Põrgupõhja uus Vanapagan/V
V
Samal ajal, kui Jürkal ja Juulal oli tegemist sellega,et Lisete oli peale surma otseteed põrgu läinud, tõusis uus häda. Jürka tahtis nimelt oma esimesed kaksikud kirja panna ja läks selleks uuesti õpetaja juurde. Tema ei tahtnud, et nendega sünniks ühel ilusal päeval samuti, nagu sündis Jürka endaga – lähed õpetaja juurde, seisad tema ees elavalt oma kahel jalal, aga sulle öeldakse, et sind ei ole, hingekirjas ei ole. Jürka tahtis, et tema lapsed oleksid hingekirjas, nii et ta teaks – neil on hing. Sellele viimasele pani Jürka väga rõhku, sest ta tahtis õndsaks saada ja lootis, et ka tema lapsed saavad õndsaks, kui neil on hing.
„Aa! Põrgupõhja Vanapagan!“ hüüdis õpetaja Jürkale juba enne vastu, kui see jõudis teretadagi. „Nüüd ma juba tunnen sind. Tuled just õigel ajal, mul on sinuga asja.“
„Ei, minul on õpetajahärra juurde asja,“ ütles Jürka. Aga pastor ei võtnud tema sõnu nagu kuuldavakski, vaid rääkis edasi:
„Tahtsin sulle juba järele saata, aga tuled nagu kutsutud. Kuule, mis on õieti sinu hingekirjadega – ma mõtlen, sinu enese ja su kadunud naise hingekirjadega? Sa ütlesid mulle esimene kord, kust sa oma naisega pärit, aga kui ma sealt järele küsisin, siis vastati mulle, et ei sind ennast ega sinu kadunud naist seisa seal hingekirjas.“
„Mu eit on ju surnud,“ ütles Jürka, et midagi öelda.
„Mis sest, et surnud, aga hingekirjas võiks ta ikkagi seista, sest hing ei sure, tema on igavene. Aga hea küll, olgu sinu kadunud naisega kuis tahes, jätame surnud rahule, nagu sa soovid, sest nende hingekirju peetakse taevas…“
„Hingede hingekirja peetakse taevas,“ lausus Jürka pastori sõnade vahele.
„Väga õige: hingede hingekirja peetakse taevas,“ kordas pastor nõus olles. „Aga kuis on sinu enese hingekirjaga, sina ju elad alles? Sinu hingekiri peab maa peal olema, sest sa ju ise oled alles siin.“
„Olen siin ja mul on lapsed, nii et…“ lausus Jürka, et juttu pisut ka oma asja poole juhtida. Aga selle asemel ütles õpetaja:
„Kas sa ei näitaks veel kord oma isikutunnistust. On ta sul kaasas?“
„Kaasas, pidi olema,“ rääkis Jürka taskuis kohmitsedes, ja kui oli otsitava leidnud, andis selle õpetajale. See silmitses paberit hoolega ja ütles siis:
„Jah, kõik näib korras olevat, templid ja allkirjad on olemas, aga ometi vastavad nad, et sind ei ole.“
„Miks ma siis ei ole, kui olen,“ ütles Jürka vastuvaidlevalt.
„Ei tea mina, miks sind ei ole,“ rääkis õpetaja endamisi arutades. „Keegi peab siin eksima, aga kes, mine võta kinni.“ Ja et asja uurida, küsis ta Jürkalt: „Kes andis sulle selle tunnistuse?“
„Peetrus,“ vastas Jürka kõhklemata.
„Missugune Peetrus?“ küsis õpetaja jahmunult.
„Misuke… See, kes taevas ust hoiab,“ seletas Jürka endise kindlusega.
„Soo, jällegi oleme taeva ja põrgu juures väljas, nagu mineval korralgi,“ lausus õpetaja endamisi. „Ta on ikka alles Vanapagan.“ Ja tõsiselt ning ükskõikselt, nagu oleks tegemist sootuks hariliku asjaga, küsis ta:
„Andis Peetrus isiklikult, ma mõtlen oma käega, selle tunnistuse sulle?“
„Ei,“ vastas Jürka.
