Pildid isamaa sündinud asjust/Seitsmes pilt
Seitsmes pilt.
Aastal 1227 oliwad Sakslased ka Saaremaa enese alla saanud, nõnda ku lugija kuulnud. Kolm neli aastat pärast – aastal 1230 ja 1231 – lisati Kuuramaa juure, kus osast Liiwlased, keda sääl Kuurlasteks kutsuti, osast jälle Lätlased elasiwad, keda jälle sääl Semgallideks nimetati. Kuurlased ehk Liiwlased elasiwad õhtu ja põhja pool, mere rannal, Semgallid ehk Lätlased hommiku ja lõuna pool Kuuras. Semgallid niihäste kui Kuurlased saiwad poolest rahulisel wiisil uue walitsuse alla ja ristiusku. Kõik Eesti- ja Saaremaa ja kõik Liiwlased põhja pool Düüna jõge ei jõudnud Saksa rüütlitele wasta seista, et küll mitu aastat sõditud oli, Kuurlastele ja Semgallidele näitas wastapanemine nüüd weel raskem olewat, sest Sakslaste wägi ja wõimus oli kauniste kaswanud. Nad arwasiwad paremaks, werd walamata jätta ja uusi walitsejaid leplikult wasta wõtta. Kudas Läti sugu Semgallid Saksa walitsuse alla heitnud, selle üle puuduwad teadused. Meie leiame neid wana aja kirjades nagu korraga Saksa alamate arwus, pärast seda, kui nende tubli ja wahwa wanem Westhard ära oli surnud. Aga Soome sugu Kuurlased tegiwad Sakslastega, enne nende walitsuse alla heitmist, täielise lepingu järgmiste tingimistega: Kuurlased wõtawad ristiusu preestrid wasta ja lasewad ennast ristida; nemad lubawad ristirahwaga paganaid wasta sõtta minna kui tarwis; nemad tõutawad piiskoppidele, kedi paawst neile saab andma, sõnakuuljad olla; Kuurlastele lubati selle eest nende priius igaweseks ajaks, niikaua kui nemad ristiusule truuwiks jääwad. Nende tingimistega saiwad kõik Kuurlased Sakslaste alamateks. Üks kolmandik Kuura ja Semgallide maast sai ordole, kaks kolmandikku kirikule osaks. Nõnda oliwad Sakslased aastal 1232 kõige Baltimaa peremehed.
Paawst ja Saksamaa keiser kinnitasiwad maa jautamise kindlaks ja Eesti-, Liiwi- ja Kuuramaad arwati Saksariigi jagudeks. Et Maarjamaa Püha Maarjale omaks, Püha Maarja lipu all, kiriku eestwõtmise ja juhatamise all ära oli wõidetud, sellepärast arwas ka kirik ennast tema pääperemeheks. Kiriku nimel walitses Riia piiskop, kes mõni aasta pärast Alberti surma pääpiiskopi auu sisse tõsteti, Albertile enesele seda igatsetud auu weel osaks ei saanud, üle kõige. Riia piiskopi all seisiwad neli tõist piiskoppi: üks Tartus Ugaunia maakonnas; tõine Lihulas Läänemaal, keda ka Saaremaa piiskopiks nimetati, sest et ka Saaremaa tema piiskopkonda oli; kolmas Kuuramaal, kes ühtlasi ka Semgallide piiskop oli; neljas Tallinas, kes esiotsa, Daanlaste walitsuse ajal, Lundi linna pääpiiskopi juhatamise ja sõnakuulmise all seisis, aga pärast, kui kõik Tallina maa Sakslaste kätte sai, selle läbi Riia pääpiiskopi alla tuli.
Pärast maa ärawõitmist ja jagamist oli Sakslaste esimene hool, omale uuele asupaigale ja walitsusele Läänemere kaldail kindlaid tugi teha. Seks ehetati Eesti-, Liiwi- ja Kuura maal hulk kindlusi ehk lossisid kiwist üles, mis ringmüüride ja kraawidega iga waenlase wasta tubliste kaitsetud oliwad. Niisugused lossid, kellest mitmes paigas waremed meie päewini ulatanud, ehitati sagedaste wana Eestlaste linnade asemele, muist et linnade kohad neile sündsad oliwad, muist et Eestlaste wabaduse tähti ja omawoli tugi suutumaks ilmast kautada. Nii seisawad nimelt Tartu, Tallin ja Otepää wana Eesti linnade asemel. Kui loss wana linnade kohta ei sündinud, paigutati ommetigi kirikud ehk kloostrid nende ligi, et selle läbi kihelkonnale uut keskpaika teha ja nagu sõrmega näidata, et kihelkonna wana kindlus murtud ja uus wõimus oma wägewa walitsuse tähe asemele pannud. Sellepärast leiame meie ka wanu Eesti linnamägesid enamiste kirikute ligi. Wanad kihelkonnad pagana ajast jäiwad suuremat jagu seisma, muud kui mõned uued tuliwad pääle. Suuremate losside ümber õitsesiwad pea perekad linnad meie aja moodi üles, sest rüütlitega tuli ka hulk linnal kodanikkusid, kaupmehi ja käsitöötegijaid Maarjamaale. Nii tõusis iseäranis Riig ruttu kauniks kaubalinnaks. Aga ka Tallin ja Tartu kaswasiwad kangeste kaubeldes aegamööda perekaks ja rikkaks. Oma kindla müüride ja rikkuse pääle toetades, arwasiwad need linnad ennast mitukord wägewa küllalt olewat, et ka piiskoppidele ja ordole mehe wiisi wasta seista, kui nende nõudmised ja walitsuse himu liiaks läksiwad. Iseäranis elas ja tallitas wägew Riialinn kui peremees omas piiris ja ei hoolinud palju ei piiskopist ega ordost. Linnad saiwad aegamööda enese jauks ka maad ümber linna, mis neile muist tänase päewani omanduseks jäänud.
