Põrgupõhja uus Vanapagan/IV
IV
Kui Jürka kuulis, et eit surnud, rääkis ta asjast Antsule. See oli nõukas mees, andis Jürkale lauad ja naelad, sae ning höövli kaasa, et ta iseoma käega kopsiks eidele puusärgi kokku. Nõnda siis tulid Jürka ja Juula kahekesi kodu poole, mees oma kandamiga ees, naine tema kannul. Ja kõik oleks võinud kenasti minna, kui poleks saabunud ootamatu häda. Sest kui Jürka läks oma eide surmast teatama, et temale löödaks hingekella ja kõik, võttis õpetaja ühe suure raamatu teise järele välja, otsis ning kordas üksisõnu endamisi:
„Ei ole, ei ole.“
„Ma tegin talle ju puusärgi, kuis siis ei ole!“ hüüdis Jürka lõpuks vahele.
„Jah, armas hing, puusärk on, aga hinge ei ole,“ ütles õpetaja.
Jürka istus toolile ja jõllitas põrandale. Õpetaja ei saanud kuidagi aru, milles asi, milles mehe masendus. Ta lisas seletuseks:
„Ei ole sind ennast ega su eite.“
„Ma olen ju siin,“ ütles Jürka ja tõusis püsti.
„Ise oled siin, aga hinge ei ole,“ muigas õpetaja.
„Kus mu hing siis on?“ küsis Jürka jahmunult.
„Kusagil mujal, teises hingekirjas. Aga, armas hing, kes sa õieti oled? Ma ei mäleta, et ma sind enne oleksin näinud.“
„Olen mitu korda kirikus käind.“
„Aga, armas hing, kuidas on su armulauaga lugu?“
Ei, seda polnud Jürka veel kasutanud.
„Kust oled pärit, armas hing?“
„Põrgupõhjast.“
„Ah nii-i!“ venitas õpetaja. „Soo, soo! Nüüd ma hakkan mõistma!“ Aga Jürka ei mõistnud midagi, ta vahtis arusaamatuses õpetajale otsa. „Endist peremeest hüüti Vanapaganaks, kuidas on sinuga lugu?“ jätkas pastor muheledes.
„Esimest hüüti, mina olen,“ vastas Jürka.
„Ah siis sina, armas hing, oled see päris Vanapagan?“
„Mina olen see päris,“ kinnitas Jürka.
Õpetaja naeris, naeris kõigest südamest, ainult Jürka ei saanud kuidagi aru, mille üle ta naerab. Ometi katsus ta viisakuse pärast kaasa naerda. Aga kui õpetaja tema nagu kõmisevast tõrrest tulevat häält kuulis, jäi ta talle tõsiselt otsa vahtima, nagu näeks ta enda ees tõepoolest elavat Vanapaganat.
„Kui oled tõesti Vanapagan, miks tulid siis maa peale?“ küsis õpetaja, kui oli Jürkat natukene aega silmitsevalt uurinud.