„Aga kuis siis?“
„Ingel tõi.“
„Miks ta isiklikult ei annud, kui sa tema juures käisid?“
„Siis polnd ju kindel, kas ma maa peale tulen.“
„Miks siis kindel ei olnud?“
„Tahtsin enne vanamooriga aru pidada, kas maksab inimeseks hakata, et õndsaks saada.“
„Noh, ja eit arvas, et maksab?“
„Küllap vist.“
„Ja siis alles saatiski Peetrus selle tunnistuse?“
„Siis jah.“
„Aga mis hull lugu sul selle eide matmisega on, nagu ma kuulen?“
„Miks hull?“
„Eite pole ju kirstus olnudki.“
„Kus ta siis oli, kui läks otseteed põrgu, ainult keegi ei usu seda.“
„Jah, inimesed on usus nõdraks läinud!“ ohkas õpetaja. „Häda tuleb sul, armas hing, ka selle tunnistusega, sest ka seda ei usu lõpuks enam keegi. Öeldakse – võltsitud.“
„Kuis nii võltsitud!“ hüüdis Jürka. „Peetrus ise saatis.“
„Aga puudub Peetruse allkiri, selles on häda. Kas ise pole vaadanud?“
„Ei.“
„Aga tule ometi vaata, Peetruse allkirja ei ole.“
„Ma ei tunne pookstahvi.“
„Sellest on väga kahju, et sa lugeda ei mõista, muidu oleksid võinud oma silmaga näha, et see tunnistus on kahtlane. Sina ütled, et said ta Peetruselt, aga Peetruse nime all ei seisa, selle asemel on mingi vallavalitsuse tempel ja vallatalitaja allkiri, seegi nii vilets ja segane, et raske aru saada, mis see õieti on.“
„Valetunnistus,“ pomises Jürka mõttes. „Peetrus on võltsija.“
„Selle tunnistuse järele näib asi küll nõnda olevat.“
„Ka taevainglid petavad,“ arutas Jürka edasi.
„Ei ole kindel, kes on sind petnud, kas Peetrus või ingel, kes tunnistuse sulle kätte tõi,“ seletas õpetaja, püüdes Jürkat tema hingelises ummikus aidata, kes omalt poolt seletas:
„Peetrus iseoma suuga ütles mulle: kui tahad sündida maa peale, siis pole sul isikutunnistust vaja, sest sündijalt ei nõuta isikutunnistust, et kes ta on või kust ta tuleb. Aga kui lähed ilma sündimata, ütles ta, siis peab olema tunnistus, et oled sündinud ja kõik. Noh, ütlesin mina, anna tunnistus ja ma lähen sündimata. Ongi kindlam, ütles Peetrus, sest aeg on niisuke, et naised on küll rasedad, aga maha ei saa, ja kuigi saavad, siis enneaegu, nii et sinagi võid enneaegu maha saada ja pead uuesti otsast peale hakkama. Nõnda võib juhtuda, ütles Peetrus, et sa ei saagi õigel ajal maha, sest enne lõpeb see inimesesugu maa peal otsa.“
„Jah, armas hing, ajad on kurjad,“ nõustus õpetaja.
„Kui oleks ometi katsund naisest maha saada,“ ohkas Jürka kahetsedes, „siis oleks mul nüüd õige tunnistus käes! Ah Peetrus, Peetrus!“
Jürka oli suures kimbatuses. Aga pastor katsus teda lohutada, öeldes:
„Las see asi täna jääda, ma kuulan veel hästi järele, ehk on ometi ainult eksitusega tegemist.“
„Mis eksitusega, kui pole Peetruse allkirja,“ ütles Jürka. „Võltsitud! Pettus!“
„Neis asjus tuleb väga ettevaatlik olla,“ rääkis pastor vaigistavalt. „Ja sina, armas Jürka, ära tee endale selle tunnistusega mingit muret, ma katsun selle asja korraldada Peetrusega.“
Need sõnad rahustasid Jürkat sedavõrd, et ta kogeles pastorile tänusõnu ja tahtis uksest välja minna. Õigel ajal tuli õpetajal meelde ja ta hüüdis minejale ukse vahelt järele:
„Jürka, sul pidi ju minu juurde asja ka olema, ega sa siis tunnistuse pärast tulnud.“
Jürka peatus, mõtles natukene aega, pöördus siis ümber ja läks tuppa tagasi.