Et küll kirik ennast Maarjamaa pääperemeheks ja kõiki muid oma alamateks arwas, siiski peame ütlema, et sell aja meie maal kolm wõimust walitses ja igaüks oma pääd peremees tahtis olla. Need wõimused oliwad: piiskopid, ordo ja linnad. Keegi ei tahtnud tõise alam olla ega tema sõna kuulda. Iseäranis arwas ordo, kes maa wõitmisel kõige enam waewa oli näinud, enesel ka kõige enam õigust olewat, saagist ja walitsusest suuremat osa nõuda. Linnad oliwad julged ja uhked oma tugewuse pääle, mis hoole, wirkuse ja ühenduse waimu läbi alati kaswamas oliwad, ja ei annud ilmaski hääga järele, et nende omawoli keegi kitsandas. Piiskopid ütlesiwad maa Püha Maarja maa ja kiriku päris omanduse ja sellepärast ka kõige ülema walitsuse tema üle enesel olewat. Sedawiisi sündis ju esiotsa suur waidlemine nende nimetatud wõimuste wahel meie maa walitsuse pärast, nimelt piiskoppide ja ordo wahel ja kõik see aeg otsa, mill Eesti- Liiwi- ja Kuuramaa Saksariigi jaud oliwad, on täis wihast waenu ja riidlemist piiskoppide ja ordo wahel, ja kui sõnad seletust ei teinud, pidi mõõk awitama. Aga et ordo ju seisuse poolest mõõgamees oli, siis wõime kergeste ära arwata, et tema jõud sell inetumal kodusel riidlemisel waimulikust isandatest üle käis. Et ordo wõimus kõige wägewam oli ja tema tõe poolest pea meie maa pääperemeheks tõusis, sellepärast nimetatakse ka seda aega meie maal ordo walitsuse ajaks ehk weel lühemalt ordo ajaks, ja tuuris seesinane aeg 337 aastat, aastast 1224 kunni 1561.
Ordo aja wälimestest sündimustest on wähe kuulutada, mis meile tähele panemise wäärt oleks. Mõõga wennaste selts, mis piiskop Albert asutas, sai pea tundma, et ta üksina liig nõdr oli naabritele wasta panema. See tundmise tegi nimelt suur taplus Leedurahwaga aastal 1236 Septembri kuul Kuura maal ka kõige tumedamale silmale päewaselgeks; ses tapluses saiwad kõige wanemad mõõgawennad ja ka nende meister Wolkwiin paganate läbi surma. Et niisugusid hoopa wõimatumaks teha ja oma elu ja walitsust jõudsamaste hoida, ühendasiwad järele jäänud ordo wennad ennast Saksa ordoga, aastal 1237. Seesinane Saksa ordo oli, nõnda kui lugija nüüd wäga häste teab, niisamasugune rüütlite selts, kui mõõgawennaste seltski, ja lautas sell ajal Preisimaal ristiusku ja Sakslaste walitsust wälja. Selle ühenduse läbi sai Liiwimaa ordole jälle tugewust ja endise punase risti ja mõõga asemele must rist mantli pääl rüütli seisuse täheks. Tõine tähtis sündimus, kelle läbi ordo walitsuskond ja tugewus nimetamise wäärt suuremaks ja wägewamaks tõusis, oli see, et Daanlased oma jau Eestimaast temale ära müüsiwad. Daanlastel oli liig raske, kauget Harju ja Wiru maad kaitsta. Eestlased ja Sakslased tegiwad mitukord palju paha ja tüli. Pääle selle tuli Daani kuningal suur raha nappus kätte ja ta müüs aastal 1346 oma jau Eestimaast üheksatõistkümne tuhande marga ehk arwata 285,000 rubla eest Saksa ordomeistrile ära, kes jälle omalt poolt, Eestimaa kauguse pärast, ostetud uue omanduse kahekümne tuhande marga eest Liiwi ordole omaks ja päriseks käest andis. Esimesel Novembri kuu päewal 1347 jätsiwad wiimsed Daanlased Eestimaa Jumalaga ja sest ajast saadik oli meie maa ordo ka Harju ja Wiru maakonnas peremees ja walitseja. Sest aastast saadik oli siis kõik Kuura- Liiwi- ja Eestimaa Soome lahest kunni üle Wäina jõe Sakslaste päralt ja nimetati seda maatükki, kõik Balti ehk Läänemere maad ühtekokku, ka Liiwimaaks ja meie maa ordot Liiwimaa ordoks. Seesinane ordo on meie maal enam kui kolmsada aastat elanud ja walitsenud, nõnda kui ju ülemal tähendasime.
Et ordo aja wälimesed sündimused palju muud ei ole, kui alalised riiud piiskoppide ja linnadega ehk werised taplused naabritega, siis ei taha meie nende jutustamisega ome lugejaid siin pitkemalt wäsitada. Meie tõttame sellepärast lühidelt kuulutama, kudas Eestlaste käsi ordo walitsuse all käis. Aga enne weel mõni sõna ordo walitsuse korrast ja elust, nõnda kui ka tõistest Saksa seisustest sell ajal siin maal.
