Pikad sammud/5
5.
Kui Heinrich oma toauksest wälja astus, et kokkusaamisele minna, siis tundis ta enese julge ja kindla olema. Ja kui nüüd sel silmapilgul kohe Olga tema ees oleks seisnud, siis oleks ta ilma kahtlemata kõik läbi wiia wõinud, mis ta oma pääs walmis oli sepitsenud. Et ta aga natukene aega ootama pidi, mis läbi ta aega sai tehtud plaanisid uuesti läbi mõtelda, siis hakkas endine kindlus rinnas pikkamisi kahanema; isegi wärinad kippusiwad üle keha jooksma.
„Närwid“, sõnas ta iseenesele.
Kui siis Olga, rõõmus ja õnnelik, talle wiimaks ootamatalt säält poolt küljest wastu tuli, kust ta teda ei oodanud, siis tundis ta kohmetust. Ta kippus kõik ära unustama, mis ta walmis oli plaanitsenud. Asjata otsis ta sõnu, et Olgat mitte midagi märgata lasta, ja oma korteris teda häkitselt tabada, nagu warast kuritöö kallalt. Kui pikselöök, pidi see talle pähe põrutama.
„Mis sul wiga on?“ küsis Olga. „Sa oled kahwatu ja nagu haige“.
„Seda ma ka olen“, ruttas Heinrich järele kiitma.
„Ja kuidas mina seda kohe ette aimasin“, hakkas Olga edasi rääkima. „Mul oli niisugune tundmus, et sa täna ei tulegi. Ja tead, mis ma weel mõtlesin? Aga sa ei tohi ju sellepärast minu pääle pahandada. Ma olen ju nii õnnelik, et ma seda kuidagi weel uskuda ei suuda. Ma mõtlesin nimelt, et me ialgi enam kokku ei saa, et sina seda ammugi juba unustanud oled, mis me laupäewa õhtul üksteisele ütlesime. Mul oli, nagu poleks seda laupäewa õhtut ialgi olnud, nagu seisaks ta meil alles ees. Aga miks sa midagi ei räägi?“ pööras ta nooremehe poole. „Ma hakkan sind kartma, kui sa nõnda waikid. Ma tulin niisuguse rõõmuga. Nüüd aga kaob see kõik korraga ära. Ütle ometi, mis sul on?“
„Haige olen; kardan niiskust, sellepärast ei taha wäljas rääkida. Meeleolu on ka halb. Aga lähme minu juurde, sääl paraneb ehk kõik. Sinu rõõmus olek hakkab ehk ka minule külge“.
Missugust raskust see Heinrichile sünnitas, et neid sõnu harilikul wiisil rääkida! Ta sai sellega siisgi korda. Hambad kippusiwad ainult suus lõgisema hakkama.
Kui nad tuppa oliwad jõudnud, pani Heinrich Olga laua äärde istuma ja istus ise tema lähedale nõnda tooli pääle, et nad silm silma wastu seisiwad. Siin heleda tule walgusel oli aga tal wõimata oma sisemise ilma möllu neiu eest warjata. See paistis ta liigutustest, näost, silmist, terwest ta olewusest wälja.
„Aga jumala pärast, ütle ometi, mis sul wiga on?“ küsis Olga hirmunult. „Mis on sündinud. Ja sa waikid nii kohutawalt. Mul näib, nagu oleks sul waja ainult kord oma suu awada ja siis oleks…“
„Nii hull see asi weel ei ole, kuid ma olen siisgi wäga, wäga haige“.
„Mis sul siis ometi on? Nii järsku! Räägi ometi“. Nende sõnade juures püüdis ta ennast nooremehele lähemale nihutada; nende põlwed puutusiwad kokku.
„Ma räägin kohe“, wastas Heinrich ja tõstis oma silmad ülesse, mis Olgal hinge tarretama paniwad. „Enne aga ütelge mulle, kus Te pühapäewa õhtul olite?“ Ometi kord oliwad need sõnad üle huulte. Karjuda oleks tahtnud ta neid neiule näosse. Nüüd tuliwad nad aga läbi krigisewate hammaste kuuldawale. Ja kui Olga esimesel silmapilgul arusaamatuses pärani silmil tema pääle wahtima jäi, lisas Heinrich juurde.