„Mis sul oli siis, armas hing, südame peal?“ küsis õpetaja peaaegu hellameelselt, sest tal hakkas sellest mehemühakast kahju. Nii suur ja tugev, oma meelest Vanapagan, aga ometi nii aus ja avameelne, et langeb verest ära ainukese tunnistuse võltsimise pärast! Ometi tahab ise kangesti inimene olla!
„Õpetajahärra, ma tulin oma lapsi hingekirja panema,“ vastas Jürka pastori küsimusele.
„Armas hing, su naine suri ju ära, kust on siis sul lapsed?“ küsis õpetaja imestanult.
„Lapsed on Juulaga,“ vastas Jürka.
„Kes on see Juula?“
„Minu naine.“
„Aga su naine suri ju ära, me just praegu rääkisime sellest.“
„Ega siis Juula pole surnd, see oli Lisete, kes läks otseteed põrgu.“
„Aga millal sa siis Juulaga jõudsid juba abielluda?“
„Lisete elas alles, siis…“
„Kes pani teid paari?“
„Meie ise.“
„Kus?“
„Metsas.“
Alles nüüd taipas õpetaja õieti, millest nad kumbki räägivad, ja ta küsis:
„Nii et see sündis juba sinu naise eluajal?“
„Jah, õpetajahärra.“
„Kas sinu naine teadis seda?“
„Küllap vist.“
„Oli sellest teie vahel rääkimist?“
„Või veel!“
„Ja te elasite edasi kolmekesi?“
„Ei, eit vihastas, jäi haigeks ja suri ära. Ta ütles, et parem läheb otseteed põrgu. Ja läkski.“
„Sinu hingel lasub siis raske patt, armas Jürka. Miks sa tegid seda?“
„Lisetel polnd lapsi.“
„Aga see ehk polnud sugugi tema süü.“
„Kelle siis?“
„Võib-olla sinu enda.“
„Teiste meestega ei saand ta ju ka.“
„Kust sina seda tead, armas hing?“
„Ta magas ju sulasega.“
„Tead sa seda kindlasti?“
„Ega ma siis muidu sulast ära põletand.“
Õpetaja tundis selgroos külmi judinaid jooksmas vaheldumisi üles ja alla. Talle meenus iseenda hiljutine hellameelsus ja tal hakkas häbi. Kõigest hoolimata sundis ta end rahule ja küsis:
„Kus?“
„Küünis. Ühes küüni ja heintega.“
„Kas siis keegi seda ei näinud?“
„Eit nägi, vaatas pealt.“
„Mis tema ütles?“
„Ei kedagi. Nuttis, oli teisel sulasest kahju. Pärast võttis mul kaelast kinni ja ütles – nüüd on ta mulle kallis.“
Naljakas, aga selles oli nagu pisut mõtet, nõnda tundus õpetajale. Tema ise oli millalgi noores eas, kui meel veel ägedam, rusikaid tarvitanud ja siis oli ka tema naine nutnud, pärast aga ometi talle rinnale langenud – mitte kaela, ei, seda mitte – ja küsinud… Jah, mis ta õieti küsis sel korral? Ah jaa! Ta küsis: „Kas sa nüüd usud, et sa mind armastad?“ Just nõnda olid ta sõnad. Aga õpetaja polnud uskunud seda ei siis ega ka hiljem, ta oli rusikatega kaitsnud ainult iseenda ja oma ameti au. Huvitav, kui tema oleks tol korral selle teise, ütleme, mitte ära põletanud, vaid maha löönud või maha lasknud – ja seda ta oleks võinud, seadus poleks keelanud, ainult õpetajaks oleks olnud ehk raske edasi jääda, kui ta oleks saanud mõrtsukaks –, kas naine oleks talle siis kaela langenud nagu vaesele Vanapaganale tema oma…?
Õpetaja ärkas nagu uimastusest – Jürka seisis ikka alles tema ees.
„Oli ta siis sulle kallis?“ küsis õpetaja temalt.