Meie kuulsime juba, et ordo igas maakonnas, mis ta ära wõitis, pea kindlad lossid üles ehitas, kust ümberkaudist maad walitseti ja kaitseti. Ordo wennal, kelle hooleks lossi kaitsmine jäeti, oli ordokomtur nimi, tema walitsuskonda ümber lossi nimetati komturkonnaks. Komturi ammet oli, pääle lossi kaitsmise waenlaste wasta, komturkonda walitseda ja tülitsejatele kohut mõista. Abimehiks ja nõuandjaiks oliwad temale tõised ordowennad, kes tema lossis aset pidasiwad ja tema all seisiwad. Ordo wendade kogu igas lossis kutsuti konwendiks, kellel lossi ja maakonna suuruse järele enam ehk wähem liikmiid oli. Pääle selle oli igal komturil oma jagu alamaid sõamehi lossis. Sõa ajal pidi komtur kõige oma sõawäega wälja astuma ja igas tükis ordomarsali sõna kuulma, kes kõige ülem sõajuhataja ehk kindral oli. Pisemates lossides ei walitsenud komturid, waid alamad päälikud, keda lossipäälikuteks nimetati. Kõik komturid ja lossipäälikud kokku oliwad ordomeistri nõukogu, keda igakord ordomeister kokku kutsus, kui suuremat nõupidamist ehk otsuse tegemist tuli. Sellsinatsel nõukogul oli ka õigus, uut ordomeistrit walida, kui wana suri. Ordomarsali hooleks oli kõik muretsemine sõatarwituste eest. Kui ta ordomeistriga ühtlasi sõtta läks, siis seisis tema selle all; aga kui ordomeister ise wälja ei wõinud astuda, andis ta kõige ülema käsuandmise ja kamandamise õiguse ordomarsali kätte ja pidiwad kõik sõamehed tema sõna tõrkumata kuulma, kui oleks ta ordomeister ise. Ordo päämees oli ordomeister, kes Lätimaal Wõnnu linnas uhkes lossis elas. Tema käes oliwad kõik walitsuse ohjade otsad. Tema andis seadusi, laskis raha lüüa, tegi lepinguid wõõraste würstidega, aga kõik suuremad asjad pidiwad enne nõukoguga kokku ära kõneldama. Wastamist tema töö ja tallituste pärast wõis temalt üksina kõrgemeister nõuda, kes kui kuningas üle kõige Saksa ja Liiwi ordo walitses ja Saksamaal elas. Ka kõrgemeistril oli oma nõukogu, kes teda oma nõuuga awitas ja toetas ja tarwilisel korral uut kõrgemeistrit wana asemele walitses.
Wäljast poolt oli Liiwimaa ordo seisus ja walitsuse kord õige kena näha, aga seestpidi oli ordo täis waimu toorust ja elu roojust. Abielusse heitmine ei olnud ordo liikmetele lubatud, aga selle asemele tungis pea inetu lihahimu täitmine kõige nurjatumal wiisil. Kus karsket naesterahwast majas ei walitse ja meesterahwa karedamaid elukombid ei pehmenda ega puhasta, sääl hakkawad kõiksugused kurjad tõbed kergeste meeste elu külge, iseäranis kui neil palju aega, raha ja wõimust käes. Nõnda oli meie ordo wendagega. Nii kaua kui piiskop Albert elas, kes neid juhatada ja piiris pidada mõistis, läks ordo rüütlite elu weel korda, et küll ka tema ajal ju mitmesugust kaebtust rüütlite pääle tõsteti. Aga pärast Alberti surma tungisiwad pea ja ruttu mitmesugused pahad ja patud ordo rüütlite lossidesse. Iga ajaraamat, mis meie ordo ajast jutustab, teab palju ordo wendade roojasest elust, priiskamisest, waljust meelest ja südame kangusest kuulutada ja iseäranis talurahwas pidi neilt alalist liiga ja ülekohut kannatama. On küll nende hulgas ka mõni hää ja auus mees elanud, aga üleüldse on Liiwi ordo üsna musta tunnistuse omast elust ja walitsusest järele jätnud ja kõik nende kuri hakkas ju wara pääle.
Kui mõõga wennad ennast Saksa ordoga ühendada soowisiwad ja teda palusiwad, et ta neid oma liikmeteks wõtaks, paniwad Saksa ordowennad esiti kangeste wasta. Kord ütles üks Saksa ordo rüütel, sõrmega näidates kahe Liiwimaa mõõga wenna pääle, kes ühendamist joonele ajama oliwad saadetud: „Mõõga wennad on kiusajad ja wallatumad pääd, kes mingisuguse seaduse alla ennast painutada ei taha ja nemad muretsewad palju enam oma kaswu kui üleüldise tulu eest; ja need kaks sääl nelja tõisega, keda ma tunnen, on kõigist kõige hullemad.“
Nii oli kuri mõõga wennaste elu ka muial tuttawaks saanud. Pea kõik Saksa ordo wennad paniwad sellepärast ühendamisele wasta. Aga ordo kõrgemeister arwas ühendusest Sakslaste walitsusele tulu tulewat ja teadis wastapanemist waigistada, nii et aastal 1237 ühendus tõeste sündis.
Loodeti, et selle läbi ka Liiwimaa ordo paremaks saaks minema. Nii ütles nimelt üks Saksa ordo wend: „Kui mõõgawennad meie ordo liikmeteks saawad, siis tahame palju hääd loota, sest meie saame neile oma eluga eeskujuks olema.“ Aga niisugune eeskuju ei mõjunud ei midagi, sest üks pime tahtis tõise pimeda juhataja olla. Kui ka Saksa ordo elupilt mõnelt poolt nägusam on, kui tema wenna Liiwimaa ordo kuju, siis peame seda iseäranis tema nooruse aastatest ütlema; pärast poole oliwad mõlemad ühed hääd ja näitas asi nii olewat, kui oleksiwad Liiwimaa wennad Saksa ordole eeskujuks olnud.