„Ja kuhu läksite Teie minewal nädalal siis, kui Teil wõõrad riided seljas oliwad? Mis oli Teil ‚Kolmesse kuradisse‘ asja?“
Need hoobid mõjusiwad. Heinrich tundis sellest rõõmu. Midagi walusat ja joowastawat täitis ta hinge. Olga oli nagu mõistuse kaotanud. Te nägu muutus wahakarwaliseks, huuled läksiwad siniseks, lõiwad wärisema. Ta tegi liigutuse, nagu tahaks ta nooremehe jalgade ette langeda. Wististe tuli talle aga midagi meelede ja ta ei teinud seda. Wiimaks surus ta käed silmade ette, langes jõuetult kõwerasse kokku ja õlade liikumine rääkis kramplikust nuuksumisest. See kestis hulk aega.
Heinrich oli püsti tõusnud ja seisis tema ees. Ta silmitses kui uimastuses nuuksujat. Isesugused tundmused ärkasiwad temas elule. Talle tuli meelde, et see naesterahwas juba enne kellegi teise oma on olnud ja esimest korda tundis ta eneses loomulikka instiktisi julgesti oma pääd tõstma. Endised tundmused oliwad nagu täitsa ära kadunud. Tumedal pilgul silmitses ta neiu ümargust kaela, tema saledat pihta ja tugewaid puusasid, milledele riided oma kitsusega liiga näisiwad tegema. Mis oli küll need tundmused elule kutsund? Kas ainult teadmine neiu endisest elust? Wõi ei olnud noorelmehel ialgi muid tundmusi olnud, ja tema ise pidas neid ainult teiseks?
Kui neiu tüki aega oli nutnud ja Heinrich sõnalausumata teda silmitsenud, ajas nutja ennast sirgeks, wõttis käed silmade eest ära ja waatas üles. Tema pilgus helkis meeleheitus.
„Pean ma ära minema?“ küsis ta nagu luba küsides, sest ta näis aru saama, et temal siin enam midagi teha ei ole. Ta teadis ju, kui suurt rõhku Heinrich ikka auusameelsuse ja otsekohesuse pääle oli pannud.
Neiu küsimine, millest Heinrich lõpmata kahetsust, andekspalumist ja oma süü äratundmist arwas kuulda wõima, äratas teda tema uimastusest. Ja kui ta nägi, et Olga toolilt üles tahtis tõusta, asus ta rinda kartus, et kõik liig ruttu lõpeb. Ta ei olnud weel mingisugusele otsusele jõudnud, mis ta neiule ütlema peab. Ütleb ta ennast temast jäädawalt lahti wõi on weelgi mingisugune kokkuleppimine wõimalik? Tal oli nii raske temast silmapilk lahkuda, ühe hoobiga kõike seda purustada, mis hulga aja jooksul üles oli ehitatud, loomulikul teel üles kaswanud. Selle tundmusele tekkis ka weel midagi muud juurde. Ta tahtis oma enesearmastuse kõdistamist tunda ja seda lootis ta see läbi, et see neiu, keda ta kõige hingega oma poole teadis tungima, tema ees waewleks ja piinleks. Kõige selle juures oleks tahtnud ta aga näha, et neiu ennast tema ees kuidagi oleks alandanud, põlgamisewääriliseks teinud, sest siis oleks wõinud ta ennast rahulikult temast lahkuda, teda enesest tugewa, armuta käega eemale tõugata. Need mõtted ja tundmused jooksiwad tal pääle neiu poolt ettepandud küsimist kiiresti läbi pää. Ja kui see walmis oli lahkuma, sõnalausumata, ilma kaebtusteta, alandusteta, ainult oma murtud südant, rusutud keha ja nutetud silmi kaasa wõtma, siis ei osanud Heinrich midagi muud wastata, kui kogeles:
„Seda mitte“.
