Põrgupõhja uus Vanapagan/III
III
Põrgupõhja rahva elu läks kibedamaks, sest kevadine tööhoog kasvas. Ants nõudis antud loomade ja materjali kiiremat tasumist, muidu ähvardades kõik tagasi võtta. Et tasumine sündis teoga, siis tuli Vanapaganal tööjõust nappus kätte. Aga ka siin leidis nõukas Ants abi. Ta ütles:
„Pead endale sulase kauplema, mis muud. Aga ole kokkuhoidlik, palka ainult poiss eidele koju abiks, nii et ise võid siis täiesti mind tasuda. Eks pärast näe, kuis saab; kui vaja, kaupled ka tüdruku, nii et oleks täis pere – peremees, perenaine, sulane ja tüdruk.“
„Karjane puudub,“ arvas Jürka.
„Enne kari, siis karjane,“ õpetas Ants. „Ei ühele lehmakiitsakale, lambatallele ja kassipojale või karjast pidada, nälga jääd nõnda.“
„Küllap vist.“
Nõnda siis kauples Jürka endale sulase, kes läks tema oma põllulappi tosima, ise aga jäi Antsu orjama, nagu oleks hakanud tema sulaseks. Küll mõtles ta sulase panna Antsule hobuse- ja lehmapäevi tegema ning muudki saadud majavara tasuma, aga see sellega ei nõustunud, seletades:
„Sina said lehma ja hobuse, sina ise ka oma tööga tasud, nõnda on kord ja kohus.“
Polnud parata, Jürka jäi ise Antsu juurde, sulane siis tema eidega Põrgupõhjale, nagu oleks see tema, mitte Jürka eit. Ja nõnda kadusid päevad ja nädalad, ilma et Jürka oleks õieti teadnudki, mis sündis Põrgupõhjal. Või kuigi ta midagi sealtpoolt kuulis, siis rohkem Antsu suu ja silma läbi, sest sel oli asja luusimiseks ka Põrgupõhja kandis. Viimaks ei saanud ta suure rahutuse pärast muidu, kui pistis südaöösel Põrgupõhja. Aga kui ta tahtis uksest sisse minna, oli see kinni. Jürka koputas, ja kui keegi ei tulnud avama, murdis ta ukse eest maha. Samal silmapilgul, kui tema astus tuppa, lipsas sulane läbi akna välja. Jürka tahtis talle järele, aga aken oli tema tarvis liiga väike. Vihaga mõtles ta aknaaugu suuremaks murda, aga õigel ajal tuli aru pähe, et tühipalja sulase pärast maja lõhkuda ei maksa. Ta läks üle purustatud ukse põgenejale järele, aga see oli vahepeal juba metsa lidunud, sellepärast pöördus Jürka tuppa tagasi, kus astus eide sängi ette. Eit magas. Eit magas õndsa und.
„Vanamoor!“ hüüdis Jürka, nii et toaseinad värisesid.
„Vanamees, sina kallike!“ hüüdis Lisete ärgates nii õrna häälega, nagu seda Jürka veel kunagi varem polnud kuulnud. „Ma nägin just praegu sinust unes, et tulid suure musta täku seljas, täkk norskas suitsu ja tuld.“
„Mis see sulaselogard siin toas tegi?“ küsis Jürka eide jutu vahele.
„Kallike, mis sulasest sa räägid? Sinust nägin ma ju unes.“
„Miks sa ei avanud, kui ma koputasin?“
„Ma pole õhkagi kuulnud.“
„Aga mina murdsin ukse maha ja sulane pistis siis läbi akna välja.“
„Ah seda vemmalt küll,“ siunas Lisete. „Ma jätsin ju õhtul akna lahti, et oleks magades lahedam. Küll ma ta homme käsile võtan.“
„Ütle talle, et kui ma ta veel kord toast leian, siis löön ta maha.“
„Õige, vanamees, see kuluks talle tõesti ära, rohkem ta väärt ei olegi. Ta pole õieti sedagi väärt, sest temalt pole nahka võtta nagu karult.“
„Ka karu seljast ei maksa nahka võtta, sest selle saavad teised omale,“ arvas Jürka.