Aga kust niisugune halwenemine ja paha ots tuli? Mis meie ülewal Liiwimaa ordost ütlesime, maksab ka Saksa ordo kohta. Mõlemail ordodel oliwad ühesugused seadused, ühesugune ammet, ühesugune elu, ühesugune walitsus sõas ära wõidetud rahwa üle, nad elasiwad mõlemad nagu ühes õhus, neile lõiwad siis ka kergeste ühesugused wead ja wigurid külge. Pääle selle peame weel midagi iseäralist lugijale meele tuletama.
Rüütlite seisus üleüldse hakkas sell ajal, kui meie ja Preisimaa Saksa walitsuse alla oliwad saanud, käest ära minema. Lugija teab wäga häste, mis korratumal keisrita ajal Saksamaal sündis. Rüütlitest, kes isamaa ja tema rahu kaitsjad pidiwad olema, sai hulk riisujaid ja rahu rikkujaid. Saksamaa tehti neist küll mõne aja pärast puhtaks, kui mehine keiser Ruudolhw trooni pääle sai. Aga Preisimaale, kus Saksa ordo walitses, ja Liiwimaale, kus meie ordo elas, Rudolhwi käsi ei ulatanud. Rüütlid, kes Saksamaal pääsiwad ja omast harjunud käsitööst ei tahtnud taganeda, tõttasiwad hulga kaupa Preisi- ja Liiwimaale, kus neid Saksa ja meie maa ordo liikmeteks wasta wõeti, iseäranis sellepärast, et nad rüütli soost oliwad ja ordosse astumisel rüütli sugu palju kaalus. Enne oli ordodele ka tõistest seisustest, nimelt linna kodanikkude hulgast, liikmid tulnud, nüüd täitsiwad nemad oma wendade aru rüütlisuguga. Niisugused uued liikmed ei wõinud ilmaski ordode elu parandada ega puhastada. Kui ka ordo walitsus kõik, mis üksikud ordo liikmed tegiwad, igakord hääks ei kiitnud, siis tuksus ommetigi wana kuri süda põues puhastamata edasi ja kus meel muutmata ja süda pöörmata, sääl ei wõi meie ka elu paranemist otsida. Wana aja asjade tundja Shlosser ütleb, et selle aja rüütlid üleüldse wäga toredad ja harimata oliwad, muud kui üksi naesterahwast wasta wiisakaid kombid näitasiwad.
Seie juure peame weel meele tuletama, et alalised sõad alati haritud elu waenlased on ja sellepärast ka rüütlitele, kes ju seisuse poolest sõamehed oliwad, meele parandust ei wõinud tuua, ja et rahwas, keda ordorüütlid Preisi- ja meie maal walitsesiwad, ära wõidetud rahwas oli ja nimelt koguni tõist sugu ja werd, kui walitsejad rüütlid. Rahwast arwasiwad rüütlid oma orjadeks, aga mitte oma kaaswendadeks. Wiimati olgu üteldud, et meie maale ka muidu wähe rüütlid paremaist suguharudest tuli, selle asemel küll hulk mehi, kellel Saksamaal midagi kautada ei olnud, aga siin palju loota ja saada oli. Niipalju meie ja Saksa ordo rüütlitest.
Ordo kõrwal ja osast temaga alalises riius elasiwad piiskopid ja muud waimuliku seisuse mehed. Riia piiskop oli, nii kui juba ükskord nimetatud sai, pääpiiskop, tõised piiskopid, nõnda kui ka kloostrite eestseisjad ja mungad pidiwad tema sõna kuulma. Piiskoppidel oli igal ühel oma nõukogu, kelle liikmid doomiherradeks nimetati. Igas kihelkonnas tallitas üks liht preester kiriku teenistust, kellest Eestlased küll midagi arwu ei saanud, sest et katoliku kiriku keel Ladinakeel oli.
Rahwa õpetamisest ei wõi meie midagi jutustada, sest seda ei leitud palju sugugi. Et meie esiwanemad katoliku ajal mõne piibli loo ja katoliku kirikus auustatawaid pühasid tundma saiwad, tunnistawad rahwa mälestused sest ajast. Kõige ausamatele pühadele saiwad ka meie maal iseäralised päewad pühitsetud ja päewade nimed on meie ajani jäänud, nii nimelt Jüri päew, Maarja päew ja mõni muu.
Proowiks paneme lugijale siin ühe katoliku aja rahwalaulu ette, et lugija ise ära arwata wõiks, kudawiisi katoliku usk waimulikka laulusid rahwa suus sünnitas, sest preestrid niisugusid Eestlaste waimu äratamiseks ja südame puhastamiseks ei teinud. Ühes nurganaese laulus leiame neid sõnu:
Ema:
„Hüüa ikka Jeesukesta!
„Manitse ikka Maariata!“
Nurganaene:
„Tule tuppa Jeesukene!
„Tule ürike tubaje,
„Ürikeseks ahju ette!“
. . . . . . . . . .
Jeesus kuulis kamberista,
Püha Maarja akenasta.
Siis ütles Jeesus Maariale:
„Hea Maarja, hella Maarja,
„Küll siin Jeesust hüüetakse,
„Püha ainu arwatakse.“
Siis tuli Jeesus tubaje
Ja astus Maarja akenasse.
Jeesusel õled õlala,
Maarjal padjad kaendelassa,
Waadis naese woodiesse,
Peened peenije linasse,
Peente pitkije linadesse.
Kaks sai pääda pääluksele,
Neli reita woodiesse.
Ütles Jeesus Maariale:
„Joose Maarja, jõua Maarja!
„Löö kinni kiriku uksed,
„Kata kinni kalmu kaasi:
„Naene wiidud woodiesse,
„Kaks sai pääda pääluksele,
„Neli reita woodiesse.“
Nurganaene:
„Aitümma Jumalale!
