Oblomov/teine jagu/I

←XI

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

II →

EPUB

TEINE JAGU

I

Sakslane oli Stolz ainult poolenisti, isa poolt: ema oli tal venelane; tema usuks oli õigeusk, emakeeleks vene keel: seda oli ta õppinud nii ema käest kui ka raamatutest ja ülikooli loengutest, külapoistega mängides, nende isadega asju ajades ja Moskva laatadel käies. Saksa keele oli ta saanud isalt ja raamatutest.

Ta kasvas üles ja sai esialgset õpetust Verhljovo kirikukülas, kus ta isa oli mõisavalitsejaks. Kaheksandast eluaastast peale istus ta isaga maateaduse kaardi ees, veeris Herderit, Wielandit ja piiblisalme ning arvas kokku talupoegade, antvärgirahva ja vabrikutööliste kirjaoskamatuid arveid, kuna ta emaga luges piiblilugu, õppis Krõlovi valme ja veeris „Telemachost“.

Pääses ta kari alt, siis lippas ta külapoistega linnupesi rüüstama, ja tihtilugu kostis tunni või palve ajalgi tema taskust hakipoegade piiksumist.

Juhtus ka, et pärastlõunasel puhketunnil, kui isa aias puu vilus istus ja piipu popsis, ema aga kampsunit kudus või läbi kanvaa midagi välja õmbles, kostis korraga külatänavast kisa-kära ja terve kari inimesi tormas sisse.

„Mis lahti on?“ küsis kohkunud ema.

„Küllap tuuakse jälle Andreid koju,“ ütles isa külmavereliselt.

Väravad paiskusid lahti ja aeda tungis kari külamehi, -naisi ja -poisse. Toodigi Andrei koju, aga missuguses seisukorras: paljajalu, rõivad lõhki, nina kas endal või mõnel teisel poisil verine.

Murega nägi ema, kuidas Andrei päevad läbi kodunt ära oli, ja kui poleks olnud isa otsest keeldu, siis oleks ema poissi aina käekõrval hoidnud.

Ema pesi poja puhtaks, andis talle uue pesu ja terved rõivad, ning pool päeva oli Andrjuša puhas ja korralik poiss, kuid õhtuks, vahel vastu hommikutki, tõi mõni võõras ta jälle äratundmatuna, mustana ja sasituna koju; mõnikord tuli ta talupoegade heinakoorma otsas, mõnikord noodapuntral magavana kalameeste lootsikus.

Emal oli nutt varuks, aga isa ei teinud teist nägugi, naeris veel pealegi.

„Tubli poiss, tast saab tubli poiss!“ ütles ta mõnikord.

„Jumal halasta, Ivan Bogdanõtš,“ kaebas ema, „ei möödu päevagi, kus ta mõne muhuga ei tuleks, paari päeva eest oli ninagi verine.“

„Mis poiss see on, kes pole kordagi enesel või teistel nina veriseks löönud?“ ütles isa naerdes.

Ema nuttis, mis ta nuttis, siis istus klaveri ette ja otsis Herzi mängides unustust: ükshaaval tilkus pisaraid klahvidele. Kuid siis tuli Andrjuša ise või kellegi tooduna koju; ta hakkas nii söakalt ja elavalt jutustama, et ajas emagi naerma. Ja kui arukas ta oli! Varsti luges ta „Telemachost“ nii hästi nagu ema ja mängis emaga neljal käel klaverit.

Kord oli poiss nädal aega kadunud: ema tahtis silmad peast nutta, aga isa ei teinud teist nägugi, jalutas aias ja tõmbas piipu.

„Kui Oblomovi poeg ära kaoks,“ ütles ta naisele, kes palus tal poega otsima minna, „siis ajaksin ma kogu küla ja politsei jalule, aga Andrei tuleb ise. Oh, ta on tubli poiss!“

Järgmisel päeval leitigi Andrei oma voodist üpris rahulikult magamast, voodi all aga olid teab kelle püss, nael püssirohtu ja haavleid.

„Kus sa ometi olid? Kust sa püssi said?“ päris ema. „Miks sa ei vasta?“

„Niisama,“ oli ainus vastus.

Isa küsis, kas tal on saksakeelne tõlge Cornelius Neposest valmis.

„Ei ole,“ vastas poeg.

Isa võttis tal kraest kinni, viis väravast välja, surus talle mütsi pähe ning andis põlvega tagumikku, nii et poiss käpuli lendas.