„Kui veel ühe karu maha lööd, siis paneme naha lakka kuivama, sealt ei tea teda keegi meie käest ära võtta,“ lohutas Lisete ja lisas: „Sa võiksid muidu nüüd minu juures pisut puhata, aga kes parandab toaukse. Sulasest pole ju selleks meest. Ja ega päris ilma ukseta ikka läbi saa, kuigi suvine aeg.“
„Ei vist,“ nõustus Jürka ja nõnda asus ta ööhämaruses ukse parandamisele. Kui oli tööga valmis, pidi kärmesti Antsu juurde tõttama, sest seal tõusti vara. Nõnda oli Jürkal kogu kodukäimise tulemuseks ukse murdmine ja selle parandamine, muud midagi.
„Oleks ma saand sulasegi maha lüüa,“ mõtles ta tagasiminekul kahetsevalt. Aga ta unustas oma kahetsuse peagi, sest ees ootas kibe töö, mis ei andnud aega mõtlemiseks.
Ööd olid juba pikemaks veninud, kui ta jälle kord tegi käigu Põrgupõhjale. Tasakesti astus ta tuppa, sest nüüd oli uks lahti. Ettevaatlikult lähenes ta eide asemele, aga kui ta lõpuks käe sirutas katsumiseks, siis leidis, et ase oli tühi. Kuhu oli küll eit läinud? Ega ometi ühes sulasega putku pistnud?
Jürka läks välja ja ronis lakka sulase aset otsima, aga ei leidnud kusagilt midagi. Ta astus lauta: hobune, lehm ja lammas olid kohal. Kassipoeg tuli tal õuel vastu ja põgenes hirmunult toa taha. Jürka pidas aru. Viimaks kaotas ta kannatuse ja hüüdis, hüüdis mitu korda, aina valjemini ja valjemini. Nüüd tuli eit sealt, kuhu kassipoeg oli jooksnud.
„Kus sa kooberdad öösel?“ küsis Jürka.
„Sa oled ikka naljakas, vanamees, tuled nagu varas südaöösel vahel harva koju ja kohe küsima, kus ma käin. Tead isegi, kus käiakse, kui öösel välja minnakse.“
„Kus sulane on?“
„Eks ta ole lakas, kus mujal. Mis sa siis temast tahad?“
„Ma küsin, kus ta on, lakas ei ole teda?“
„Siis on ta ehk hulkuma läind.“
„Ma arvan ka – sina hulgud, miks siis sulane ei peaks hulkuma, maja seisab omapead.“
„Kuis omapead, kui mina olen siin,“ rääkis Lisete vastu.
Aga nüüd tuli Jürkal meelde, et toa taga välja ääres, mõnikümmend sammu majast eemal, seisab heinaküün ja et eit tuli ehk sealtpoolt. Jürka tegi minekut.
„Kuhu sa lähed?“ küsis Lisete.
„Lähen vaatan, kui palju välja all küünis heinu.“
„Eks sa pärast vaata, tule nüüd pisut tuppa.“
„Ei, ma tahan kohe näha,“ ütles Jürka ja läks edasi. Nüüd oli eidel suur häda vanamehega kaasa minna ja valju häälega rääkida:
„Mis sinu arusse küll on läind, et südaöösel kipud heinu vaatama. Küünis pole veel kuigi paljuke, saod alles kokku vedamata.“
Aga Jürka pistis jooksu, Lisete karjudes kannul:
„Vanamees, vanamees, sa oled hulluks läind!“
Jürka oli tõepoolest hulluks läinud. Ähkides jõudis ta parajasti sel silmapilgul küüni juurde, kui sulane tahtis sealt põgeneda, aga Jürka haaras tal ühe käega kraest kinni ja viskas ta kui heinatuusti läbi suu küüni tagasi, ise hakkas avausele valmisolevaid puid kärmesti ette laduma.
„Vanamees, hull, mis sa mõtled teha?“ karjus Lisete.
„Seda sa näed varsti,“ vastas Jürka.
„Siis lase ka mind sisse,“ ütles Lisete ja tahtis küüni.