„Jeesus oli tunnik'se toassa,
„Ürikeseks ahju ette.“
Ema:
„Hüüa ikka Jeesukesta:
„Manitse ikka Maariata!
„Nurganaene noorukene,
„Üles tõsta kaksi kätta,
„Kaksi kätta, kümme küünta!“
Kuida lind, nõnda laul. Aga kust pidi ka meie esiwanematele suur usu walgus tulema katoliku ajal? Arwata on, et täiskaswanud inimeste käest muud usuõpetuse tundmist ei nõuetud, kui „Issa meie“ palwet. Seda oleme sest ära arwanud, et tänase päewani wana rahwa suust Wõru maakonnas sagedaste kuulnud oleme, et kui noor paar, peigmees ja mõrsja, õpetaja ette lähewad, oma abielusse heitmise tahtmist kuulutama, siis üteldakse: „na' lääwä' paaderd lugema“ s. o. nad lähewad „Issa meiet“ lugema. Ladina keeli, katoliku kiriku keelel, alustab see kallis palwe sõnadega: pater noster, s. o. „Meie isa“, ja on neist alustussõnadest temale „paader“ ehk „paater“ nimeks saanud. Preester ei nõudnud siis selle järele paarirahwa käest muud, kui pidiwad „Issa meiet“ pääst lugeda mõistma.
Et Eestlased Ladina keelt ei mõistnud, waid palwe oma ema keeli lugesiwad, on iseenesest mõista. Seesinane palwe oli Eestikeele preestritelt ümber pandud, aga nii sõnast sõnasse tõlgitud, et Ladina keele järele, kus pater „isa“ ja noster „meie“ tähendab, alustati „Issa meie,“ kui ommeti loomulikult Eestikeeli peaks üteldama „Meie isa.“ See wana „Issa meie“ palumine on meie ajani jäänud, sest ka meie ewangeliumi kirikutes loetakse weel nüüd ikka „Issa meie,“ aga mitte „Meie isa.“ Wana juurdunud wiis jääb sagedaste ka siis elama, kui ta ka koguni wastupäine on. Seda näeme ka sest, et Sakslased oma keeli „Issa meie“ palwet nõndasamati loewad ja ütlewad „Vater unser,“ kui nad ommetigi „Unser Vater“ peaksiwad lugema.
Pitkemalt selle aja kiriku asjadest ei ole meil tarwis kõnelda, sest nõnda kui muial, nii oli ka meie maal katoliku usk ja waimulik seisus kõigiti õige tee päält ära eksinud ja aegamööda osast koguni raisku läinud. Iseenesest üles tõusta ei olnud kirikul enam jõudu, ta wajus ikka enam waimuliku pimeduse ja ilmliku pori sisse. Abi ülewelt wõis siin üksina awitada. Ja Jumal äratas õhtupoolses Europas, nõnda kui kõik teame, aeg ajalt tulise waimuga mehi, nõnda nimelt Wikleffi, Hussi, Zwingli, Lutheruse ja Kalwini, kes kõige hoolega usuõpetust, Jumala teenistust ja kristlikku elu puhastama hakkasiwad ja püha kirja järele parandasiwad.
Kõige suurem ja wägewam nende meeste hulgast oli teadu pärast Lutherus, meie usu isa. Tulise waimu, wahwa meele ja julge südamega, täis usku ja lootust, kiskus tema kõik maha, mis katoliku preestrid waleõpetusi ja ristiusu wastalisi pruukisid ülesse oliwad seadnud ja põhjandas Kristuse kiriku jälle puhta Jumala sõna pääle. Ju tema elu ajal tuli tema puhastatud usk ka meie maale wiimsil ordo elu aastatel, nii et aasta 1521 ja 1554 wahel pea kõik Eesti-, Liiwi- ja Kuuramaa ewangeliumi usku sai ja teda tunnistama hakkas.
Et preestritel ja munkadel katoliku ajal meie maal hää põlw oli, wõime arwata; töö oli neil kasin ja kerge, maad ja saaki palju. Et siis ka mehed omad elupäewad pehmeste otsa saatsiwad ja päewa palawust nõndasama wähe tundma saiwad kui ööde külma, ei ole meil tarwis lugijale nimelt ütelda. Aga waimuliku isandate auuks peame ütlema, et nad Eestirahwale ilmaski nii waljud ja kurjad ei olnud, kui ordo wennad ja muud ilmlikud isandad. Wana selle aja sõna, et „kõwera kepi all kergem elada,“ sai ka meie maal tõeks. Piiskoppide talupoegadel oli mitmelt poolt tõeste kergem kord ja kiriku walitsus on omalt poolt mitukord orjade elu parandada ja nende koormat kergitada püüdnud. Aga rüütlite wägi oli nii wõimsaks kaswanud, et se palju ei mõjunud.
Kolmandamast wõimusest Liiwi- ja Eestimaal, see on: linnadest ja nende kodanikkudest, on meil wähe asja kõnelda, sest nendega oli Eestlastel kõige wähem tegemist. Niipalju aga olgu siiski seie pandud, et linnades elu ja olu kõige terwem ja priskem oli. Linnakodanikud tegiwad tõeste tööd ja nimelt wirgaste ja töö on igal ajal ihule ja hingele karastuseks. Hoole ja wirkuse läbi kaswas ka wara ja jooneline elukord. Et linna kodanikud omas tugewuses ka ordost ja piiskoppidest sagedaste ei hoolinud, oleme juba ütelnud. Eestirahwale tõusis sest mitukord see kasu, et nemad linnades walju peremeeste eest warju ja kaitsmist leidsiwad.
Pääle nimetatud kolme seisuse, kelle käes sell ajal meie maal wõimus ja wägiwald seisis, tõusis pea neljas seisus juure ja kaswas ruttu tõiste wääriliseks. Need oliwad piiskoppide ja ordo wasalid ehk laenumehed.