Ja nagu sõnakuulelik laps jäi neiu tooli pääle edasi istuma ja näis oma saatust ootama. Praegu ei kartnud ta nähtawasti midagi, isegi surma mitte. Seda arwas Heinrich tema silmadest wälja lugeda wõiwat, mis nooremehe pääl wiibisiwad. Ja silmapilk jäi wiimane nõutalt seisma ja ei teadnud enesele wastata, mis tarwis ta äraminejat tagasi oli hoidnud. Ta wõttis jällegi neiu wastu toolil istet ja küsis:
„Mis pean ma sinuga tegema?“ Selle juures tundis ta aga, nagu tahaks ta küsida: „Mis peab meist saama?“ Ja enesele tähelepanemata oli ta jällegi sõna „sina“ tarwitanud, mida ta aga teha ei tahtnud.
„Tee — mis tahad. Ma olen ju süüdlane“, wastas neiu ja pisarate asemel helkis ta silmis kuiw palawiku läik.
„Ja sa ei mõtlegi ennast wabandada?“
Selle küsimise juures tundis Heinrich, et endine jõud ja selgus talle jällegi tagasi tuleb ja et ta neiu walutawas hinges sõrmitsema ning harutama wõib hakata. Ja tal oli tundmus, nagu seisaks ta, nuga peos, elawa organismuse ees, ja oleks walmis tema kallal lõikamisi ette wõtma. Nuga oli aga nüri ja pikkamisi, pikkamisi pidi ta nüsima. Lõigataw wiskles wiimase jõuga tema ees, põrgulik walu sundis keha kramplikult kokku kiskuma, kuid mitte ainustgi kaebehäält, walu karjatust ega oigamist ei tulnud lõhkewast rinnast. See läbi näis kannataja walu weel raskem ja kibedam olema, lõikaja joowastus — magusam, uimastawam.
„Wabandada“, sõnas neiu ja raputas kurwal meelel pääd. „Mis olnud, ei saa olemataks teha. Wõi arwad sa, et ma weel midagi salata püüan?“
„Ma tean kõik“, wastas Heinrich järsku.
„Waewalt tead sa kõik, pääle minu enese ei tea keegi kõike“.
See wastus oli uus piste nooremehe rinda. Weel pidi midagi olema!
„Ja mis on siis weel?“ küsis ta tungiwal pilgul.
„Nüüd on sellest asjata rääkida, sest meie wahel on ju wististe kõik lõpetatud, ma näen seda sinu silmadest. Aga ma tahtsin sulle sellest rääkida, kõik tahtsin ma üles tunnistada“.
Need sõnad paniwad Heinrichi mõtlema ja ühes ka kartma. Talle näis, nagu tahaks see, keda ta walmis oli lõikama, tema käest lahti rabeleda, ära jooksta. Seda ei tahtnud ta aga kuidagi sündida lasta.
„Meie wahel kõik lõpetatud“, kordas ta sellepärast ja lisas põrandale wahtides juurde, sest ta tundis, et ta praegu waletab ja see tegi talle häbi:
„See on alles weel teadmata“.
Need wiimased sõnad awaldasiwad Olga pääle sügawat mõju, kuigi nad õige külmal, kuiwal toonil öeldud oliwad. Uue elu ja äritusega oli ta walmis nooremehele lähenema:
„Aga mis pean ma siis tegema? Mis ütlema? Pean ma siis tõesti kõik sulle ära rääkima, ennast nõnda näitama, nagu ma olen? Mul on see praegu raske, kole raske. Ma mõtlesin, et ma seda siis teen, kui ma tunnen, et sa igal tingimisel minu omaks saad, nüüd ei saa ma enam seda uskuda“.
„Teisiti ei wõi ma, kõike tahan ma kuulda“, wastas Heinrich.
„Aga kust pean ma pääle hakkama?“ küsis neiu nõutalt ja wõttis nooremehe käest kinni. Jääkülmad oliwad need peened ja pehmed sõrmed. Heinrich tundis aga, et nad temasse puutudes pikkamisi soojemaks läksiwad.