„Sinu löön muidu maha,“ ähkis Jürka ja tõukas eide eemale.
Kui küünisuu kinni, võttis Jürka tuletikud taskust. Nüüd hakkas eit teda paluma, aga Jürka ei hoolinud millestki: ta pistis tule räästasse. Paraja tuule tõttu oli küün ühes heinaga varsti pragisev ja leegitsev tulemeri. Lähedane kadakaski võttis tuld ja põles suure kärinaga. Jürka hirnahtas kord oma kõmisevast tõrrest naerda, siis vahtis aga vaikides tulemöllu. Lisete istus natukese maa taga põlluserval ja nuttis. Kui kõik oli möödas ja küüni asemel veel hõõguvate süte ja suitsevate tükkide hunnik, astus Jürka eide juurde ja ütles:
„Soo, eit, lähme nüüd toamaile.“
Aga Lisete kargas oma nutetud silmadega põlluservalt, langes Jürkale kaela ja ütles:
„Nüüd näed isegi, et olen ikka veel sulle kallis.“
„Küllap vist,“ arvas Jürka ja lisas natukese mõtlemise järele: „Kui löön su maha, oled veel kallim. Aga küünist ja heintest on kahju.“
„Ä'ä kahetse midagi, kes teab, milleks see kõik hea oli,“ lohutas eit.
Kui Jürka hommikul Kaval-Antsule ilmus, rääkis ta seal, et öösel pistnud keegi tema heinaküüni välja all põlema, hulk heinu jäänud sisse. Hea veel, et tuli oli allatuule, muidu oleks ehk eluhoonetessegi hakanud. Nemad arutanud eidega, et kes seda küll pidi tegema ja „riskeerinud“ lõpuks, et kas mitte sulasepoiss oma plotskiga, sest see lubanud õhtul värskete heinte sisse magama minna ja öösel polnud teda kusagilt leida. Eks näe, kas hommikuks ilmub teine või ei.
Aga ei ilmunud, sest keskhommikuks tõi Lisete Jürkale sõna, et poiss on vajaka. Nüüd teatati politseile, aga see arvas, et peab pisut ootama, kuni tuli on täiesti kustunud, muidu ei saa ju tuleasemelt otsida. Hea oleks, kui tuleks tubli sagam vihma, mis kustutaks tule.
Õhtuks oldi siiski Põrgupõhjal ja hakati tuleasemel tosima. Põhjast tuli veel põlemata heinu päevavalgele ja nende alt leiti sulane, muidugi mitte elavalt. Miks või kuidas oli sulane sattunud heinte alla, seda oli raske seletada. Ta oleks võinud ju küünist välja joosta. Ja kui tuli tabas ta kogemata magamiselt, nii et tal polnud võimalik enam midagi enese heaks teha, siis poleks ta ka heinte alla saanud. Aga ühes polnud kahtlust: tuli oli poisi enese käest lahti läinud, teisi inimesi polnud siin saadaval. Millal ärkas pererahvas? Aga peremees polnud veel sõba silmale saanudki, sest tema tuli Kaval-Antsult, tuli oma eite vaatama ja juba eemalt nägi, et tuli lahti. Pistis jooksu, sest mõtles, et eluhooned, aga kui jõudis juurde, siis nägi, et ainult küün. Põrutas toauksele, aga eit magas, ei tea maast ega taevast midagi.
„Mul võttis kohe jalad alla nõrgaks, kui kuulsin, et tuli lahti,“ kaebas Lisete.
Juureldi ja uuriti, küsiti ja arutati ning sellega kõik lõppeski, ainult et Jürka pidi endale uue sulase või päevilise otsima. Antsuga sellest rääkides ütles ta:
„Poissi ma enam ei tahaks, pistab pärast elumajagi oma plotskiga põlema.“
„Mis sa arvad meie Juulast?“ küsis Ants.
„Juulast,“ mõtles Jürka natukene aega. Muidugi, see sobiks, sest Juula oli tüse ja tugev, suurte käte ja jämedate jalgadega, oskas hobust rakendada ja jäksas kõiki mehetöid teha. Pealegi oli ta suur meister heinakuhjade voolimises, muidu aga peeti teda pisut tohmakaks.
