Pikad sammud/4

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
3
Pikad sammud
A. H. Tammsaare
5

4.

Mitu päewa oli sellest ajast mööda läinud, kus Otto ja Heinrich wiimast korda koos oliwad. Juba teisipäewal ootas Heinrich sõpra õige tungiwalt. Kesknädalal läks tal see tung weel suuremaks. Ta tegi juba iseeneses otsuseks, et kui Otto kella neljaks kesknädalal tema poole ei tule, siis tema teda otsima läheb. Heinrich tahtis nende tundmuste üle, mis ta läbi oli elanud ja nendest sammudest, mis ta eluteel ära oli astunud, sõbraga rääkida. Et aga Otto niikaua ennast ei näidanud, kuna ta muidu pea igapäew tema pool käis, siis pani see ootajat natuke imestama. Siisgi — tal polnud waja sõpra otsima minna; see ilmus ise. Kesknädalal umbes kell pool neli koputas ta ukse pääle. Juba koputamises arwas aga Heinrich midagi iseäralikku ja ootamatat aimama.

Otto oli täna waikne. Heinrichile kätt teretamiseks andes ei lausunud ta sõnagi.

„Kus sa nii kaua olid“? küsis Heinrich. „Ja missugune nägu sul on! Ikka otsid wististe alles oma wastast“?

„Ei, enam mitte“, wastas Otto külmalt ja karmilt.

„Oled juba ta leidnud“? küsis Heinrich naeratades, kellele sõbra olek nalja kippus tegema.

„Seda küll“.

„Noh, ja kudas siis nüüd lugu on? Waatad sa tema pääle kõrgelt alla wõi oled sa tema pääle kade“?

„M…ma ei tea“, wastas Otto nagu järelmõeldes.

„Wististe mitte kumbagit“.

„Wististe… Kindlaste ei tea weel? Aga kudas see wõimalik on, et kumbagit ei ole“?

Otto waatas tõsisel pilgul sõbra pääle. Ta otsis nähtawaste wastamiseks parajaid sõnu. Aga ta ei leidnud neid. Sellepärast pööras ta silmad põrandale ja ütles:

„Tead, ma tahaksin ühte imelikku lugu sulle jutustada, sellepärast ma just siia tulingi. Asi puutub natuke sinusse. Minusse enesesse muidugi ka“.

Heinrich silmitses kõige suurema hoolega nende sõnade juures sõpra. Ja ta arwas midagi iseäralikku terwes tema olekus nägema ja tema häälekõlas kuulma. Külm joon ja nagu tume tundmata aimdus lendas tal pääst läbi, mis rahutust kippus sünnitama. Ta püüdis aga oma endist meeleolu ja häälekõla alal hoida, kui ta ütles:

„Mis imelik asi sul siis jälle on?“ Ta istus aseme ääre pääle, pani käed hariliku wiisi järele kokku ja oli walmis kuulama.

„Terwe kolm ööd ja kaks päewa mõtlesin ma järele, kas ma sellest asjast sinule pean rääkima wõi mitte. Wõib olla, et mõistlikum oleks waikida, kuid ma ei suuda. Me oleme liig kaua üheskoos olnud, oleme liig palju üksteisele waremalt usaldanud, kui et ma seda warjata suudaksin. Päälegi, et me ka edaspidi üksteisega alatasa oleksime kokku puutunud. Ma ei saa sarnast saladust oma rinnas kanda ja endist wiisi sinuga rääkida“.

Otto pikk sissejuhatus laskis Heinrichi märgata, et asi kaugeltgi mitte ainult imelik pole, waid et tal ka suurem tähtsus olema peab. Ja see sünnitas weel rohkem rahutust.

„Aga sa walmistad mind ju kui surmasõnumile ette“, püüdis Heinrich naeratada. Ta tundis aga isegi, et see õige kohatu ja loomuwastane oli. Ei temal ega ka Ottol ei olnud naljatamiseks wähematgi tahtmist.