„Mu pää läheb segamine, mõistus kaob ära. Ma kardan, et sa mu sõnu enam ei usu, et sa ainult pettust nendest wälja loed. Ja nii ei saa ma rääkida. Ütle, et sa mind usud, nagu waremalt, ma palun sind. Mõista mind hukka, aga saa minust õieti aru, oska minu seisukorda tungida. Sa oled ju nii tark ja arusaaja, sa mõistad ju mind? Ütle, et sa mind mõista ja uskuda tahad“.
Rääkija häälest kostis walus appihüüdmine. See oli elujõulise uppuja hääl, kes õlekõrrest kinni haarates oma hädakisa üle lainete laseb kõlada ja kellele ainult unine wastukaja kaastundmatalt wastu kõlab.
„Ma usun sind“, sundis Heinrich ennast wõimalikult pehmelt wastama ja lisas juurde: „Kui ma su silmadesse waatan, siis arwan ma aind jälle uskuda wõima“.
Walusad jooned neiu suu ümber muutusiwad õnnenaerulisteks.
„Kui hää sa oled“, ütles ta. „Aga ära waata enam nõnda minu pääle, nagu sa seda esiteks tegid. Waata nõnda, kui esimesel korral, kus me kokku saime. Sellest sain ma uut elu. Ma ei olnud enne niisugust waadet näinud. Kõik meesterahwad waatasiwad teisiti. Ja ma ei tea, mispärast, kuid ma lõin nende ees oma silmad alati maha; sind ei häbenenud mina aga. Ma wõisin sulle nii julgesti wastu waadata ja ma tahtsin seda. Sa püüdsid nagu midagi muud näha, mitte aga mind. Teised waatasiwad mind, nagu ma olin. Ja ma häbenesin oma silmi, palesid, käsi, jalgu, liigutusi, käiku. Nendes näis midagi äraandwat olema. Sellest arwan ma alles nüüd selgemini aru saama, kuna mul sel korral ainult tume aimdus rinda puges ja mind mõnikord lõdisema pani“.
Heinrich tundis, et ta midagi muud Olga käest oleks kuulda igatsenud, kuid ta ei tahtnud teda segada. Salajase tungiga kuulas ta tema häält, tema sõnu ja waatas tema nägu, silmi.
„Kui me tuttawaks saime, kord korralt üksteisele lähenema hakkasime, siis hakkas mind sagedaste kõik see waewama, mis olnud oli ja mis ikka weel edasi kestis. Mis pidin ma tegema? Mul oli, nagu ei näeks sa minus mitte naesterahwast, waid omasugust inimest. Sõpra otsisid sa, kellega sa rääkida oleksid wõinud ja kellele sa kõik oleks usaldanud. Ja minu meelest oli sul niipalju rääkida. Ma arwasin, et sul ialgi sõnad otsa ei lõpe, kui sa ise seda ei taha. Ja ma kuulasin sind. Selle juures trööstisin ma ennast, et see ikka nõnda jääb. Teisi tundmusid ma ei lootnud, kõige wähemalt sinu poolt mitte. Nii arwasin ma wõima seda, mis mul sinust üle jäi, ikkagi weel kellegile teisele wiia. Ja see teine otsis ju ainult seda, mida sina ei tarwitanud. Pikkamisi tundsin ma aga, kudas ma sinu juures kahekordselt elama hakkasin. Ma tahtsin et sa seda oleksid tähele pannud, sellest aru saanud. Kuid sina jäid minu arwates endiseks. Ööd läbi piinlesin ma ja ei teadnud, mis teha. Ja kui ma wiimaks otsusele jõudsin, et ma lootma wõin hakata, siis tahtsin ma teisega kõik katkestada. Juba siis tõusis mul ka küsimine, kudas ma seda kõike sulle rääkima pean, millal selleks kõige parem aeg on? Sa tead ju, kudas minu esimene lahkumisekatse teisega lõppes? Ta rääkis sulle muidugi kõik ära?“ küsis neiu ja kui noormees jaatawalt pääd liigutas, siis rääkis ta edasi:
„Ma olin ju ka siis weel sinu üle kahewahel ja tema wõitis mind oma hullustuses ära. Wäetiks ja nõrgaks sain ma tema käte wahel. Sa tead muidugi ka seda wiimast korda. Siis oli kõik kindel ja ma tundsin enese tema wastu tugewa olema. Sina olid mind tugewaks teinud. Sina olid minu hingesse, terwesse minu olewusesse midagi uut, wärsket walanud ja see andis mulle jõudu. Ja kudas ma sellest uuest, mida ma ainult aimasin, lugu pidasin! Sa rääkisid mulle meesterahwast ja naisterahwast, õpetasid mind kombeid ja usku põlgama, teadust auustama. Walus oli nii mõnigi asi mul esiteks kuulda ja nii paljustgi ei saanud ma aru. Aga ma püüdsin seda. Mul näis endine usk kaduma ja selle asemele asus uus — usk sinu sisse. Ma arwasin, et sa kõik wõid, kui sa aga tahad. Ja ma trööstisin iseennast sellega ja arwasin, et sa mulle kõik ka andeks anda wõid. Sa rääkisid ju nii mitu korda mulle niisugustest asjadest. See andisgi mulle lootust. Kuid siisgi wärisesin ma. Ma ootasin parajat silmapilku, et sulle kõik rääkida. Aga ma ei leidnud seda. Ma tahtsin ennast enne täitsa wabaks teha. Nüüd, kus ma aga seda olen, tead sa juba kõik. Siin uues ilmas, mis sa mulle awasid, arwasin ma andeksandmist leidma. Ma ihkasin selle järele. Aga kudas ma kannatasin, et ma ilma andeksandmise palumiseta sinule wastu ei wõinud tulla. Sääl juures mõtlesin ma aga, et ma siis sinu suuruse üle ialgi poleks õigesti wõinud otsustada. Ma arwasin, et kui sa mulle kõik jõuad andeks anda, siis mõistan ma su suurust täiesti, siis olen ma ihu ja hingega sinu oma. Ehk kudas oleksingi ma ilma andeksandmiseta sinu juurde tulla saanud! Enne kui ma ise ühtegi kalduwat sammu olin teinud, kandsin ma lapsepõlwe pattusid enesega kaasas“.
Nende sõnadega wiskas ta nagu määratu koorma nooremehe jalgade ette.
„Mis sa ütlesid?“ küsis see tumedal, hirmunud pilgul, nagu ei usuks ta oma kõrwu.
„Sa kuulsid õieti“, waatas neiu; „seda õppisin ma pansionis. Meid oli sääl palju, kõik tütarlapsed. Ühes õppisime, ühes käisime jalutamas, ühes sõime, ühes magasime ja alalise ülewaatuse all, et me kombelikud, õrnad ja häbelikud oleksime. Ja me olime. Kui selgesti ma seda kõik mäletan! Ja kui ma koolist wälja astusin, siis olin ma õrn, nõrk ja — werewaene. Kui mamma mind tohtri juurde wiis, siis ütles see, et ma — mehele pean minema. Ja nüüd tuletas mamma mulle alatasa meelde, et ma mehele pean minema. Ma pidin kellegi oma wõrku tõmbama. Kui hirmus see oli! Praegu jooksewad külmawärinad üle keha. Iga wastutulijale pidin ma silmuse kaela püüdma heita, kui ta aga mamma arwates küllalt niipalju palka saab, et ta mind toita wõib. Aga rumal olin ma sellest sai isegi mamma aru. Ühes olin ma aga ka õnnelik… Ma sain Leiseriga tuttawaks. Mamma rõõmustas, kui ta meid ühes nägi. Ta õpetas mind teda ikka kõwemini kinni mässima. Selle wastu mässiti aga mind. Mamma nägi öösiti minu meheleminemisest unes, mina saatsin aga pooled ööd „Kolmes kuradis“ mööda. Aga seda sa tead juba. Kui ma selle pääle tagasi mõtlen, siis on see nüüd nagu paljas unenägu. Mul on, nagu poleks see ainustgi jälge minusse järele jätnud. Ja mulle näis mõnikord, kui ma sinu seletusi kuulasin, et ma midagi halba pole teinud ja et sinul see kõik nii