„Mine, kust tulid,“ ütles ta, „ja ära tule enne koju, kui tõlge valmis; ühe peatüki asemel olgu kaks, ja emale õpid prantsuse komöödiast selle osa, mis üles anti; muidu ära oma nägu näita!“

Andrei tuli nädala pärast tagasi: tõlge oli valmis ja komöödiaosa peas.

Kui poiss suuremaks sai, võttis isa ta vedruvankril kaasa, andis ohjad tema kätte ja laskis tal vabrikusse sõita, siis põldudele, siis linna, kaubahoovidesse, ametiasutustesse, siis mõnda savisorti vaatama, mida isa sõrmeotsaga võttis, nuusutas või koguni maitses, andis ka pojale nuusutada ning seletas, milline see savi on, milleks ta kõlbab. Või siis jälle mindi vaatama, kuidas potast saadakse, tökatit aetakse või rasva sulatatakse.

Nelja-viieteistkümneaastaselt läks poiss juba üksi isa ülesandel linna, vankriga või ratsa, paun sadula küljes, ja kunagi ei juhtunud, et ta oleks midagi unustanud, midagi võõriti teinud, midagi silmapaari vahele jätnud või milleski eksinud.

„Recht gut, mein lieber Junge!“ ütles isa, kui ta oli poisi aruande ära kuulanud, patsutas oma vägeva kämblaga talle õlale ja pistis vaevatasuks kaks-kolm rubla pihku, nii nagu asja tähtsus seda nõudis.

Pärast aga sai ema tükk aega Andrjušalt tahma, pori, savi ja rasva maha pesta.

Emale ei meeldinud põrmugi see praktiline töökasvatus. Ta kartis, et pojast saab samasugune saksa pürjel, nagu oli isagi. Saksa rahvas nägi ta üksnes patenteeritud väikekodanlaste karja; ta ei kannatanud seda jõhkrust, iseseisvust ega ülbust, millega saksa rahvas igal pool oma tuhande aasta jooksul kujundatud kodanikuõigusi esitab, nii nagu lehm kannab oma sarvi, mõistmata neid sobival juhul varjata.

Tema arvates ei olnud ega saanudki sakslaste hulgas olla ühtki džentelmeni. Vähematki pehmust, lahkust ega õrnatundelisust ei märganud ta saksa iseloomus, ei midagi niisugust, mis teeb elu heas seltskonnas nii mõnusaks, millega võib mõnest määrusest mööda hiilida, maksvat kommet rikkuda, mõne elureegli täitmata jätta.

Ei, need mühakad ajavad muudkui oma õigust, toonitavad muudkui seda, mis neile ette nähtud ja mis kord pähe võetud, nad on valmis kas või peaga vastu seina jooksma, et aga määrusest kinni pidada.

Ema oli omal ajal rikkas perekonnas guvernandiks olnud, oli korra välismaalgi käinud, terve Saksamaa läbi sõitnud, ja tema silmis olid sakslased üksainus nosupiipe suitsetav ja läbi hammaste sülitav poesellide, käsitööliste ja kaupmeeste kari või siis need keppsirged sõduri moega ohvitserid ja äripäevaste nägudega ametnikud, kes kõlbavad ainult musta tööd tegema, hoolsalt raha kokku kraapima, labast korda pidama, igavat, reeglipärast elu elama ja pedantlikult kohust täitma — kõik need pürjelid oma nurgelise olekuga, suurte, karedate kätega, filisterlikult värske jumega ja jõhkra kõnepruugiga.

„Ehi sakslast mismoodi tahes,“ mõtles ta, „anna talle ei tea kui peen ja valge särk selga, pangu ta lakksaapad jalga, tõmmaku kas või kollased kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu pagar või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi viiulipoognat.“

Poja puhul aga seisis emal silme ees vene mõisniku ideaalkuju, olgugi et tõusik, isa poolt madalast saksa pürjelite tõust, aga siiski vene aadlidaami poeg, siiski valge naha ja kauni kehaehitusega, väikeste käte ja jalgadega, puhta jumega, selgete ja elavate silmadega poiss, nagu ta neid oli küllalt näinud mitmes rikkas vene perekonnas, samuti välismaal, muidugi mitte sakslaste hulgas.

Ja äkki hakkas poeg peaaegu et ise veskikive ümber ajama, hakkas põldudelt ja vabrikust koju tulema nagu isagi — rasva või sõnnikuga koos, punaseks parkunud räpaste kätega ja hundiisuga!

Ema asus Andrjuša sõrmeküüsi harima, lokke krussima, pojale toredaid kraesid ja maniskeid õmblema, tellis linnast ilusaid kuuekesi, õpetas poisi Herzi unistavaid helisid kuulama, laulis talle lilledest, eluluulest, sosistas sõjamehe või siis kirjaniku hiilgavast tulevikust, unistas temaga koos suurest saatusest, mis ainult mõnele osaks saab…

Ja kõik need väljavaated pidid purunema arvelaua klõbistamise pärast, määrdunud arvete uurimise ja vabrikutöölistega läbikäimise pärast!