Jürka oli ta millalgi uuelt, suurelt heinakuhjalt maha aidanud, tema sellepärast, et tal jätkus jõudu Juula tõstmiseks. Siis olid nad mõlemad kui kaks hullu naernud ja Jürka oli siis mõelnud, et temal peaks Juula-taoline eit olema, mitte aga niisuke kiips nagu Lisete.
„Juula oleks mehe eest väljas ja tema juba plotskit ega piipu sussitama ei hakka,“ kiitis Ants tüdrukut.
„Ei vist,“ arvas ka Jürka.
Nõnda siis olid kaubad koos: Juula läks põlenud poisi asemele Põrgupõhja ja Jürka ise jäi endiselt Antsu orjama, oma majavara tasa teenima.
„Küllap näis, kas mind ka Põrgupõhjal ära kõrvetakse,“ naeris Juula lollakalt, kui asus oma uue teenistuskoha poole teele.
„Kui kõrvetad, siis ise, ei teised,“ ütles Jürka.
„Peremees peaks mu kohale viima,“ naeris Juula.
„Ei täi sinu pärast päeva raisata, mine aga ise,“ ütles Ants. „Parajasti veame kesalt kive, kelle panen Jürka asemele, kui tema tuleb sind viima?“
Muidugi, Antsul oli õigus, Jürka asemele polnud kedagi panna. Jürka-sugust meest polnud olemaski, seda oli Juula selgesti tundnud sel üürikesel silmapilgul, kus Jürka käed võtsid ta heinakuhja otsast maha. Sellepärast oligi ta nagu hull naernud. Ei ole ju suuremat rõõmu, kui et on veel Jürka-taoline mees maailmas. Nii kui võtab sust kinni, kohe tunned, et oled nagu pihtide vahel.
Aga kui Juula oli läinud Põrgupõhjale, sündis Jürkas imelik muutus: ka tema hakkas sinna kippuma. Enne ei tulnud eit nagu meeldegi, aga nüüd tuli. Siiski ise ei pannud seda tähele, ainult teised.
„Jürka on hakand Põrgupõhja vahet jõlkuma,“ ütles Ants. „Mis seal lahti on?“
„Naised omapead, sellepärast,“ lausus Jürka.
„Sul on ka alati mured, enne sulasega, nüüd tüdrukuga.“
„Küllap vist.“
Aga Lisetel oli asjast oma arusaamine. Tema küsis vanamehelt:
„Mis tüdruku sa mulle saatsid? Oleks teine nagu pisut tobu, aga tööd rühmab kahe sulase eest. Mindki hakkab teine taga ajama, nagu oleks tema majas otsaline.“
Jürka ei vastanud eidele midagi, aga süda kihvatas tal sees suure rõõmu pärast. Ja sest ajast saadik hakkas ta ikka harvemini Põrgupõhjale tulema. Varsti torkas Lisetele silma, et Juula on päeval unine, nagu poleks ta öösel õieti maganud. Mis see küll võis olla? Ta hakkas tüdrukut silmas pidama: selle asemel, et õhtul magama heita, hiilis see kodust välja. Kus ta küll võis käia? Järgmine kord, kui Jürka tuli Põrgupõhja, ütles Lisete talle:
„Tüdruk kooserdab öösel ümber, ei seisa kodus, päeval teine unine.“
„Küll ma ütlen talle,“ vastas Jürka.
„Ära sa jumala pärast hingagi,“ palus Lisete, „muidu, kui me kahekesi jääme, tuleb kallale, sest ta arvab kohe, et mina suud paotand. Ma muidu niisama, et ei tea, kus ja kellega ta peaks…“
„Mis sinul võõrastega asja.“
„Kuis siis võõras, kui elab oma majas.“
Nõnda see jäigi. Jürka lubas, et tema ei lausu tüdrukule sõnagi, ja tüdruk oli vahetevahel pisut unine, aga tööd tegi nagu iseenese pärast. Kadusid nädalad. Siis pani Lisete tähele, et Juula ei saa enam süüa, sest tal oli süda aina paha. Ja kui hakkas tüdrukult pärima, siis sai teada, et asjad sedasi. Kellega? Seda ei või öelda, mitte ei või öelda.