kerge on ära kannatada, kui sa sellest teada saad. Ma oleks wahetewahel isegi tahtnud, et ma sinule suuremaid raskusid katseks ette oleks wõinud weeretada. Ma lootsin, et sa nad kergesti eest kõrwale lükkad. Ja mida kergemini sa seda oleksid teinud, seda suuremaks oleksid sa minu silmis kaswanud, ja ma tahtsin sind suurena, tugewana näha. Mõnikord läksin ma iseenesega niikaugele, et arwasin: mind ei olegi, ma olen ainult wäike osake sinust. Ja kui sa rääkisid, et me ühesugused peame olema, siis oli see mulle walus. Sestsamast tahtsin ma aga ise tugewaks, sinu sarnaseks saada ja sulle wastu tulla ja öelda: ‚niisugune olen ma. Näita, et sa suur oled ja anna mulle kõik andeks‘. Mul näis, nagu oleks sa siis kõige suurem, kui sa omasugusele andeks suudad anda. Ma püüdsin kaswada, tugewamaks saada. Isegi raamatuid hakkasin ma lugema, milledest sa nii palju rääkisid. Usk kippus aga iseenese sisse kaduma, sest ma uskusin ju ainult sinu sisse…“
Neiu peatas, nagu ootaks ta nooremehe poolt midagi. Kui aga see waikis, hakkas ta edasi rääkima:
„Sa oled nii tõsine, aga mulle näitab, nagu naeraks sa südames minu rumaluse üle. Ma olen ju kord niisugune. Ka rääkida ei mõista ma kõike seda, mis mul hinges on. Sääl on aga nii palju. Ma tean, et ma midagi mõistlikku öelda ei oska, kuid ma ei saa siisgi teisiti, ma tahaksin weel palju, palju rääkida, kuigi sina sellest midagi aru ei saa. Kui me waikime, siis on, nagu oleks siin toas kõik surnud. Sina oled surnud ja mina olen surnud. Ja ma hakkan kartma“.
Waikides, rahulikult oli Heinrich neiu sõnu päält kuulanud. Nendest kui ka rääkija häälest kostis lihtsus, otsekohesus, usaldus ja südamest hoowaw waikne, kuid sügaw kurbtus. Pisaraid arwas noormees rääkijal silma tungima, kui ta aga tema pääle waatas, siis nägi, et ta eksis. Neiu silmad oliwad kuiwad. Endise nutu jälgedena hiilgasiwad nad iseäraliselt. Ja see hiilgus andis sooja, kallas waatajale sellesama raskuse rinda, mis rääkija hinge täitis. Heinrichi tumenenud süda hakkas jällegi midagi tundma, awaldas tahtmist ja tungi, õõgas olnud magususte ja lootuste järele. Kuidas oliwad nad ometi nii ruttu ära purunenud? Miks oli nende alus nii murenew? Ja ta oleks tahtnud kõik uuesti üles ehitada, seda tagasi wõita, mis temalt ära oli wõetud. Kui ta iseenesega wõideldes sõnu otsis, hakkas neiu jällegi rääkima. Nüüd kostis ta häälest wärisew hirm.
„Miks sa mitte midagi ei wasta?“ küsis ta ja wõttis oma jääkülma käega Heinrichi omast kinni. See tuletas nooremehele need suuandmised meelde, milledest Otto oli rääkinud. „Ütle ometi midagi mulle wastuseks, ma ei suuda sinu waikimist ära kannatada. Mul näib, nagu ei mõistaks ma sind ega pole ka ennemalt mõistnud. Aga ma tahaksin sind mõista. Ma usun ju ikka weel ainult sinu sisse; kas sa ka seda minult tahad ära wõtta. Siis on ka see usk tühine? Wõi tahad sa, et ma sind paluma pean? Aga ma ei saa seda teha, sõnad ei tule üle huulte. Sa pole mind ju ialgi paluma õpetanud, seda teha käskinud. Ma rääkisin sulle ju kõik, tõmbasin wiimase hilbu oma ümbert maha. Ja nüüd tahad sa pilkawa naeratusega minust mööda minna. Aga ma olin ju ainult otsekohene“.