Laenuks nimetati maatükki, mis keskajal omanik, iseäranis würstid ja kuningad ehk tõised kõrged isandad, tõisele inimesele, nimelt ustawatele alamatele, elu ajaks pruukida ja walitseda andsiwad, laenu wiisi. Kes niisuguse laenu enesele sai, kandis wasali ehk laenumehe nime ja pidi omanikule tasumiseks mõnesugust teenistust tegema, nimelt sõtta astuma, kui tarwis oli. Et seiswat sõawäge meie aja wiisi sell ajal ei peetud ja kuningatel ja würstidel ommeti sõamehi tarwis oli, siis saiwad laenud iseäranis sagedaste rüütlitele ehk niisugustele meestele antud, kes tublid sõamehed wõisiwad olla, ehk tõiste sõnadega, laenumeeste käest nõueti tasumiseks iseäranis sõateenistust, sellepärast nimetati ka iseäranis rüütlid ehk sõamehi wasaliteks ehk laenumeesteks. Muidu oli laenumees omas laenus täieline peremees kõige õigustega maa ja tema talupoegade üle, nii kaua kui laen tema käes oli. Aegamööda saiwad laenud laenumeestele pärisomanduseks, esiti pisemad, pärast ka suuremad, olgu kinkimise läbi ustawa teenistuste eest, ostmise läbi, ehk selle läbi, et laenumehed aegamööda wägewamaks läksiwad kui laenude omanik, temast enam ei hoolinud ja laenatud maad pärisomanduseks pidama hakkasiwad.
Meie maal oliwad, pärast Eestlaste ärawõitmist, ordo ja piiskopid maa omanikuks saanud. Aga kõik maad ei wõinud nemad omalt poolt ilmaski walitseda ega arida lasta. Sellepärast jagas niihäste ordo kui ka piiskop oma maa mitmesse suuremasse ehk pisemasse tükki, mis tõistele Sakslastele laenuks anti. Niisugustest laenudest sündisiwad meieaegsed wallad ja igas laenus nähti pea mõis üles tõuswat, kus laenumees ehk wasal elas ja kust ta laenu ehk walda walitses ja maid talupoegade läbi aris. Ustawad piiskoppide ehk ordo sulased ehk ka Saksamaalt tulnud rüütlid saiwad meie maal laenumehiks.
Laenumees pidi oma laenu pidamise õiguse eest ordo ehk piiskopi käsu pääle sõtta astuma, oma kulu pääle; langes tema waenlaste kätte wangi, siis pidi ta ennast ise lahti lunastama. Aga selle eest oli laenumehel, nõnda kui Saksamaalgi, täieline õigus maa ja talupoegade üle. Tema kätte maksiwad talupojad kümnest ja muud maksu.
Et niisuguste wasalite ehk laenumeeste teenistus tasumiseks laenu omanikule iseäranis sõateenistus oli, siis kandsiwad laenumehed ka rüütli nime ja need on need tõised ehk liht rüütlid, keda ordo rüütlite kõrwal sagedaste nimetatakse ja ei tohi meie neid siis ordo rüütlitega mitte ära segada. Ordo rüütlid oliwad iseäralise seltsi liikmed, nõnda kui lugija teab. Nad oliwad mungad rüütlite seisuses. Wasalid ehk liht rüütlid mitmesugust ordo rüütlite keeldu ei tunnud; nad wõisiwad keelamata naest wõtta, sugu sünnitada ja iseäralist warandust enesele korjata; niisamati ei puutunud ka muud ordo wennaste seltsi-seadused neisse. Liht rüütlite poegadel oli ordosse astumine keelamata, kui aga tahtsiwad ja ordo neid wasta wõttis.
Ka meie maal saiwad wasalite laenud aegamööda laenumeestele pärisomanduseks ja laenumehed ühendasiwad ennast neljandamaks selle aja Saksa seisuseks kokku. Tõe poolest oliwad need laenumehed ju esiotsa mõisnikud, aga see nimi sai weel mõni aeg pärast pruugitawaks. Meie aegsed mõisnikud ei ole siis muud, kui wanad laenumehed ehk ordo ja piiskoppide wasalid. Neist on meie aja mõisnikkude selts ja seisus tulnud. Ordo rüütlitel ja piiskoppidel lapsi ehk järeltulijaid ju olla ei wõinud. Et meie mõisnikkude esiwanemad iseäranis sõateenistust tallitasiwad ja neid sellepärast rüütliteks nimetati, sest siis tuleb, et neid ka tänagi rüütliteks ja nende seltsi rüütli seisuseks ehk rüütli koguks nimetame.
Et pärast rüütli kogusse ka muu seisuse liikmid wasta wõeti, teame kõik. Sellepärast ei pea meie mitte arwama, et kõige tänapäewast mõisnikkude esiwanemad laenumehed ja rüütlid oliwad, waid mitmete isaisad on kas õpetajad ehk linna kodanikud olnud. Kui wasalid juba korraliseks seisuseks kokku oliwad kaswanud, saiwad nad ordole ja piiskoppidele wõimuse poolest wääriliseks ja kardetawaks naabriks. Nende seisuse ülemaid tallitusi toimetas nende pää ehk rüütlikogu päämees, kes neid ka nõupidamistele kokku kutsus ja nõupidamist juhatas.