„Surnult oli kallim.“
„Miks nõnda?“
„Ta ütles: kelleks ma teda pean, et tahan temalt inimeselapsi.“
„Aga mis lapsi siis?“
„Teadagi mis – põrgukutsikaid.“
„Kas Juulal on inimeselapsed?“
„Aga kelle siis?“ küsis Jürka nagu arusaamatuses vastu ja lisas: „Juula on ju inimene ja mina olen praegu inimene, tahan olla, et õndsaks saada.“
„Ütle ometi, armas hing, kuidas tahad sa siis siin maapeal inimesena õndsaks saada, kui sa teisi inimesi, oma vendi Issandas, põletad, nagu sa ise seda räägid, ja kui sa puha abielu rikud?“
„Ma tahtsin lapsi ja lapsed on käes.“
„Aga need ei ole seaduse ees sinu lapsed, armas hing.“
„Kelle siis? Kus on see, kelle nad on?“
„Nad on Juula lapsed, mitte sinu, Juula peab nad hingekirja panema. Need on tüdruku lapsed, mitte mehe ja naise, kes seaduslikult abielus.“
„Nii et minul lapsi ei ole?“ küsis Jürka ärevaks muutudes.
„Ei ole ega tulegi, kui Juula pole sinu naine.“
„Ta on ju, mul on temaga lapsed.“
„Mitte sinul temaga, vaid temal sinuga.“
„Kas tead, õpetajahärra, ma tahaks selle majale siin tule otsa panna,“ ütles Jürka nüüd.
„Ui, ui, armas hing, kuidas sa küll oma hingekarjasega räägid!“ hüüdis pastor.
„Aga kui on ainult Juulal lapsed, siis…“
„Siis peab Juulaga seaduslikult pühasse abiellu astuma, nii et Juula lapsed oleksid ka sinu lapsed, muud midagi, armas hing. Pealegi on see palju lihtsam ja kergem kui laste pärast majade põletamine. Sest põleta niipalju kui põletad, tüdrukulapsed jäävad ometi tüdrukulasteks. Nii et mine ilusasti Põrgupõhja tagasi ja…“
„Õpetajahärra paneb ikka enne lapsed hingekirja, kaksikud, mõlemad poisid…“
„Ei, ei, armas hing, täna ei saa me lastega midagi teha, olgu nad poisid või tüdrukud, sest nagu ma juba ütlesin, täna on sinu lapsed alles Juula lapsed…“
„Juula ei saa ju üksi eluilmas last,“ pistis Jürka vahele.
„Seaduse ees saab,“ vaidles õpetaja vastu. Ja äkki tuli Jürkal midagi meelde, mis ta kirikus sama õpetaja suust kuulnud, ning ta ütles:
„Nagu neitsi Maria.“
„Kas või nõnda, kui see asi sulle muidu küllalt selge ei ole,“ nõustus õpetaja, sest ta ei leidnud selle mehega teisiti mingit pääseteed. „Ja nüüd, armas hing, pane tähele, mis ma sulle ütlen: täna mine ilusasti koju tagasi ja kahe päeva pärast pane omale puhtamad riided selga…“
„Mul pole puhtamaid,“ ütles Jürka vahele.
„Noh, siis pane needsamad selga, võta oma Juula kaasa ja…“
„Poisid ka, mis?“
„Ei, poissa pole esiotsa vaja, sest…“
„Aga kust nad kodus tissi saavad, kui Juula tuleb siia?“
„Noh, kui nõnda, siis võta ka poisid kaasa, nii et tulete neljakesi ja mina panen sinu ning su Juula nagu pruudi ja peiu kirja. Kolm nädalat kuulutan teid kirikus kantslist maha ja siis võin paari panna.“
„Nii et ka mina saan lapsed?“ küsis Jürka rõõmsalt.
„Nii et ka sina saad lapsed, pealegi veel kaksikud, kui Juulal on kaksikud.“
„Juulal on kaksikud,“ kinnitas Jürka.