„Tõtt öelda, surmasõnum see küll ei ole, aga on ju weel hullemaid sõnumid“, wastas Otto ja waatas tõsiselt sõbrale silma.

„Aga ütle siis ometi ükskord ta wälja, sa tead ju, et mina kaugeltgi nii wäga õrna närwidega ei ole, ma suudan mõndagi hoopi rahulikult ära kanda“, ütles Heinrich.

„Noh, olgu siis, Nii wõi teisiti, waikida ma ei suuda. Sa küsisid minu käest, kas ma oma wastase üles olen leidnud ja ma wastasin jaatawalt“.

„Noh, ja siis“, rääkis Heinrich wahele. Otto pidas aga teda hoolega silmas, nagu tahaks ta ära näha, missugust mõju tema sõnad sõbra pääle awaldawad. Kõrwalt waataja oleks pidanud tähele panema, et Otto silmades isegi kahjurõõmulik ja parastaw helk nähtawale tuli, kui ta seda nägi, kuidas Heinrich tema sõnade mõjul ikka suuremasse ärewusesse sattus. Ta püüdis nagu meelega asjast ääri-weeri rääkida, et kuulaja närwisid wõimalikult pingule kiskuda.

„Sellest wastasest tahtsin ma sulle rääkida“, sõnas Otto edasi.

„See huwitab mind wäga, kuid ma ei mõista, mistarwis sa mind nõnda ette walmistada püüad“, rääkis Heinrich jällegi wahele.

„Uudishimu mõjub wahel terwise pääle wäga hästi“, püüdis Otto naljatada, kuid Heinrich kuulis sellest ainult pilkamist ja haawamist. Otto sai sellest kohe aru ja lisas sellepärast tõsiselt, nagu kaastundwal toonil juurde:

„Naljatada pole siin midagi, asi on selleks liig tõsine. Mitte asjata ei mõtelnud mina nii kaua tema üle järele. Ma lubasin sulle oma wastase nime öelda ja sa ütlesid, et see sind huwitab. Aga mina ütlen, et mind see asi juba enam sugugi ei huwita, sest minu wastane, — see oled sina!“ Wiimaseid sõnu rääkis Otto pikkamisi, toonitades, nii et sõber nende juures kuidagi enam eksida ei wõinud. Nagu wälgust rabatud kargas ta üles ja karjus kahwatanud näol:

„Mis?! Mina?!“

„Sina“, kordas Otto niisama kindlalt ja lisas warsti juurde: „Aga sa lubasid ju rahulikult kuulata ja wälja kannatada. Ma arwasin aga, et sa ei suuda, sest ka mina ei saanud sellega toime. Nüüd olen ma aga enesest wõitu saanud ja soowin sinule sedasama“.

Otto külm ja rahulik toon, millest Heinrich nüüd kaastundmust ja warjatud walu arwas wälja kostma, awaldas kainestawat mõju. Heinrich wõttis kahe käega pääst kinni ja kuna tema asemele kokku langes, sõnas ta ägades:

„Siis ometi on see kõik õige!“

Nõnda kokkuwajunult ja pääd kahe käega kinni hoides jäi ta tükiks ajaks istuma. Otto ei seganud teda. Ta silmitses sõpra ja uuris sääl juures iseennast. Ta püüdis nimelt otsusele jõuda, mis asi teda oli sundinud asjast Heinrichile teatama? Oli see sõpruse pääl põhjenew kohusetunne ja tung tõe järele, wõi aitas selleks ka mõni muu mõju kaasa? Ta püüdis end iseenese ees kaitsta ja seletada, et tema püha kohus oli sõbrale kõik rääkida. Kui tema seda poleks teinud, siis oleks wõinud asi muul wiisil kuidagi awalikuks tulla, kui juba tema hääkstegemine palju raskem wõi täitsa wõimata oleks olnud. Niisugusel korral ei oleks tema mitte ainult kui alatu inimene Heinrichi ees olnud, waid ka see wiimane oleks wõinud eluks ajaks õnnetuks saada. See oli kõik wäga hää ja kaitsmiseks kohane, kuid Otto ei saanud ka seda maha salata, et selle kõige kõrwal weel midagi muud oli, mis kadedusest ja kättemaksmisest oma aluse näis saama. Iseäranis puges niisugune tunne talle siis rinda, kui Olga tema jalgade ees maas oli ja teda palus, Heinrichi pärast palus.