Esimesel võimalusel Lisete rääkis asjast Jürkale, küsis, mis teha. Aga see jäi üsna rahulikuks, ja kui oli tüki aega mõtelnud, ütles:
„Mis ikka, aeg on ju niisuke, et naistel enam lapsi ei ole, noh, las siis olla tüdrukutelgi. Löö silma peale, et ta töö juures endale liiga ei tee, muidu kes teab, mis või kuidas.“
„Ah, siis sellepärast, et mul omal lapsi ei ole, pean hakkama võõraid juba enne sündimist karjatama!“ hüüdis Lisete.
„Küllap vist,“ vastas Jürka. „Sina ei saa ei oma ega võõra mehega lapsi, aga…“
„Näe, ei saa jah ja ei tahagi saada!“ ütles Lisete vahele. „Ma ei taha isegi maa peal elada, mis ma siis neist lastest siia muretsen.“
„Tahad ummisjalu taeva, mis?“
„Ennem kas või taeva.“
„Mine või põrgu, aga seni, kui elad maa peal, pead laste eest hoolitsema. Ja kui pole neid omal, siis karjata võõraid.“
„Kuule, vanamees, kust sul äkki see laste himu?“
„Olen inimene, olen surelik, tahan õndsaks saada, sellepärast,“ vastas Jürka.
„Kas Ants seda tarkust sulle õpetand või?“
„Käin kirikus, seal.“
„Nõndaks! Põrgupõhja Vanapagan käib kirikus!“
„Käin kirikus ja õpin laulma.“
Lisete naeris kõõksudes, sest ta arvas, et vanamees heidab nalja, aga kui ta lõpuks nägi, et sel tõsi taga, langes mure ta südamesse. Kuidas tema küll oma päevad maa peal lõpetab, kui vanamees muutub inimeste seas nii naljakaks! Aga tema mure kasvas sedamööda, nagu Juula lähenes mahasaamisele, sest Jürka hakkas ikka rohkem tüdruku eest hoolitsema. Kui alguses Lisete oli arvanud, et vanamees tema pärast sagedamini külastab oma kodu, siis varsti polnud enam vähematki kahtlust, et see sünnib Juula ja tema lapse tõttu, kes tulemas. Nõnda tikkus Lisete südamesse kuri kahtlus, et tema vanamees ehk ongi Juula lapse isa ja et neil olid suvel kohtamised metsas, ainult tema, rumal, ei tulnud õigel ajal sellele mõttele, muidu oleks ta võinud nad teolt tabada. Nõnda siis ütles ta kord Juulale:
„Soo, nüüd siis mul on selge, kes on su lapse isa.“
„Ega tea hullu,“ vastas Juula.
„Jürka!“ hüüdis Lisete.
„Ise ütles või?“ küsis Juula.
„Mis ta muidu nii väga sinu eest muretseb. Aga kas tead, kes Jürka on? Vanapagan. Sa kannad Vanapagana lapse ilmale.“
Juula hakkas naerma ja ütles siis:
„Kõik Põrgupõhja peremehed on Vanapaganad, aga lapsed teistel nagu muudelgi inimestel.“
„Jürka on päris Vanapagan,“ kinnitas Lisete.
„Kõik ütlevad, et ta on uus Vanapagan,“ seletas Juula. „Aga minul on see ükskõik, olgu ta või vanajumal ise, peaasi, et on mees, kes minust üle, nannipunni mina ei armasta. Teeb minuga, mis süda kutsub, ja mina ei või sinna õhkagi parata.“
„Sina häbemata raisk!“ karjus Lisete tulises vihas.
„Ei mina ole raisk, perenaine,“ vaidles Juula vastu, „sest mina saan lapse. Vaata, et on veel kaksikud, nii et…“
Raske on mõelda, mis Lisete oma vihas oleks teinud, sest talle meenus, mis oli sündinud sulasega. Aga parajal silmapilgul saabus Jürka ja nüüd pöördus raev tema vastu.