Wiimane ütelus torkas Heinrichi selle koha pääle, mis tema enesearmastusele uuesti kihutajaks sai. Ta tahtis ikka ja ikka selle naesterahwa paluwat häält, tema hirmunud, küsiwaid ja ootawaid silmi näha. Ta tahtis tema elawa hinge tuksuwat walu tunda.
„Sa räägid otsekoheselt“, wastas ta. „Aga kus oli su otsekohesus enne? Sa said otsekoheseks siis, kui enam muud teed üle ei jäänud“.
„Aga ma ütlesin ju, et ma ise sulle kõik oleksin rääkinud. Wõi ei usu sa mind? Aga ütle ometi, mis pean ma tegema, et sa mind jälle uskuma hakkaksid?“
„Aga ütle sina, mis pean mina tegema, et mina sind usaldama suudaksin hakata? Ma tahaksin ju seda, kuid ma ei saa“.
Olga waatas nõu küsides toas ümber. Korraga tuli talle aga midagi pähe ja ta wastas palawalt, nagu tahaks ta terwe oma hinge nendesse sõnadesse suruda:
„Anna mulle kõik andeks, ole nii suur ja tugew, et sa mulle kõik suudad andeks anda, siis hakkad sa jällegi mind usaldama. Wõi ei jõua sa? Ma usun ju ikka weel, et sa jõuad, kui sa aga tahad“.
„Ma ei saa ju sulle enne andeks anda, kui ma tean, et sa ennast tõesti süüdlaseks pead, et sa andeksandmist tahad, et sa minu andeksandmise järele ihkad. Kahtlus närib rinnas ja ta poeb ikka sügawamale, külmalt, osawõtmatalt“.
„Aga mis pean ma siis tegema, et sa mind usaldama hakkaksid?“ küsis neiu hirmunult. „Sõnad ei mõju sinusse, sõnu ei usu sa. Me peame kärmeste nõu leidma, muidu on kõik kadunud, ma tunnen seda“.
„Ma ei tea“, wastas Heinrich lühidalt.
„Sa ei tea… Aga ma arwasin, et sina tead, ma uskusin, et sa kõik tead. Aga tead, ma tulin ühe mõtte pääle. Sa rääkisid waremalt, et sa niisugust naesterahwast otsid, kes terwest maailmast ja tema kombetest ennast lahti ütleb, õed ja wennad, isa ja ema ära unustab ja sinule järele tuleb — iseseiswalt, ilma laulatamata, lepinguta, ainult usaldusest sinu wastu. Ma ütlesin sulle, et ma seda ei suuda, et wanemad mind ära neawad, et terwe seltskond näpuga minu pääle näitab, mind enesest wälja tõukab. Sa andsid mulle siis järele, sa ei nõudnud minu käest nii suurt ohwrit. Nüüd aga, kus sa mind enam ei usalda, toon ma selle ohwri“.
Wiimaste sõnade juures käis rõõmuhelk Heinrichi näost üle.
„On see wõimalik?“ küsis ta neiu külmadest kätest kinni haarates ja neid kõwasti pigistades.
„Jah, ma jätan kõik, ma tahan kõik kannatada, kui ma aga sinu usaldust tagasi lunastan“.
Uued sõnad lasksiwad uue mõjuhoo noorestmehest üle käia. Ta andis neiu kätele jällegi wabaduse tagasi ja langes endist wiisi oma tooli pääle tagasi. Kerge ohke tuli ta rinnust kuuldawale.