Igal neljal seisusel, waimulikul seisusel, ordol, linna kodanikkudel ja wasalitel, oliwad omad iseäralised seisuse saedused ja kokkukäimised. Aga et ühendust sünnitada ja üleüldiste, kõikidesse puutuwate asjade üle nõuu pidada, tuldi kui tarwis ka üleüldisele nõupidamisele kokku ja nimetati niisugust kokkutulemist maa päewaks, Saksakeeli Landtag, sest et sell päewal kõik maa, see on: iga seisuse saadikud, kokku tuliwad. Et talurahwast mitte korrapäraliseks maa seisuseks, waid õiguseta orjadeks arwati, siis ei olnud neil ka õigust maapäewadele käia. Ju nimetatud neli seisust arwasiwad ennast kõige maa olewat ja teda tähendawat.
Kokkukutsumise õigus maapäewale oli esiotsa Riia pääpiiskopi käes, aga et ordo pärast wägewamaks tõusis ja tõe poolest ülem maa peremees oli, siis sai see õigus ordomeistrile ja tema kutsumise pääle pidiwad kõik seisused kokku tulema. Maapäewade pidamise koht oli wanemal ajal Walga linn, pärast, ordo walitsuse wiimsemal ajal, Wolmar. Kui kuuetõistkümnemal aastasaal ordo ja tema walitsus otsa lõppes ja ka katoliku kiriku würstide asemele ewangeliumi õpetajad astusiwad, jäi õigus maapäewadele käia üksina wasalitele ehk, nõnda kui neid sest ajast saadik peame nimetama, mõisnikkudele ja linnadele. Aga ka linnad kautasiwad pärast aegade kirju keerutuste läbi oma jau õigust ära, ehk õigemine ütelda, nemad ei nõudnud oma wana õigust enam taga ja mõisnikud hakkasiwad üksina maapäewi pidama. Nemad tähendasiwad siis üksina ju täit maad.
Meie oleme lühidelt seletust teinud ordo aja Saksa seisustest ja nende walitsuse korrast. Küsime nüüd, kudas oli lugu Eestlastega sell ajal?
Eestlased oliwad mõõga teraga ära wõidetud ja nendega tallitati sellepärast kui wangidega. Neid tehti orjadeks. Oleksiwad nad hää meelega ennast ristida lasknud ja tõrkumata Sakslasi oma kihelkondadesse wasta wõtnud, siis oleks neil ehk wahest parem lugu olnud, nõnda kui esiotsa Liiwlastel ja iseäranis Lätlastel. Nendesinaste käest ei nõuetud esiotsa muud kui kümnese maksmist preestrite ja kirikute hääks, sõateenistust Sakslaste abiks ja maa kaitsmiseks ja sõnakuulmist piiskoppidele ja paawstile „üleüldse kristliku kombe“ järele, see on: nõnda kui see igal pool ristirahwa seas sell ajal pruugiks ja seaduseks oli. Kõiki neid nõudmisi kokku nimetati sell ajal „ristirahwa kohusteks.“ Niipalju nõueti Liiwlaste ja Lätlaste käest Alberti esimesel walitsuse ajal. Aga nii pea kui Albert maatükid oma wasalitele ära oli jaganud, tuli neile maksudele jagu juure, nimelt: iga adra päält, see on: iga töötegija mehe ja tema hobuse päält, kohalise wasali hääks weel pool leisikat wilja.
See maksude määr ei kestnud kaua, waid tõusis ruttu kõrgemaks. Uued maa peremehed elasiwad ses mõttes ja usus, et talupojad neid üles pidama ja toitma pidiwad. Sellepärast arwasiwad nemad enesel õiguse olewat, kõik mis neil ialgi tarwis oli, talupoegade käest nõuda. Sündis uus tarwitus ehk mingisugune himu ilma, siis pandi ka talupoegadele uus maks pääle. Sest sündis siis wiimati see kindel seadus ja Sakslaste eesõigus: „Talupojal ei ole omandust; mis temal ja tema käes on, on temal herra nimel ja herra päralt.“
Iseäranis Eestlased pidiwad herrade nõudmiste raskust põhjani tundma saama, sest et nemad sõa ja suure waewaga sõnakuulmisele oliwad sunnitud ja ka pärast kõige enam tüli tegiwad ja wasta paniwad. Neid arwati, nõnda kui ju ütlesime, sellepärast wangidega ühewääriliseks. Nad oliwad herrade arwates ristiinimeste õigused ja kohused ise ära kautanud. Aga ka Liiwlaste ja Lätlaste lugu läks pärast, kui esimesed ajad enam ja enam unustusse jäiwad, raskemaks ja ei tehtud suurt wahet selle wahel, kas talupoeg Eestlane, Liiwlane wõi Lätlane oli. Herra tahtmine oli neile igaühele seadus.
Et Sakslased ju wäga wara oma nõudmistega sest määrast üle läksiwad, mis sell ajal üleüldiseks kristlikuks kombeks ja ka paawsti ja Saksariigi keisri ees õigeks arwati, tunnistawad meile selgeste kaks kirjatükki, mis weel tänase päewani ulatanud.
