad vaimud ja ristid→

EPUB

Surnud kodus ja kirikus.

Euroopa rahvaste hulgas valitses vanasti laialt usk surnute kodukäimisse. Kirik püüdis omaltki poolt sellele usule vastu tulla. Clugny kloostriülem Odilo määras 998. aastal 2. novembri kõigi surnute mälestuspäevaks. Paavst Johann XIX andis 1006. a. käsu seda Odilo poolt määratud päeva kõigis kirikutes pühitseda. Rahva arvamise järgi olid sel ajal kõik kohad täis vaime ja hingesid. Pidi ette vaadatama, et neile kogemata viga ei tehtud. Pimedas ei julgetud vaimude liikumise ajal õue minna.

Eestis oli hingede kodukäimise aeg varemalt umb. kolmele kuule ära jagatud; üldjoontes algas see mihklipäeval ja kestis jõuluni^[1]. Ei lepitud ainult kiriklikult kindlaks määratud päevaga, vaid tuletati hingesid palju kauemini meelde. Usuti nimelt, et surnute hinged eriti jõuluööl käivad neid kohti vaatamas, kus nad eluajal viibinud, käivad peaasjalikult endises kodus, kirikus, aga ka mujal. Surnud vajavad jõuluajal kodu käies rahu; elavate sammud ei tohi nende rahu rikkuda, — seks kaetakse põrand õlgedega^[2]. Majaelanikud lähevad õlgedele puhkama. Uksi ei tohi ööseks haaki ega riivi panna, et hinged hõlpsasti sisse pääseksid^[3].

Kuna majaelanikud jõuluöö õlgedel või heintel mööda saatsid, püsisid sängid, parred, ahjupealne jne. tühjad. Skandinaavias, kus vanasti jõuluöö niisama õlgedel puhati, oletati, et majast varemini kalmu viidud isikute hinged tulevad jõuluöösi magama tühjesse voodeisse^[4]. Teisal väideti, et voodid jäetakse jõululaps Jeesusele ja inglitele^[5]. Samasugust arvamist tunti Norraski^[6]. Voodi andmine Jeesusele ja inglitele põlvneb muidugi uuemast ajast. Mulle on Eestist silma puutunud vähe andmeid, et jõuluööks tühjaks jäänud magamiskohad oleksid hingede või kellegi muu jaoks. Räpinas teatakse ometi, et hinged söövad jõululaualt toitu ja käivad voodis magamas^[7]; ka Väike-Maarjas. Pärnu-Jaagupis jäeti surnu jaoks söögilauda tühi koht. Surnute mälestuseks riputas pereisa peale selle igasse tuppa veel natuke soola^[8]. Soomes tuntakse laialt hingede kodukäimist jõulu ajal. Sellest on rohkem teateid säilinud kui Eestis^[9].

Kuskil Lõuna-Eestis kaeti vanaaasta õhtul laud ja pandi iga majasurnu jaoks taldrikud. Arvati, et surnute näod taldrikute põhjale ilmuvad^[10]. Arvesse võttes, et taldrikud maarahva seas alles mineval sajandil tarvitusele võeti, ei või surnute nägemist taldrikutest vanaks kombeks pidada.

Jõuluõhtul ja -hommikul käivad inimesed kirikus, jõulukesköösi aga surnud. Kirik on valgustatud, köster mängib orelit, kogudus laulab, õpetaja jutlustab kantslis. Kõik sünnib nii, kuidas tavalisel jumalateenistusel, ainult selle vahega, et osalised surnud, surnud õpetajast peale viimase kirikuliseni. Jõuluöö on nad haudadest välja päästnud ja sundinud neid kirikusse jumalateenistusele tulema. Nägemata ilmuvad nad kirikusse, nägemata kaovad jälle. Tavalisesti on kirikuuksed sel puhul lukkus^[11]. Tuntakse ometi muistendeid, mis lasevad kas kellegi möödamineja või kukelaulust eksitatud isiku liig vara kirikusse minna ja uksest sisse pääseda^[12]. Laialdaselt tuttavaks võib arvata Kreutzwaldi „Eesti ennemuistsete juttude“ „Öösisi kirikulisi“, kui see muinasjutt ka vähe kõrvale kaldub eestipärasusest. Selle jutu järgi seisavad kiriku uksed lahti. Teisendid teavad, et keegi pääseb kirikusse ilma kirikuliste poolt nägemata; nähtud ainult ühe tuttava poolt, kes nõu annab kirikust lahkuda. Ehk jälle jutustatakse, et kirikulised inimest sisse tulevat nähes vihastuvad ja ta kallale kipuvad. Kuub või kasukas jääb tagaajajate küüsi, inimene ise pääseb kirikust välja põgenema^[13].