Ema hakkas vihkama isegi vedruvankrit, millega Andrjuša linna sõitis, õliriidest keepi, mille isa talle oli kinkinud, ja rohelisi seemisnahka kindaid — kõiki neid tööelu jämedaid atribuute.

Pealegi õppis Andrjuša väga hästi ja isa pani ta oma väikeses kodukoolis järeleaitajaks.

Olgu see veel, aga ta määras pojale ka palga nagu käsitöölisele, päris saksa viisi järgi: kümme rubla kuus, mille kättesaamisel pidi raamatusse allkirja andma.

Ole mureta, hea ema: sinu poeg on kasvanud vene pinnases, mitte pürjeli lehmasarvedega ega veskikive ringiajavate kätega äripäevase rahva hulgas. Sealsamas lähedal on Oblomovka: seal on igavene püha! Seal püütakse tööst nagu ikkest eemale hoida; seal ei tõuse isand päikesetõusul ega käi vabrikutes rasvatud või õlitatud rataste ja vedrude vahel.

Ka Verhljovos seisab, kuigi enamasti tühjalt, kinniste ustega maja, kuhu vallatu poiss tihtilugu poeb, näeb seal suuri saale ja pikki galeriisid ning seintel tumedaid näopilte, millelt ei leia labast jumekust ega suuri karedaid käsi; seal näeb ta raugeid sinisilmi, puuderdatud juukseid, valgeid hellikuid nägusid, võlvjaid rindu, õrnu sinisoonelisi käsi õhkõrnades kätistes toetumas uhkelt mõõgapidemele; näeb hulganisti suursuguses hellitatuses kasutult möödunud inimpõlvi brokaadis, sametis ja pitsides.

Neilt nägudelt õpib ta tundma kuulsate aegade, lahingute ja nimede ajalugu; ta loeb sealt jutustust minevikust, ja mitte niisugust, nagu isa oli piipu popsides ja sülitades sajal korral talle jutustanud Saksimaa elust, mis möödus kaalika- ja kartulipõllul, turu ja peenramaa vahet käies…

Kord kolme aasta tagant oli see loss rahvast täis, siis kees seal elu, peeti pidusid ja balle; ööd läbi särasid pikkades galeriides tuled.

Siis olid vürst ja ta proua kogu perega siin: vürst oli hall vanamees, nägu koltunud kui pärgament, pungis silmad tuhmid, kõrge otsaesine juustest paljas, kolm autähte rinnas, sametsaapad jalas, tubakatoos kullast, kepinupp puhas rubiin; vürstinna oli ilu, kasvu ja tüseduse poolest ühteviisi suursugune naine, kellele polnud vististi keegi elus lähenenud, et teda kallistada või suudelda, ka vürst mitte, ehk neil küll oli viis last.

Ta oli nagu kõrgemast maailmast, kust ta kord iga kolme aasta tagant alla astus; ta ei rääkinud kellegagi ega käinud kusagil võõrsil, istus vaid kolme vanaeidega rohelises nurgatoas või läks jalgsi läbi aia võlvialust käiku mööda kirikusse jumalateenistusele, kus ta sirmi taga toolil aset võttis.

Selle-eest oli majas peale vürsti ja tema proua veel terve rõõmus, vallatu maailm, kus Andrjuša oma roheliste lapsesilmadega nägi korraga kolme-nelja kihti, jälgis terase mõistusega ja alateadlikult ahne huviga seda tüüpiderohket seltskonda just nagu näokattepeo mitmekesiseid kujusid.

Seal olid vürstid Pierre ja Michel, kellest esimene seletas Andrjušale kohe, kuidas kõlab ratsa- ja jalaväe loenduse signaal, missugused saablid ja kannused on husaaridel ja missugused tragunitel, mis karva hobused on ühes või teises polgus ja kuhu peab pärast õppimist teenima minema, et ennast mitte kompromiteerida.

Seevastu teine, Michel, pani Andrjuša kohe enda vastu seisma, niipea kui ta temaga tuttavaks sai, ja hakkas rusikatega imelikke vigureid tegema, tabades Andrjušat kord vastu nina, kord kõhtu, ja seletades ise, et see olevat inglise poks.