„Taevas tahtis.“
„Soo! Miks siis?“
„Et saaksin õndsaks.“
„Kui tahad õndsaks saada, armas hing, siis ei tohi uskuda, et oled Vanapagan.“
„Aga ma ju olen.“
„Vanapagan ei saa õndsaks, armas hing.“
„Aga kui ta on inime?“
„Kui ta on inimene, siis peab ta ka uskuma, et ta on inimene.“
„Aga kui olen Vanapagan…“
„Pead uskuma võimatut, siis saad õndsaks.“
„Ma usun, et saan, muidu ei tule inimesed põrgu.“
Sellest ei saanud õpetaja mõhkugi aru ja sellepärast küsis ta huvitatult:
„Kuis nii, armas hing?“
„Peetrus ütles.“
„Mis see Peetrus ütles?“
„Peetrus ütles: inime on patune, ei saa õndsaks, ei võigi saada, nii patune, tahab, aga ei saa, võib-olla ei tahagi. Taevas tahab teada, kas tahab või ei taha, kas võib või ei või. Sellepärast ütles Peetrus minule, kui läksin hingede järele: änam ei saa. Kui tahad veel saada, mine inimeseks maa peale ja katsu, kas võid õndsaks saada. Kui võid, siis võib ka inime, ta ainult ei taha, aga kui ei või, siis ei või ka inimene, ehk küll tahab. Ja kui ta võib, aga ei taha, siis saadame ta sinu kätte põrgu, ning kui ta ei või, ehk küll tahab, tuleb ta taeva ja sina ei saa enam hinge sutsugi. Nõnda Peetrus. Ja siis tulin mina maa peale, et õndsaks saada.“
Pastor oli Jürka seletusest keeletu tükiks ajaks. Viimaks ütles ta:
„Aga, armas hing, kuhu jääb siis lunastus?“
„Peetrus ütles, see ei loe änam.“
Pastor istus toolile. Tema, kes ta uskus, et vaimunõtrus on õndsuse ankur, oli omal ajal armastanud külastada hullumaju ja seal oli ta kohanud inimesi, kes pidasid end jumalapojaks, Hiina keisriks, heinakuhjaks, loksujaks kanaks, prügikastiks, tuuleks, ei millegiks, aga Vanapaganat polnud ta tänini näinud ei hullumajas ega ka vabaduses. Luterus ja mõned teised usuisad olid temast õnnelikumad, nemad olid seisnud vanakurjaga silm silma vastu. Aga nüüd oli ka temal endal see ülev silmapilk: tema ees istus elav Vanapagan. Ainult ühest oli pastoril kahju: miks polnud maailmas – ei temal endal ega teistelgi – enam seda suurt ja kindlat usku, mis laseks asju võtta niisugustena, nagu nad esinevad meie meeltele. Miks närib kahtlus ikka ja alati meie rinnas, nii et oleme sunnitud vahetpidamata ja paratamatult juurdlema! Miks ei võinud ta seda mehemühakat võtta tõelise Vanapaganana, vaid pidas teda ainult hullumaja kandidaadiks! Kui tühiseks ja näruseks oli muutunud maailm ja inimene! Temalgi polnud elava Vanapagana ees praegu muud elamust kui pisut hirmu, et mis siis sünniks, kui tema ees istuval mehel tuleks raevutuju peale. Aga, jumal tänatud, nende vahel oli kirjutuslaud raamatutega ja tema selja taga paari sammu peal uks. Sellepärast ütles ta Jürkale üsna rahulikult, kuigi süda sees pisut värises:
„Kuidas mõtled sa siis õndsaks saada, kui lunastus ei loe enam? Meie, inimesed, loodame ainult lunastusele.“
„Ja lähete hukka, Peetrus ütles.“
„Et just Peetrus seda pidi ütlema,“ lausus pastor ebamääraselt, sest ta kartis Jürkat selgema, kindlama ja vasturääkivama vastusega ärritada. Aga see ettevaatus oli üsna asjata, Jürka oli kõiges nii rahulik ja kindel, tema meeli ei kõigutanud miski.
„Teistega ei saand ma sel korral taevas kokku,“ ütles ta üsna lihtsalt.
„Kus see taevas oli?“ küsis pastor võimalikult lihtsalt.
„Kas siis õpetajahärra ei tea, kus taevas on?“ küsis Jürka vastu.