Mitte Eestis, küll aga Norras väidetakse, et kesköisel jõulujumalateenistusel puututakse kokku surnud sugulastega. Neilt saab teada, kes sureb tuleval aastal. Taanis arvatakse, et jõuluöösi külastavad surnuaeda tuleval aastal surijate varjud. Surnuaia väravas äkke all istudes võib näha surnurongi. Saksamaal arvatakse, et kolmel jõuluööl võib näha tuleval aastal surijaid, küünlad käes kirikusse minevat^[14].

Venelasedki väidavad, et surnud käivad kirikus jumalateenistusel, kuid vähem jõulus kui suure neljapäeva öösi. Siis tulevad nad haudadest välja, preester peab neile jumalateenistuse; pärast teenistust lähevad kõik jälle haudadesse tagasi^[15].

Tõuseb küsimus surnute öösise kirikuskäimise põhjuse tekkimise kohta. Seletust selles asjas annab oma jao kirikuteenistuse arenemise kord. Kui Jeesuse sünnipäeva pühitsemine oli juba võetud päevakorda, taheti seda toimetada õieti pidulikult. Rooma kirik määras jõulu pühitsemiseks kolm missat, jumalateenistust: esimene peeti kesköösi, teine koidu ajal ja kolmas hommikul. Arvati nimelt, et Kristus kesköösi sündinud, niisama kui apostliku-õigeusulised praegu veel oletavad, et Kristus kesköösi surnuist üles tõusnud, ja seda sündmust erilise lihavõtte kesköösise jumalateenistusega mälestavad. Betlemmas pühitseti juba natuke varemini kui Roomas öösise missaga Kristuse sündimist selles kirikus, mis ehitati Kristuse arvatava sõime kohale lauda asemele. Betlemmast rändasid kristlased 7—8 kilomeetrit Jeruusalemma, kus peeti hommikust jõulujumalateenistust. Igatahes levis kesköine jõulujumalateenistus kõigisse ristiusu maadesse.

Usupuhastusele ei meeldinud katoliku usu kombed, vaid usupuhastus püüdis võimalikult palju neid kaotada. Nii ei võtnud evangeeliumi usk vastu jõulu ega lihavõtte kesköösist jumalateenistust. Aga ta tahtis ometi tähtsat sündmust peajumalateenistuse kõrval veel erilise teenistusega pühitseda. Varemal ajal määrati evangeeliumi usu kirikutes esimene jõulujumalateenistus esimese püha kella 4—5 peale, teisal koidu ajale, umbes samale ajale, mil katoliku usu mais teist jõuluteenistust peetud. Niisugune varane jumalateenistus on viisiks eriti Soomes ja Rootsis, ka Ingeri soome kogudustes, kus jõuluõhtul ei peeta jumalateenistust. Teisal jälle eelistati jõuluõhtut ja peetakse seepärast teenistust jõuluõhtul, mõnes kohas koguni aegsasti, juba hämariku tulekul, teises natuke hiljemini. Minu lapsepõlves ei peetud mu kodukihelkonnas jõuluõhtul ega esimese püha hommikul jumalateenistust; natuke hiljemini sai õhtune jumalateenistus ometi kombeks.

Endiste katoliku usu aegsete kesköiste jõulujumalateenistuste mälestus kestis Eesti rahva seas edasi. Kuna vähem Eestis, enam muidugi läänes valitses usk, et surnud jõulus kodu käivad, tekkis arvamine, et vanasti surnud jõuluöösi käinud kirikus ja nüüdki veel käivad. Mõned isikud arvavad meiegi ajal vahel jõuluöösi olevat näinud valgustatud kirikuaknaid. Valgustatud aknaid võib aga muulgi ajal näha kui just jõulus. Kui kiriku lähedal mingisuguse maja aknad valgustatud ja see valgustus paistab kirikuakendele, tekib mõnelgi puhul eriliselt vaatekohalt mulje, nagu oleks kirik valgustatud, kuna ta seda tõepoolest ei ole. Kuulujutt, et jõulus südaöösi surnud käivad valgustatud kirikus, aitab omapoolt toetada ettekujutust, nii et mõnigi usub oma silmaga näinud olevat öösist kirikuvalgustust.

1. Eisen, EM III 129.
2. E 65173 < S.-Jaani.
3. E 70128 < Petseri.
4. Jul I 181.
5. Nilsson, ÅFF 191.
6. Storaker, Tiden I 127.
7. E XV, 39; E 67981.
8. E 65024 (10).
9. Varonen, Vp 191.
10. E 71159.
11. E V, 33 jj.
12. E XII 19.
13. E 64422 jj.; vrd. ka Nilsson, ÅFF 230.
14. Nilsson, ÅFF 234.
15. Труды III 13 ja ERA, Vene 1, 233 jj.