„Miks lased sa minu käed lahti? On ka weel see ohwer wäikene? Aga mis wõiksin ma siis weel tuua? Ma olen kõige pääle walmis. Aga mul ei ole enam midagi. Wõi tahad sa minu elu? Sa ei wasta. Aga seda ei tohi sa ju tahta. Sa awasid mulle uue ilma, sa pead mind sinna sisse laskma, teda mulle näitama“. Neiu häälte tekkisiwad pisarad, sõnad muutusiwad nuuksumiseks. Ta langes tooli päält nooremehe ette maha, sirutas oma jääkülmad käed tema poole üles ja palus.
„Nõua kõik, mis sa tahad, ma annan kõik sulle, ka oma elu, aga ära lükka mind enesest ära. Ütle, et sa mind endist wiisi usaldad ja ma lähen, kuhu sa käsed. Sinu sisse uskudes pole mul midagi hirmus“.
Alles nüüd näis enesearmastuse- ning kättemaksmise-karikas nooremehe rinnas täis saama. Ta wõttis ülespoole sirutatud käed wastu, tõstis nuuksuja üles ja pani ta oma põlwedele istuma.
„Minu jalgade ees ei pea sa mitte olema. Ja külm on sul, sa wärised. Mina olen wististe nii hirmus külm, et kõik minu läheduses lõdisema hakkawad. Sinul peab aga soe olema, ma tahan seda“. Ja ta püüdis neiu käsa soojendada, silitas ta palesid, suudles ta otsaesist ja rääkis:
„Ära nuta enam, su silmad on juba enne punased. Kellele julged sa neid näidata“.
„Mul on sellestgi küllalt, kui sina neid waatad“, nuuksus Olga ja ilmlõpmata tänu ja õrnus paistis ta silmist. Pikkamisi jäi nutt järele, käed läksiwad soojemaks, paledesse tõusis puna ja silmad kuiwasiwad suudlemistest. Heinrich tundis, kuidas neiu keha palawust hakkas wälja õõgama, tema kehasse teda üle saates. Ja mida kauem ta seda oma käte wahel hoidis, tema silmadesse waatas, tema palawamaks minewat hingeõhku tundis, seda rohkem sai ta aru, et sellest kehast midagi arusaamatat, siisgi meeldiwat, joowastawat ja hullustawat wälja hoowab, neid mõlemaid nagu nõialoori sisse mässib, kus kõik ununema näib. Ei olnud minewikku ega tulewikku, oli ainult praegune silmapilk kõige tema tungide ja tahtmistega. Ja see sundis noortmeest neiut pigistama, suruma, muljuma, teda kätel kiigutama, kuni wiimane mõistusehelk tumedasse nõialoorisse ära oli kadunud. Kired astusiwad oma pehmete jalgadega mõistuse kaine, kõwa pää pääle ja see wajus alandlikult kokku. Noored õõgawad ja tuksuwad kehad muutusiwad mehanilisteks olewusteks, mis loomusunni järele elutseda tahtsiwad. Ununesiwad põhjusmõtted, kadus see ilus kauge uus ilm, millest neiu oli unistanud ja mille wõitmiseks talle isegi elu armas ei olnud.
Kui Heinrich pärast Olgat koju läks saatma ja kui ta säält üksipäinis tagasi tuli, siis oli ta südames weel raskem ja tumedam, kui enne seda, kus neiu ta ette põlwili langes. Nüüd ei süüdistanud ta aga mitte ainult teisi, waid ka iseennast. Ta tuli enesele kui wäeti ja rumal kergemeelne poisike ette. Wiimaks püüdis ta aga nendest piinawatest mõtetest lahti saada, lootes, et küll aeg asjad harutab. Oks aga oli kindel: ta tundis, et ta nüüd enam ialgi selle naesterahwa pääle nõnda waadata ei sa, kui enne. Talle näis, nagu oleks ta täieste kõikide teiste sarnane. Kui ta aga selle pääle mõtles, missuguses arwamises neiu tema suuruse, tugewuse ja kõikwõimise kohta on, siis oli tal piinlik ja häbi.