„See häbematu siin ütleb, et sina oled tema lapse isa,“ kargas Lisete Jürkale vastu.
„Ei mina ole seda mitte öelnd,“ õiendas Juula. „Perenaine räägib, et peremees öelnd, et tema on minu lapse isa, aga mina ütlesin, et ehk on koguni kaksikud.“
Jürka seisis ja ootas, millega naiste sõnelus lõpeb.
„Sulle oleks nagu suu peale löödud!“ hüüdis Lisete talle.
„Küllap vist,“ lausus Jürka.
„Siis sellepärast sa muretsedki nii väga Juula eest,“ rääkis Lisete.
„Ega tea kah,“ kohmas Jürka vastuseks.
„Tulega peaks teid kahte ära põletama!“ hüüdis Lisete.
„Parem lähen heaga minema,“ ütles Juula.
„Sina jääd,“ otsustas Jürka.
„Siis lähen mina!“ karjus Lisete. „Aga sinule, vanamees, panen ma sule sappa.“
„Ei sa pane,“ ütles Jürka, „enne löön su maha.“
„Las ta elab,“ ütles Juula ja puutus Jürka kätt, kes nüüd seletas:
„Vaata, vanamoor, selle naise pärast kingin sulle elu.“
„Ma ei taha su kinki!“ karjus Lisete. „Tapa mind, löö mind siiasamasse maha! Ennem lähen põrgu, kui elan siin!“
„Ja minegi,“ ütles Jürka, „kui maailmas ei taha elada.“
„Ja lähengi!“ karjus Lisete. „Aga sinule, Juula, ütlen ma, et sa teaksid: Jürka ise põletas oma küüni ja sulase, pidas juures vahti, et poiss välja ei saaks.“
Toas valitses tükk aega vaikus. Siis astus Juula taarudes Jürka juurde ja küsis:
„On see õige?“
„Õige.“
„Miks?“
„Magas eidega.“
„Aga Juula magas sinuga, nüüd peab ka tema põletama!“ karjus Lisete.
„Juulal on laps, sinul pole tänapäevani õhkagi,“ seletas Jürka.
„See tarkus on sul ka kirikust või?“ küsis Lisete.
„Pühastkirjast,“ vastas Jürka. „Tehke sugu ja teid saagu palju.“
„Ja sina, Juula, jääd selle mõrtsukaga?“ pöördus Lisete tüdruku poole.
„Ta on mu lapse isa,“ vastas see.
„Noh, siis annan teid mõlemaid politsei kätte,“ ähvardas Lisete.
„Mispärast?“ küsis Jürka.
„Sellepärast, et põletasid sulase.“
„Ei mina ole põletand.“
„Sa ju ise just praegu ütlesid Juulale, et põletasid.“
„Ei mina ole kedagi kuulnd,“ kinnitas Juula. „Vaata, et sa ise küünile tuld otsa ei pand, nii et peab su enda politsei kätte andma.“
Lisete oli löödud – need kaks hoidsid kokku. Ta oigas:
„Ma suren viha kätte.“
„Kui sured, siis sured oma kurjusest,“ ütles Juula.
Aga Lisete ei vastanud enam. Ta heitis sängi ja ütles, et ootab surma. Elagu teised, tema ei taha enam elada. Elust on tal ainult pettumused. Nõnda lamas ta päevi: ei võtnud Juulalt kuiva ega märga vastu, ei lausunud ise sõna ega vastanud ka teistele, jäi kurdiks ja tummaks Jürkalegi, kui see tuli teda vaatama. Ja lamas seni, kuni ühel ilusal päeval Juula leidis, et perenaine on surnud. Polnud siis muud, kui soendas pajaga vett ja pesi laiba puhtaks, et oleks viisakas lautsile panna. Abi polnud vaja, sest kiitsakas oli perenaine elusalt, veel kiitsakam surnult, nii et Juula sai kõigega üksinda hakkama. Pärast pesemist läks Jürkale sõna viima, nii et surnud perenaine jäi üksi maja pidama ja kodu hoidma. Just nõnda mõtles Juula: maja pidama ja kodu hoidma.