Kui Otto parajasti nõnda oma hingelõngade kallal harutas, laskis Heinrich pää käte wahelt wabaks, ajas ennast sirgeks, toetas wastu seina ja waatas laial pilgul sõbra otsa. Tema näost oli endine kahwatus wähemaks jäänud. Käed ja huuled wärisesiwad tal. Otto waatas natuke aega rahulikult talle wastu ja et see midagi ei lausunud, küsis ta waikselt, nagu andeks paluwalt:

„Sa oled minu pääle pahane?“

Heinrich waatas endist wiisi sõbra pääle, nagu ei paneks ta tema sõnu tähelegi. Natukese aja pärast raputas ta kergelt pääd ja püüdis „ei“ wastata. Suu liikus, kuid ei tema ise ega ka Otto ei kuulnud seda sõna. Wiimane sai aga siisgi aru, mida sõber öelda tahtis; sellepärast tõusis ta üles, astus tema juurde ja wõttis tema käest tänades kinni.

„Minul on kohus sind tänada“, rääkis Heinrich kähisewal häälel. Need sõnad oliwad walus piste Otto südamesse. Kui hää meelega oleks ta nende sõnade juures tahtnud, et ta oma awaldused ainult sõpruse pärast oleks teinud ja et ta see läbi täie õigusega sõbra sõnad wastu oleks wõinud wõtta. Aga ka praegu tekkisiwad ta rinnas tundmused elule, milledele ta kuidagi maad poleks tahtnud anda. Kõige päält täitis ta rinda uudishimu. Ta polnud weel ialgi mehi niisuguses seisukorras näinud, nagu Heinrich praegu oli. Temal enesel oliwad sügawad, tõsised tundmused wõõrad. Naesterahwale oli ta alati ainult kui naesterahwale lähenenud. Kirede tung oli ainuke põhjus, mis teda neid tähele panema ajas. Kas nad targad wõi rumalad, haritud wõi harimatad oliwad, see tegi talle peaaegu üks wälja. Sagedasti arwas ta aga, et mida rumalam naesterahwas on, seda parem temale, sest seda kergemini langes ta tema mõju alla ja seda kergemini wõis ta temast lahti saada, kui ta teda enam ei sallinud. Siin, Heinrichi juures arwas ta midagi muud nägema ja seda „muud“ tahtisgi ta nii suure uudishimuga tundma õppida. Heinrichi seisukorrast sai ta seda paremini aru, et ta wäga hästi teadis, kuidas tema naesterahwa pääle waatas.

Otto seisis sängi ees ja silmitses sõpra. Kui see mõne minuti jooksul midagi rääkima ei hakanud, lausus Otto:

„Kas see asi maksab kõike seda ära, kui mõistusega ta pääle waadata“.

Heinrich tõstis silmad üles ja wastas:

„Tõepoolest ei maksa ta seda ära, kuid…“ Ja ta tõstis oma lõdwa käe üles ja püüdis sellega lootusetalt lüüa. Otto istus tooli pääle.