Sellest vastusest järeldas pastor, et Jürkaga on mõtteta arutada usuasju, sellepärast ütles ta:
„Seda seletada viiks meid liiga kaugele. Asume parem oma asja juurde. Sa ütlesid, et tahad oma naist matta. Aga ei sind ennast ega kadunut seisa meie hingekirjas. Kust oled pärit?“
Jürka ütles kust ja näitas õpetajale isegi mingit isikutunnistust, millest see tegi endale märkmeid. Nõnda pidi kõik korras olema ja Jürka võis oma eide maha tuua. Aga enne kui ta uksest välja sai, astus pastor tema juurde, pani talle käe õlale ja ütles:
„Armas hing, see oli väga hea, et mulle ütlesid, kes sa oled, aga ära sellest igaühele räägi, sest ega inimesed ei usu, mis neile öeldakse, nad panevad sind naeruks. Need on hingelised asjad, ja et mina olen hingekarjane, siis mina mõistan. Aga lunastust peaksid sa ikka uskuma, kui sa tahad õndsaks saada. Nüüd mine rahuga, sest su eit ootab sind oma kirstus.“
Jürka tuli uksest välja. Tal oli pastorist tema viimaste sõnade pärast kahju ja piinlik, sest nendega paljastas ta oma teadmatuse ja mõistmatuse. Ta räägib hingelisist asjust, kui Jürka seisab Vanapaganana ilmsi oma elava kehaga tema ees! Ja kui imevähe teab ta tema eidest! Eit ootab! Jürka võiks õpetaja teadmatuse üle täiest kõrist naerda. Ainult ühes oli pastoril õigus: ei maksa oma asjust inimestele seletada, niikuinii ei usu nad. Isegi õpetaja ei uskunud, Jürka tunneb seda.
Aga muidu olid nüüd asjad joones ja Põrgupõhja perenaine maeti nagu kord ja kohus, kellagi löödi ja kõik. Ainus viga oli kogu talituses, et puusärk oli naeltega kinni löödud, nii et ükski võõras ei näinud, mis nägu oli kadunuke surnult. Põhjenduseks seletas Juula, et surnu olevat inetuks läinud, sellepärast Jürka ei taha teda näidata. See erutas meeli veel rohkem: taheti tingimata näha, kui inetuks Põrgupõhja eit surres oli läinud. Aga Jürka jäi kindlaks: kirstu kaas oli kord pikkade naeltega kinni löödud ja jäigi kinni.
Kuid varsti peale matust räägiti igal pool, et Lisete pole surnud õiget surma. Eriti valjenes kõma, kui Juula sai kaksikutega maha: tema see pidigi olema, kes vana perenaise tuksu pani, et ise tema asemele saada. Jürka kas ei teadnud midagi või ta aitas Juula kuritegu varjata. Selleks löödi puusärgil kaaski enneaegu kinni. Nüüd tuletati ka küüni põlemist ja sulase imelikku hukkumist meelde ning taheti teada, mis sünnib üldse selle uue Vanapagana ajal Põrgupõhjal. Kahtlustused muutusid nii ilmseiks, et politsei segas lõpuks vahele: Põrgupõhja perenaise haud võeti uuesti lahti. Ja nüüd selgus, et puusärgis polnud laip, vaid kivid ja muld. Jürka ja Juula võeti käsile: kuis nad seda seletavad? Aga need ei seletanud üldse midagi, vahtisid ainult teineteisele otsa.
„Kes pani kirstu mulla ja kivid?“ küsiti.
„Mina,“ vastas Jürka.
„Miks?“
„Surnut ei olnd.“
„Kuhu ta siis sai?“
„Ei tea.“
„Kas su naine ikka suri või ei?“
„Küllap vist.“
„Nägid sa teda surnult?“
„Ei vist.“
„Kes siis nägi?“
„Juula.“
Võeti siis käsile ja saadi teada, et perenaine tõepoolest surnud ning et tema ta puhtaks pesenud.
„Mis haigus tal oli?“ küsiti.
„Vill või roos.“
„Miks nii?“
„Vihastas.“
„Millest ta nii vihastas?“
„Et ma pidin saama Jürkaga lapse ning et ma ütlesin, tulevad ehk kaksikud. Ja, näe, tulidki.“
„Ja sellest siis surigi?“
„Ei surnd.“
„Millest siis?“
„Et oli päevi haige ja ei söönd ega joond, ei võtt kuiva ega märga vastu.“
„Sa ehk ei andnud?“
„Miks ma siis ei and, pakkusin iga päev.“
Ka Jürka kinnitas, temagi pakkunud eidele süüa ja juua, aga see pole võtnud ei tilka ega iva.
„Nii et suri ehk nälga?“
„Küllap vist,“ arvas Jürka.