Tuginedes ainult maapoisi värskele jõule, oma käemusklitele, lõi Andrjuša tal paari päeva pärast nina veriseks nii inglise kui ka vene moodi, ilma mingi teadusliku selgituseta, ja sai mõlema vürsti silmis autoriteediks.

Seal oli veel kaks vürstipreilit, ühe-kaheteistkümneaastased, pikad, sihvakad, toredasti riides; need ei rääkinud kellegagi, ei teretanud kedagi ja kartsid külarahvast.

Neil oli koolipreili, m-lle Ernestine, kes käis Andrjuša ema juures kohvi joomas ja õpetas teda pojale lokke keerama. Ta pani vahel poisi pea oma sülle ja keeras paberist lokirullid sisse, nii et peanahk oli hell, võttis siis ta näo oma valgete käte vahele ja suudles üpris hellalt.

Oli veel sakslane, kes treis tubakatoose ja puunööpe, siis veel muusikaõpetaja, kes oli ühest pühapäevast teiseni maani täis, ja siis veel terve trobikond toatüdrukuid ning lõpuks kari koeri ja kutsikaid.

Kõik nad täitsid mõisa ja küla müra, kära, kisa, kolina ja muusikaga.

Ühelt poolt Oblomovka, teiselt poolt vürstiloss oma muretult laiutava härraseluga segunesid Andreis saksa algloomusega ning nõnda ei saanud temast ei tublit sakslast ega üldse mitte filistrit.

Andrjuša isa oli agronoom, tehnoloog ja õpetaja. Oma isa talus oli ta tegelikku põllupidamist õppinud, Saksimaa vabrikutes oli ta tehnoloogiaga tutvunud ja lähemas ülikoolis, kus oli ümmarguselt nelikümmend professorit, omandanud õiguse õpetada kõike seda, mida nelikümmend tarka meest talle mingil määral selgeks olid teinud.

Kaugemale ta ei püüdnud, vaid pöördus kangekaelselt isatallu tagasi, leides, et peab tööle hakkama. Isa andis talle sada taalrit, uue reisipauna ja saatis ta nelja tuule poole.

Sest ajast saadik polnud Ivan Bogdanovitš enam oma isa ega isamaad näinud. Kuus aastat rändas ta Šveitsis ja Austrias, kahekümnendat aastat elas ta aga juba Venemaal ja õnnistas oma saatust.

Ta oli ise ülikoolis käinud ja arvas seepärast, et ka tema poeg peab ülikooli minema, kuigi see polnud saksa ülikool, kuigi vene ülikool pidi poja ellu tooma pöörde ja viima ta eemale neist rööbastest, mis isa oma mõttes talle oli planeerinud.

Planeeris ta aga üsna lihtsalt: võttis oma vanaisa elurööpad ning pikendas neid sirgjoones kuni oma tulevase pojapojani ja jäi rahule, aimamata, et Herzi variatsioonid, ema unistused ja jutustused, vürstilossi pildigalerii ja buduaar võivad saksa kitsad rööpad ajada nii laiaks teeks, nagu ta vanaisa, isa ja tema ise polnud osanud uneski näha.

Muide polnud ta antud juhul kitsarinnaline ega püüdnud oma ideed maksma panna; ta ainult ei mõistnud teistsugust eluteed oma pojale ette näha.

Pealegi ei muretsenud ta eriti selle pärast. Kui poeg ülikoolist koju tuli ja paar-kolm kuud kodus oli veetnud, ütles isa talle, et Verhljovos pole tal midagi peale hakata, et isegi Oblomov on Peterburi saadetud, nii et asugu temagi teele.

Miks pidi poeg Peterburi minema, miks ta ei võinud aidata Verhljovos mõisa valitseda, selle üle isa järele ei mõelnud; tal oli ainult meeles, et kui tema ise kord õppimise lõpetas, saatis isa ta kohe kodunt minema.

Temagi saatis oma poja kodunt ära — niisugune oli saksa viis. Poisi ema oli juba surnud ja nõnda polnud enam kedagi vastu rääkimas.

Ärasõidupäeval andis Ivan Bogdanovitš pojale sada rubla paberrahas.

„Sõidad ratsa kubermangulinna,“ ütles ta, „seal saad Kalinnikovi käest kolmsada viiskümmend rubla ja jätad hobuse talle. Kui teda ei ole, siis müü hobune ära, seal on varsti laat: saad igaühe käest vähemalt nelisada. Moskva sõit läheb nelikümmend rubla maksma, sealt Peterburi — seitsekümmend viis rubla; järele jääb veel küllalt. Edasi tee, mis tahad. Sa oled ajanud minuga ühes asju ja tead, et mul on omajagu kapitali; aga enne minu surma ära seda arvesta, ja ma elan vähemasti kakskümmend aastat veel, kui just kivi mulle kusagilt pähe ei kuku. Lamp põleb alles heledasti ja õli on veel küll. Sul on hea haridus: sinu ees on kõik teed lahti, võid teenistusse astuda, äri ajada, kas või luuletada, — ma ei tea, mis sa valid, milleks sul kõige rohkem himu on…“

„Ma katsun, ehk saab kõike korraga teha,“ ütles Andrei.