„Mõistusega…“ hakkas Heinrich rääkima. „Nagu oleks inimesel niisugusel silmapilgul mõistust. Egiptuse pimedusega oled sa löödud…“ Ja ta hakkas harutama, kõike meelde tuletama, filosofeerima. Ja mida rohkem ta rääkis, seda rohkem sai ta oma jõuu jällegi tagasi. Kui ta juba küllalt rääkinud oli, pööras ta wiimaks enast Otto poole küsimisega:

„Aga jutusta ometi, kuidas see kõik awalikuks tuli. Nüüd wõin ma seda juba rahulikult kuulata“. — Heinrich janunes nende teadete järele. Ta teadis küll, et iga wiimane kui sõna Otto suust ainult walu toob, kuid just seda walu tahtisgi ta. Ta tahtis selle wiha karika põhjani wälja juua. Ja talle tuli meelde, kudas mõni joodik wiina õlekõrre läbi joob, et kauem seda äritawat ja uimastawat wedelikku oma keelel tunda ja teda tilk tilgalt pikkamisi kõrist oma sisikonda saata, kus ta nii mõnusalt põletab. Nüüd arwas ta aru saama, mis niisugune imemine tähendab. Tema oleks tahtnud nüüd niisamuti oma karikat tühjendada: mitte korraga, mitte suurte lonksudega, waid piiskade kaupa. Need piisad langesiwad ta südamesse ja ta tunneks, nagu pistetaks sinna palawa nõelaga üks hauk teise järele. Walus oleks see kuni uimastuseni.

„Mis pean ma sulle säält jutustama“, tahtis Otto rääkima hakata.

.Jutusta kõik, kõik“, ütles Heinrich wahele. Ta häälest kostis tung ja nagu hullustaw joowastus.

„Millal oli see?“ lisas ta oma sõnadele küsides juurde.

„Pühapäewa õhtul“.

„Laupäewa õhtul oli ta minu juures“.

„Sinu juures?“ küsis Otto imestades.

„Jah, aga jätame seda, jutusta sina oma lugu ära“. — Ja Otto jutustas. Ta rääkis, kuidas Olga juba sisseastudes oli öelnud, et ta ainult jumalaga tulnud jätma; kuidas ta midagi tema käest wastu pole wõtnud, külm ja puutumatus ise on olnud. Ja sääl juures pole tahtnud ta tundmata wastasest mitte midagi rääkida.

„Ma pidasin ennast kui mees ülewal“, seletas Otto edasi: „Ma mõtlesin, kui juba, siis juba. Teha pole midagi. Lõpuks ütleb ta aga minule, et mina meie wahekorrast mitte kellegile sõnagi ei räägiks, nagu me seda warem kokku rääkisime. ‚Isenesestgi mõista‘, wastan mina temale. Mitte ühelegi hingele, tingib tema. ‚Mitte ühelegi hingele‘, wastan mina. Aga nähtawasti kahtles tema minu sõnapidamise juures ja ta oleks häämeelega weel kindlamaid tõutusi minu waikimise üle tahtnud. ‚Ja Te ei räägi ka herra Orisoole sellest kõigest mitte sõnagi?‘ küsib ta minult ja ma näen, et ta silmist hirm, otse surma hirm wastu wahib. ‚Aga miks Te just siis teda kardate?‘ küsin ma. Ta kohmetab esiteks ära, aga wastab siisgi: ‚Sellepärast, et Teie kahekesi sõbrad olete‘. Aga ta nägu, terwe tema keha, mis wärisema hakkas, andis teda ära. Mul tuli sel silmapilgul meelde, et sa ükskord ära tundsid, kui me sääl olime ja ma ütlesin iseenesele: ‚Siin peab mingisugune ühendus olema‘. Ja nii ütlesin ma talle kindlalt, järsku ja ootamatalt: ‚Te salgate minu wastast. Mina aga tunnen teda: see on herra Orisoo‘. Nagu rohi terawa wikati ees langes ta nuuksudes minu ette põrandale ja käsi minu poole üles tõstes palus ta mind jumalakeeli waikida, kõike hauda enesega kaasa wõtta. Ta wannutas mind kõige juures, mis mulle püha on. Kuid mis on mulle püha? Ja kui ta nõnda nuttes põlwili minu ees seisis, nagu waene patune, ja kui ma ta silmist lugeda wõisin, et ta ka weel sel õhtul walmis oleks olnud ennast minu omaks andma, wastu oma tahtmist, kui ta aga mind kuni hauani waikima wõiks panna, siis sain ma aru, et temaga midagi suurt oli sündinud, minule täieste tundmata, isegi arusaamata. Ma mõistsin, et ta sinus midagi muud näeb, kui ta minus wõi kellesgi teises enne on leidnud ja et ta sinule enesega midagi kaasa toob, mida ta kellegile pole andnud. Ja seda tundmata tagawara arwasin ma see kord kõige kallimaks pidada wõima. Ma sain enese meelest wäikseks ja rumalaks. Ma häbenesin, et ma ialgi polnud jõudnud teda niikaugele wiia, et ta seda minuga oleks jaganud, mida ta wesiste silmadega ja wärisewate kätega walmis oli sinule kandma. Ja weel midagi: ma kahetsesin, et sa enne temaga kokku ei juhtunud, kui mina teda tundma õppisin. Aga saatus on ju pime. Ja mulle näis, et ka meie see läbi pimedaks oleme saanud. Mitte sõnagi ei osanud ma talle wastata. Tema aga nuttis, walas pisaraid. Ma poleks ialgi enne uskuda wõinud, et tal niipalju pisaraid on. Nõnda nutawad wististe ainult naesterahwad…“