„Aga kuhu ta siis surnult sai?“
„Pesin puhtaks, panin lautsile ja läksin peremehele sõna viima,“ seletas Juula, „aga kui tulime tagasi, peremehel kirstulauad seljas, naelad taskus, oli surnu läind.“
„Kuhu ta teil jäi?“
„Tuppa.“
„Kui tagasi tulite, kas toauks oli kinni?“
„Praokil,“ kinnitasid Jürka ja Juula mõlemad.
„Kas siis ust lukku ei pannud, kui kodunt välja tulite?“
„Meie toauksel polegi lukku, seespool ainult puuriiv.“
„Aga kas ukse tõmbasite kinni, kui tulite välja?“
„Vist ikka tõmmasin,“ ütles Juula, aga lisas kohe täienduseks: „Aga võib olla ka mitte, sest ma mõtlesin teel: surnu jäi koduhoidjaks.“
„Mis see tähendab?“
„Noh, et kes sinna ikka läheb, kui surnu toas, ja et sel oleks parem, jätsin ehk ukse lahti, sest surnud armastavad jahedat.“
„Nii et…?“
„Nii et ma ei tea midagi öelda.“
„Aga mis te siis mõtlesite, kui te koju tulles surnut ees ei leidnud? Kas teis ei tekkinud mingit kahtlust?“
„Ei,“ vastas Jürka.
„Kuis nii?“ oldi üllatatud.
„Peremees ütles kohe: see on otseteed põrgu läind,“ seletas Juula.
„Nii see oli,“ täiendas Jürka omalt poolt. „Minu eit ei tahtnud maamulda, kartis, pärast saadetakse sealt taeva, sellepärast lubas alati otseteed põrgu minna. Noh, nüüd läkski, mis siis ikka muud.“
„Aga miks te asjast kohe politseile ei teatanud?“
„Kartsime,“ vastas Jürka.
„Mida te kartsite?“
„Et arvatakse ei tea mis ja hakatakse kimbutama, ei usta.“
„Kas sa siis ise usud, et su eit läks otseteed põrgu?“
„Küllap vist.“
„Tõusis lautsilt ja läks, mis?“ imestati.
„Miks mitte. Õpetajagi ütles kirikus, et surnud tõusevad üles, miks siis minu eit ei võind tõusta, kui ta oli surnd. Ja surnd pidi ta olema, muidu poleks Juula saand teda eluilmas pesta.“
„Mina pesin ta oma käega puhtaks,“ kinnitas Juula.
„Siis oli ta tingimata surnd, muidu ta poleks lasnud end pesta,“ kinnitas Jürka.
„Veel pole ju viimnepäev, et surnud üles tõuseksid,“ katsuti Jürkale vastu vaielda.
„Minu eidel ehk oli,“ ütles see.
Nõnda oli ühelt poolt selge, et Jürkaga oli mõtteta vaielda, teiselt poolt mõistis aga Jürka, et ametnikud ei tea midagi ja ei saa millestki aru. Isegi sellest poleks midagi kasu, kui ta neile ütleks, kes oli tema eit ja kes on tema ise ning milleks ta Põrgupõhja tulnud. Võib olla, millalgi avab ta nende silmad, täna aga mitte, sest ta näeb, et nad ei usu teda.
„Kas oli ehk toa ees loomajälgi näha, kui koju jõudsite?“ küsiti viimaks.
„Mis looma?“ küsis Jürka vastu.
„Ükskõik mis looma. Kas oli üldse jälgi?“
„Kui koju saime, oli pime,“ seletas Juula. „Öösel sadas lund ja vihistas tuisata, hommikul polnd meie omagi jälgedest õhkagi järele.“
„Nii et õhtul te toa ees jälgi ei vaadanud?“
„Ei,“ vastas Jürka.
„Ma ju ütlesin, et oli pime,“ seletas Juula.
„Aga kui arvasid, et eit läks otseteed põrgu, siis oleks võinud ju mööda jälgi järele minna,“ üteldi Jürkale.
„Põrguteel pole jälgi,“ vastas Jürka.