Isa pahvatas valjusti naerma ja patsas pojale nii kõvasti vastu õlga, et see oleks hobuselegi liiga teinud. Aga Andrei ei teinud asjagi.

„Noh, aga kui oskus napib, kui sa ise õiget teed ei leia ja tahad aru pidada, nõu küsida, siis astu Reinholdi poole sisse: küll tema õpetab. Oo!“ lisas ta veel, tõstes kaks sõrme püsti ja vangutades pead, „tema… tema on… (ta tahtis kiita, kuid ei leidnud sõnu)… Meie tulime üheskoos Saksimaalt siia. Temal on neljakordne maja. Ma annan sulle aadressi…“

„Pole vaja, ära anna,“ vastas Andrei. „Küll ma lähen siis tema poole, kui mul endal on kord neljakordne maja, praegu aga ajan temata läbi.“

Uus õlalepatsutamine.

Andrei kargas hobuse selga. Sadula küljes rippus kaks pauna: ühes oli õliriidest keep, sealt vaatasid välja naelutatud tallaga paksust nahast saapad ja mõned Verhljovo lõuendist särgid — kõik isa soovil muretsetud ja kaasa võetud; teises paunas oli peenest kalevist sabakuub, karusmantel, tosin peenemaid särke ja kamassid, mis ema õpetuste mälestuseks Moskvast tellitud.

„Noh?“ ütles isa.

„Noh!“ vastas poeg.

„Nüüd on kõik?“ küsis isa.

„Nüüd on kõik!“ vastas poeg.

Vaikides vaatasid nad teineteisele otsa, nagu peaksid nad teineteisest läbi nägema.

Vahepeal oli kari uudishimulikke naabreid kogunenud ammuli sui vahtima, kuidas valitseja oma poega võõrsile saadab.

Isa ja poeg surusid teineteisel kätt. Andrei sõitis tubli sammuga minema.

„Kae kutsikat: mitte ainustki pisarat!“ rääkisid naabrid omavahel. „Näe, kaks varest istuvad aia peal ja kraaksuvad, mis jaksavad, ei see tähenda head — oodaku aga!“

„Mis tal varestest? Tema hulgub jaanipäeva eel öösitigi üksinda metsas: tema peale, vennas, ei hakka miski. Venelane, see ei pääseks terve nahaga!“

„See vana pagan ise on ka kena küll!“ tähendas üks ema. „Nagu oleks kassipoja väravast välja visanud: ei kaelustanud ega nutnud!“

„Pea! Pea, Andrei!“ karjus vanamees.

Andrei peatas hobuse.

„Ahah! Süda ei andnud ikka rahu!“ öeldi rahva hulgast heakskiitvalt.

„Noh?“ küsis Andrei.

„Sadulavöö on lodevil, ma tõmban pingumale!“

„Küll ma Šamševkas ise tõmban. Aega pole raisata, peab valge varul pärale jõudma.“

„Nojah,“ ütles isa ja lõi käega.

„Nojah,“ kordas poeg pead nikutades ja kummardus ettepoole, et hobusele kannuseid anda.

„No on koerad, tõepoolest! Nagu puhta võõrad!“, arutlesid naabrid.

Äkki kostis rahva hulgast vali nutuhääl: üks naine ei pidanud vastu ja hakkas ulguma.

„Noorsand kallike!“ ütles ta pearäti nurgaga silmi pühkides. „Õnnetu vaenelaps! Pole sul enam hella emakest, kes sind õnnistaks… Las siis mina teen sulle ristimärgi otsa ette, kullapai…“

Andrei ratsutas naise juurde, kargas sadulast maha, kallistas vanaeite ja tahtis minema sõita, kuid puhkes äkki nutma, kuna eit talle ristimärke ette ladus ja teda suudles. Eide palavad sõnad tuletasid nagu ema häält meelde, elustasid korraks ema õrna kuju.

Veel kord kallistas Andrei tugevasti vana naist, pühkis siis ruttu pisarad silmist ja kargas uuesti sadulasse. Ta andis hobusele kannuseid ja kadus tolmupilvesse; kolm koera kukkusid haukuma ja lidusid talle kõigest väest järele.