„Aga mis sai edasi?“ küsis Heinrich kärsitult ja wärisewal häälel wahele.

„Edasi?… Ta nuttis, palus ja wannutas mind niikaua, kuni ma kõik lubasin, mis ta soowis. Ma wandusin temale nende õnnelikkude silmapilkude juures, mis ma temaga mööda olin saatnud, et ma kuni hauani waikima saan. Selle wande juures oleksid pidanud sa teda nägema. Niisugust nägu pole ma weel ialgi näinud. Ja kas ma edaspidi näen, mõni seda teab“, lisas Otto kurwal toonil waikselt juurde. „Aga sina ehk näed“, pööras ta sõbra poole. „Ja siis, kui ma wandesõnad olin lõpetanud, tormas ta laialilaotatud kätega minu juurde. Aga see polnud endine Olga, keegi teine oli see, mulle tundmata, wõeras. Ta suudles mind jääkülmade huultega kolm korda otsaette. Wärin käis mul kehast läbi. Need oliwad surnu suudlemised, elaw surnu minule. Ja ära naera, kui ma ütlen: silmadesse tõusiwad mul pisarad. Ma ei tea mispärast. Ka tema nägi, ma ei warjanud neid. Ta nägi neid esimest ja wiimast korda. Palju on ta mind enne suudlenud küll huulte, küll silmade pääle, aga ialgi pole ma nutnud. See oli wististe sellepärast, et ta siis alles elas… Ja nii lahkusime meie“.

Otto waikis. Aga ka Heinrich ei lausunud sõnagi. Ta oli arwanud teateid kuulda, mis tema lugupidamist, enesearmastust haawata wõib. Kõik oli aga wastuoksa. Ja seda walusam oli tal. Ta oleks tahtnud seda naesterahwast alatuna näha, et ta teda põlata wõiks. Aga just seda ei saanud ta teha. Lõpmata walus oli tal.

„Kui kaugel sina oma asjaga oled?“ küsis Otto paariminutilise waikimise järele.

„Nagu üleüldse olla wõib“, wastas Heinrich sõnawaeselt.

„See tähendab?“

„Ma tahtsin teda omale“.

„Alatiseks?“

„Alatiseks“.

„Ja tema?“

„Tema oli nõuus“.

Otto waikis ja wahtis suurel silmil sõbra pääle. Nüüd mõistis ta teda täiesti. Sellepärast oleks tahtnud ta teda silmadega läbi puurida, et näha, mis ta hinges sünnib.