„Miks sa seda arvad?“
„Muidu oleks põrgu ammu üles leitud.“
Sellega olid kõik nõus: ei põrguteel ole jälgi, mine otseteed või haua kaudu. Isegi kui läheksid enne taevast läbi, ikkagi puuduvad jäljed. Sellepärast lõpetati seks korraks juurdlus. Küsimus oli veel selles, kas Jürka ja Juula vahistada või mitte. Lõpuks otsustati nad vabadusse jätta, sest Antsult ja teistelt inimestelt nende kohta saadud teated lasksid arvata, et kuigi asjal on kuritegevuse maik, ometi on vaevalt keegi kurja teinud. Pealegi, Jürka pidi ju Antsu juurde minema ja seal võidakse talle silma peale lüüa, kuni kogu loos jõutakse ehk selgusele. Juula aga oma kahe väikese lapsega ei lähe Põrgupõhjalt talvekülmaga kuhugi, iseasi kui tuleb kevade oma sooja vihma, värske rohu ja leigete tuultega. Kuid seks ajaks on ehk juba kõik selge, lumi annab oma saladused välja.
Muret tegi veel lahtine haud surnuaial. Mis sellega? Kas peab tühja kirstu sinna tagasi panema ja ta siis kinni ajama? Peab seda ehk tegema ilma kirstuta või peab haua lahti jätma kuni kevadeni, kus kogu asi ehk selgub? Vagad inimesed arvasid, et kirst tuleb uuesti hauda panna ja haud kinni ajada, sest kirstule on ju nagu kord ja kohus kella löödud ning pühakirja sõnadki peale loetud, mis siis veel. Pühitsetud kirst kõlbab ainult pühitsetud mulda, ei kuhugi mujale. Aga teised ütlesid, et kui kellalöömine ja kirjasõnad pühitsesid kirstu, siis pühitsesid nad ka selle mulla ja kivid, mis asendasid laiba – mulla ja kividki peab siis kirstu jätma. Sellele väideti vastu, et mulda ja kive ei või kirstu jätta, sest nendega on ja oli pettus ja pettuse peab pühitsetud maalt eemale hoidma. Kuid nüüd küsiti: kas pettust võib ja tohib veel pettuseks lugeda, kui ta on pühitsetud? Sest mitte ainult kirstule ei löödud kella, vaid ka mullale ja kividele, mis kirstus. Siin ei leidnud vagad inimesed enam üksmeelset vastust, ja et asja õieti otsustada, pidi suuri raamatuid lugema ja uurima. Et aga ka pühade raamatute arvamused lahku läksid, siis võttis kogu küsimuse lahendamine palju aega.
Sellepärast otsustas politsei: haud lahti jätta, kate peale panna, et mõni kogemata sisse ei kukuks ega oma kaela või muid ihuliikmeid murraks; kirst ühes mulla ja kividega asitõendusena ametivõimude valdusse.
Nõnda oli asjal seks korraks lõpp. Aga kevadel sai ta uue käigu, sest Põrgupõhja metsast leiti mõned kondid, mitte ühest kohast, vaid laialipillatult. Kondid korjati kokku ja anti asjatundjaile uurida, et mis kondid need on, kas inimese või looma, ja kui inimese, siis kas mehe või naise, noore või vana. Aga asjatundjail kerkis kõigepealt küsimus, misaegsed need kondid on ja kas üheaegsed, ning kui mitmeaegsed, siis – missugused vanemast ja missugused uuemast ajastust pärit? Ja kui kuuluvad eri ajastuisse, siis – kui pikaks tuleb ligilähedaltki arvata nende vahet? Sellele ajalisele küsimusele seltsis oluline: kui kondid kuuluvad kas kõik või osaliseltki loomale, siis – mis loomale? Kas nad üldse kuuluvad samale loomale, ja kui mitmele, siis missugune missugusele? Peale selle – kas isasele või emasele, vanale või noorele, umbes kui vanale ja noorele. Tähtis oleks ka kindlaks teha, kas kondid on kogu aeg vaba õhu käes viibinud või on nad teatud ajavahemiku mullas olnud, kust nad seletamatuil põhjuseil uuesti päevavalgele kerkinud? Alles pärast nende ja paljude teiste uurimistöil kerkivate lisaküsimuste otsustamist võisid asjatundjad ametiasutusile oma arvamust avaldada.