„Noh, siis on kõik korras, ainult tule tunahomme ühes Juulaga siia.“
Õpetaja pühkis otsaesiselt higi, kui Jürka oli uksest väljas. Mis küll oleks, kui terve kogudus koosneks Jürka-taolisist! Kui kõik peaksid end Vanapaganaks, kes on tulnud maailma, et õndsaks saada, ja usuksid, et nende naised lähevad südametäiega otseteed põrgu, kui nende mehed muretsevad tüdrukutega lapsi, ning kui need mehed ise, need Vanapaganad, põletaksid oma sulaseid ja teisi naistevõrgutajaid ühes hoonetega! Kui palju hooneid peaks siis iga aasta uuesti ehitama, kui see kõik oleks tõsiasi, mitte aga vaese Vanapagana ettekujutus ja haiglane usuhullustus? Ah see jumalik usk! Kui mõtelda: tema on Vanapagan ja tahab inimesena maailmas õndsaks saada, samal ajal aga ise tapab, põletab, rikub abielu. Siiski, tühise isikutunnistuse pärast teeb endale südamevalu. Juba algusest saadik kurnab sääski ja neelab kaameleid. Kummaliselt on inimene loodud!
Samal ajal, kui õpetaja nõnda arutas, läks Jürka rõõmsal meelel kodu poole ja ka temal olid omad mõtted. Kena inimene see õpetaja, arutas ta endamisi, saab kõigest aru, mis talle räägid, ja on lahke ning vastutulelik. Õpetab ilusasti ja küsib, nii et saad ja oskad vastata. Ei pane midagi pahaks. Kui niisukesi inimesi rohkem oleks!
Koju jõudnud, Jürka meeleolu muutus pisut, sest seal oli Juula esimene küsimus temale:
„Noh, said poisid hingekirja?“
„Ei,“ vastas Jürka.
„Miks?“
„Mul ei ole lapsi, sellepärast.“
„Kelle need kaksikud siis on?“
„Sinu.“
„Õpetaja ütles seda?“
„Õpetaja. Ütles, et sa oled nagu neitsi Maria.“
„Ä'ä latra.“
„Esteks ütlesin mina, siis õpetaja.“
„Et sina, seda ma usun, aga et õpetaja…“
„Tõsi jutt! Ütles: olgu nõnda, siis on selge.“
„Mis siis?“
„Et oled neitsi Maria.“
„Ei, vanamees, õpetaja tahtis sulle öelda, et mina olen lastega tüdruk, aga ei julend, sellepärast siis…“
„Mis ta siis kartis?“
„Kartis sind. Kartis, et lööd ta maha, sest…“
„Ma lubasin ainult ta majale tule otsa pista.“
„Seda sa poleks pidand tegema.“
„Aga mis siis, kui miski ei kõlba!“
„Tulnd ära, muud midagi, las mina oleks läind.“
„Ei, õpetaja ütles, et peame mõlemad minema.“
„Miks siis mõlemad, kui lapsed on minu.“
„Õpetaja teeb, et on ka minu.“
„Tahab ta siis meid paari panna?“
„Tahab kantslist kuulutada.“
Juula jäi tükiks ajaks vait. Siis ütles ta vaikselt, aga nõnda, et Jürka tundis, Juulal on hea meel, ütles:
„Nõnda on muidugi kõige säädsam, õpetajal on õigus.“
„Õpetajal on õigus,“ kordas Jürka.
Ja kui määratud päev kätte jõudis, rakendas ta hobuse vankri ette, istus ise vankris etteotsa hobust nõõtama, kuna Juula võttis aset vankri taguotsas, lapsed süles. Sukavardad jättis ta täna koju, sest nende asemel olid tal poisid. Nendega oli rohkem tegemist kui sukavarrastega. Kord pidi ta neid rinna otsa panema, siis jälle mähkima või neile kuiva nurka alla pöörama. Nõnda kulus aeg hoopsasti.
Kui Jürka ja Juula nimed pruudi ja peiuna kirja pandi, oleks Jürka soovinud, et ka poisid oleksid torgatud hingekirja, kuid pastor ei teinud seda milgil tingimusel. Enne pidi noorpaari kolm korda maha kuulutama, siis ta laulatama ja alles pärast seda poisid hingekirja panema. Nii et Jürkal pidi kannatust olema. Aga lõpuks sündis ometi kõik nagu kord ja kohus ning nüüd võis loota, et Põrgupõhja laanekurusse asub vaikus ja rahu ning et lõpevad tühised askeldused ja vintsutused, järelpärimised ja juurdlused.