„Ja see kõik oli laupäewa õhtul?“ küsis Otto, et midagi rääkida.

„Kõik oli siis“, wastas Heinrich ja lisas natukese aja pärast nagu iseenesele juurde: „Ja pühapäewa õhtul oli ta sinuga sääl“.

„Kuidas wõis see ometi kõik nõnda minna?“ küsis Otto. Heinrich ei püüdnud selle pääle wastust leida, sest ta sai aru, et sõber iseenesele küsimise ette oli pannud.

„Kõik seisab selles, et meil mõlemil oma saladused oliwad. Aga mälestad sa, et me ükskord maha tegime — kõik üksteisele rääkida. Oleks ometi teine meist awalik olnud, siis poleks sellesarnast juhtuda wõinud… Aga mis tahad sa nüüd teha?“ pööras ta natukese mõtlemise järele Heinrichi poole.

„Ma ei tea“, wastas see. „Mu pää on wäsinud, ma ei suuda midagi wälja mõelda. Ja täna õhtul peab ta siia tulema“.

„Täna õhtul siia?“

„Jah“.

„Ega sa ometi mõnda ettewaatamata sammu ei astu. Kui sa esiteks püsti kargasid, siis arwasin ma, et sa kõige pääle walmis oled, et sa isegi nööri wõi rewolwri eest tagasi ei põrka“. — Need wiimased kaks asja oliwad Heinrichile täieliseks uudiseks. Imelik, kuidas tal midagi sellesarnast meelde pole tulnud.

„Ma arwan, niisugust lollust ei pea sa ei enese ega ka tema wastu tarwitama,“ rääkis Otto edasi.

„Kas see aga tõesti lollus on?“ küsis Heinrich iseeneselt. „Aga mis pean ma siis tegema?“

Mõlemad nooredmehed muutusiwad aegajalt sõnakehwemaks. Nad oliwad täna nähtawasti juba kõik oma hinge päält wälja puistanud. Mõtelda tahtsiwad nad, silmi iseenese ja oma tundmuste pääle pöörata.

Rõhutult ja waikides andsiwad sõbrad üksteisele jumalaga jätmiseks kätt.

„Millal wõin ma jälle sinu poole tulla?“ küsis Otto lahkumise eel. See oli uus küsimus, mida nad mitme aasta jooksul polnud eneste wahel tarwitanud. Ja niihästi küsija kui ka küsitaw saiwad sellest aru.

„Mistarwis sa seda küsid. Tule ometi alati, kui sul aga tahtmist on. Isegi, mina kutsun sind igal wõimalikul korral“.

Weel kord surusiwad sõbrad üksteise kätt.

Imelik tundmus täitis noortemeeste rinda. Mõlemad kannatasiwad. Otto püüdis aru saada, missuguseks tema ja Heinrichi wahekord muutuda wõib. Ta katsus ka mitmesuguste teiste tundmuste üle selgusele jõuda, kuid asjata. Süda oli nii wäsinud, rinnas oli nii tume ja segane, et waewalt millegi üle enesele aru wõis anda. Ottole tuli tundmus meelde, mis siis ta rinda täitis, teda puruks käristada ähwardas, kui Olga temale esimest korda kellegist teisest rääkis. Aga kuhu oli see tundmus nüüd jäänud? Mis oli teda ära häwitanud? Sõprus? Seda ei tahtnud tema uskuda, sest sel korral oli tal kirede tung nii lõpmata suur, kadedus ja põlgtus tundmata teise wastu nii tugew, et temast waewalt mõni teine tundmus wõitu oleks suutnud saada. Ta harutas ja otsis. Talle tuliwad Olga silmad meelde, mis wandetäitmise ajal tema pääl wiibisiwad ja mis kõik lubasiwad, kui nad aga wande selle eest tasuks saawad. Ta mäletas ka kolme wiimast suuandmist otsaesise pääle, mis talle weel praegu kananaha ihu pääle ajasiwad. Ja siis see uus, tundmata Olga olewuses, mis ta tema eest warjates, kellegile teisele oli hoidnud. Siin arwasgi ta selle wõimu olema, mis tema pääle kainestawalt oli mõjunud. Talle näis, nagu wõiks see endine, mis neiu temale andis, ikkagi weel tema päralt olla. Keegi ei taha seda temalt rööwida. See oli nagu nõnda wähese wäärtusega, et see ainult teiste wäärtuste kõrwal midagi maksab. Ja häbi, piinlik häbi oli noorelmehel enese ees, et ta millegi järele oli jooksnud, tema pärast wõidelnud, kadedust tundnud ja inimesi põlganud, kuna terwe asi sugugi seda wäärt ei ole ja ainult inimese pääliskaudsusest räägib.