Jürka ei saanud kontide loost midagi aru, kuigi tema ja Juula, lapsed süles, käisid ühes teistega neid otsimas. Jürka arvates polnud kuidagi võimalik, et Lisete oleks enne oma kondid mööda metsa laiali pildunud, kui ta läks põrgu. Kuidas ta siis ilma kontideta sai minna?!
Asjatundjad tegid oma töö põhjalikult, ja nagu sellisel korral sagedasti, töö tulemused erinesid väga. Õieti polnud ainustki küsimust, milles oleks suudetud samale arvamusele jõuda. Selleks aitas eriti kaasa asjaolu, et igal asjatundjal oli oma eriline aines, mis teda eelkõige huvitas. Näiteks: keegi, kes leidis, et kondid on sedavõrd puretud, et raske on nende kohta üldse midagi kindlat öelda, katsus selgitada – kes on neid konte purenud – karu, hunt, koer? Lisaks: kas ehk need kondid pole mitme looma hammaste vahelt läbi käinud ja kes pures neid esimesena, kes viimsena? Teine asjatundja, kes nägi kogu maailma probleemi toitlusküsimuse ratsionaalses lahenduses, katsus kontide päritolu selgitada sellega, et püüdis kindlaks teha, mis toitu kontide omanik peaasjalikult oli tarvitanud. Pikkade vaidluste ja väitluste tulemuseks oli asjatundjate kokkuleppe-arvamus, mis ei sobinud ühegi üksiku arvamusega, seistes nende kõigiga ilmses vastuolus. Üks asjatundja jäi kõigis küsimusis eriarvamuse juurde. Nõnda esitati asjatundjate töötulemus ametiasutusile ja need jõudsid selle põhjal otsusele, et leitud luud-kondid on tõepoolest inimese omad, kes olnud vähemalt keskealine. Sellele lisati: kuigi pole saadud kindlaks teha, kas leitud kondid mehe või naise omad, ometi peab asjaolusid arvestades järeldama, et nad võivad kuuluda ainult naisele.
Nõnda oli üks küsimus lahendatud: Põrgupõhja perenaise luud olid leitud ja nad võis kivide ja mulla asemele puusärki panna, puusärk hauda lasta ning haud kinni ajada. Sellejuures tõusis vagadel küsimus: kas kontidele peab uuesti kella lööma, kas uuesti „Mullast oled sa võetud ja mullaks…“ ning need teised sõnad lugema? Kas ei piisa sellest, et nad pannakse kirstu, mis on saanud juba kellahelina ja kirjasõnad? Aga selle küsimuse otsustas Jürka Juula nõuandel ruttu: ta laskis kellad uuesti helisema panna ning lugeda ja laulda, kuigi oli veendunud, et leitud kondid pole Lisete omad. Ta tegi seda selleks, et ometi kord asjaga ühele poole saada.
Ametiasutuste seisukord oli raskem. Kontide kuuluvuse küsimus oli küll lahendatud, aga otsustamist nõudis ka teine küsimus: kuidas oli kadunud Põrgupõhja perenaine surnud ja kuidas olid tema luud-kondid sattunud metsa? Asi oli mitmeti väga kahtlane, aga temal oli ka tunnuseid, mis lasksid oletada kõige loomulikumat süütust. Sest kas võis tõenäolikuks pidada, et kaksikutega rase naine, nagu Juula, paar nädalat enne mahasaamist hakkaks vägivalda tarvitama teise naise suhtes, kelle abi ta ise varsti nii hädasti vajaks? Ja peale seda minna mehe järele – rahulikult, nagu kõik kinnitavad ning lasta sel lauakandam selga võtta ning see kilomeetrite taha viia, et näidata – laipa ei ole? Uskumatu! Iseasi, kui nad mängisid mehega algusest saadik kokku, see oleks hoopis iseasi, aga selleks pole andmeid. Sellepärast oli ainuke õige – asi lõpetada.