Kui sõber wälja oli läinud, langes Heinrich aseme äärele. Nüüd julges ta oigada, isegi nutta. Sõbra ees ei saanud ta sellega toime. Ta häbenes ennast niisugusena näidata, kui ta tõepoolest oli. Tugew ja suur tahtis ta tema silmis seista. Päälegi ei usaldanud ta Ottot enam nõnda kui enne; õigem — tal oli wõimata enesele praegusel silmapilgul wastata, kas ta Ottot tänama wõi wihkama peab. Liig rasked oliwad saadud hoobid ja liig ootamatalt oliwad nad langenud. Ka ei olnud tal praegu mingisugust tahtmist selle üle pääd murda, kuidas Otto pääle waadata; tänane Olgaga kokkusaamine seisis tal südame pääl. Mis pidi ta temale ütlema? Kas tal üleüldse temaga maksis weel kokku saada, temaga rääkida? Kas poleks mitte parem, kui ta paari realise kirjakese talle saadab ja kõik lõpetatuks tunnistab? Wiimane mõte näis talle kõige mõistlikum olema. Juba istus ta laua äärde, wõttis paberi ja sule. Ta hakkas järele mõtlema, kuidas algada. Kui ta aga kirja hakkatuse üle järele mõtles, kerkis talle korraga see pilt silmade ette, mis Otto oma jutustusega oli maalinud. Ta arwas Olga silmi ja naeratust nägema, kui Otto oma wandesõnad oli lõpetanud. Ja nii elawalt järgnes sellele pildile terwe ta olewus. Paber nihkus kõrwale, käsi langes tindi sisse kastetud sulega lauale, kiri jäi kirjutamata. Heinrich wahtis pärani silmil oma ette laua pääle, mõtles ja unistas. Ta tundis, kuidas kättemaksmise himu talle kord korralt rinda puges. Ta tahtis walu teha, pikkamisi seda piinata, kes teda ägama oli pannud. Selleks oli waja temaga kokku saada. Ta otsis uusi põhjusid, mis külmendawalt tema rinna pääle mõjuksiwad, selle karmiks, armuheitmataks teeksiwad. Ta püüdis enesele selgeks teha, et selles naesterahwas midagi ei ole, mis neid ühendada wõiks. Ta oli inimsuse kaudu tema südame juurde teed otsinud ja nähtawasti seda ka leidnud. Tõepoolest polnud ta aga midagi leidnud, kõik oli pettus.

Kui nõnda harutades kokkusaamise-aeg wiimaks kätte jõudis, siis tundis Heinrich eneses küllalt jõudu olema, et kõik läbi wiia, mis ta aga tahab. Ta mõtles Nietzsche sõnade pääle: „Kui sa naesterahwa juurde lähed, siis wõta piits kaasa“ ja Puschkini sõnade pääle: „Kui sa naesterahwa juurde lähed, siis ära unusta puuhalgu ligi wõtmast“. Täna arwas ta neid sõnu mõistma ja neid hinnata wõima, kuna ta siiamaani neid hukka oli mõistnud.