Esimene kirjatükk on paawst Gregoriuse IX. kantseleist tulnud ja tema saadikule Moodena Willemile kaasa antud, kui tema aastal 1238 jälle Liiwi- ja Eestimaale tuli, paawsti nimel meie maa asju üle waatama ja segadusi seletama. Gregorius IX[1] kirjutab omale saadikule lühidelt kokku wõetud nõnda:
„Sinu seletusest olen mina ära näinud, et paganad – Liiwi- ja Eestimaal – enne ristimist orjapõlwe ikkest wabad on olnud, aga Sakslaste Püha Maarja ordo wennad ja mõned tõised, niihäste waimulikust kui ilmlikust seisusest, kiriku ammetmehed ja tõiste seisuste inimesed, püüawad ristitud rahwast orjapõlwe ikendada ja neilt nende wara riisuda. Et neil ristiinimeste põlwes kord mitte kurjemaks ei läheks, kui siis, mill nemad paganad oliwad, siis annan mina sulle käsu, et sa mitte ei pea kannatama, et uusi usulapsi koormatakse, waid et sa koormajaid kiriku nuhtlustega karistad. Peaksiwad nemad wasta panema, siis ei saa mina neilt mitte üksina nende eesõigusi ära wõtma, waid neile ka käsku andma, Liiwimaalt wälja minna.“
Tõine kirjatükk on ju kaheksa aastat enne seda Saksariigi keisri kantseleist uute usulaste kaitsmiseks wälja antud ja keiser Widrik II[2] kuulutab sääl lühidelt nõnda:
„Meie oleme kuulda saanud, et inimesed Liiwimaal, Eestimaal … ja muis ligimestes maakondades selle kartuse läbi ristiusust tagasi saawad hirmutatud, et pärast ristimist nende wabadus maa herrade poolt orjapõlweks wõiks muudetud saada. Et seda ei sünniks, siis wõtame meie igaühe ja kõik, kes nende hulgast ristiusku tunnistawad, kõige nende waraga, oma ja oma riigi kaitsmise ja iseäralise hoidmise alla ja anname ja kinnitame sellesinatse kirja läbi neile ja nende lastele igaweseks ajaks täielise priiuse ja kõik õigused, mis neil oliwad enne usku heitmist. Meie mõistame neid wabaks kõigest kuningate, hertsogite, würstide, krahwide ja tõiste suurte meeste orjusest ja karistuse wõimusest ja kuulutame sellesinatse kirja läbi, et nemad üksina kirikule, meie püha emale, ja Saksariigile allaheitlikud peawad olema, nõndasamati kui kõik muud wabad inimesed meie riigis. Keegi ärgu julgegu, selle kaitsmise, hoidmise, andmise ja kinnitamise kuulutusele wasta, nende külge hakata, neid koormata, neile liiga teha ehk nende rahu rikkuda. Kes seda teeb, se teadku, et tema meie ja meie riigi wiha enese pääle weeretab.“
Neist kahest kirjatükist näeme selgeste ära, et ei kiriku ega riigi walitsus Sakslaste tegudega meie maal rahul ei olnud, waid et nad sest, mis ka sell ajal õiguseks arwati, suure sammuga üle astusiwad. Oleks paawst ehk keiser ligimal olnud, siis oleks nende käsiwars mõndagi kurja karistanud ja paha parandanud, aga et Eestirahwas tunnistama pidi: „Jumal kõrges, kuningas kaugel,“ siis ei olnud kaitsmise kirjadel mingisugust mõjumist. Liiwi- ja Eestimaa herrad tegiwad, mis ise arwasiwad. Oleks Saksa keisrite käsi ka seie ulatanud, siis oleks meie maa lugu wistist mitmest tõine olnud, tõiseks saanud ja jäänud tänase päewani. Muist peame riigi walitsust sellega wabandama, et tal Saksamaal isegi palju tegemist ja seletamist oli, iseäranis pärast hirmust rusika õiguse aega, mis pärast keiser Widriku II surma aastal 1250 algas ja keiser Rudolhwini kestis, muist peame teda wabandamata jätma ja temale süüks panema, et ta oma kaitsmise sõnadele ka tegusid järele ei saatnud, niipaljugi ommeti kui wõimalik oli.
Aga waatame ümberringi, kudas silmanähtawalt unustusse jäänud Liiwi- ja Eestimaal talurahwa asjad sell ajal seisiwad?
Pääle kümnese, mis kirikule makseti, ja pääle sõateenistuse, mis ordo igakord kui tarwis oli nõuda wõis, pidiwad Eestlased teesid seadma, küüdis käima, lossisid ja kirikuid ehitada awitama, siis weel wasalitele, ehk kes muidu nende ligimad herrad kohtade seisu järele oliwad, iseäralist kümnest maksma, hulga teupäewi tegema ja üleüldse nende tarwitusi täitma, nii palju kui herra nõudis. Maksusid pidi kõigist asjust, mis talurahwal sisse tuli, herradele maksetama: wilja, humalaid, met, kanu, hanisid, liharaswa, kalu ja mis muidu weel kaswatataw ja põllupidamisel saadaw wara on.
Kui palju maksusid igaühe käest nõueti, ei jõua meie üles panna, sest et nemad mitmel ajal ja mitmes paigas wäga mitmemääralised oliwad ja üleüldist seadust kuski ei leitud. Pääseadus oli, nõnda kui ju ütlesime, et herral õigus oli nõuda, mis ja millal ta tahtis ja tarwitas. Üleüldse saiwad maksud sügise makstud, et siis, iseenesest mõista, kõige kergemad saada oliwad. Et talurahwa kohuseks arwati, kõik seda maksta, siis sai neile maksudele kohtumaksude nimi, ja wanem rahwas mälestab weel tänapäew paljugi kohtu kanadest, munadest, lammastest ja tõistest niisugustest kohustest.
Esiotsa arwati talupoegade nurmi, niitusid, mesipuid ja metsi weel nende omanduseks, aga pärast kadus see omanduse õigus ja kõik tehti herrade omaks, mis herrad wõtta ja anda wõisiwad, kuda ja millal tahtsiwad.
Nõndasamati oliwad Eestlased esimesel ordo walitsuse ajal weel mõni aeg ise oma ihuga wabad, kui ka maad ja wara herrade omanduseks arwati. Aga et wabad talupojad sagedaste maksude ja orjuse raskuse eest ära põgenesiwad senna, kus kergem lugu oli, siis tehti pea seadus, et talupoeg oma maakrundi külge seutud on ja et tema herra lubata omast talust ja elust kuhugi minna ei tohi. Kes ära põgenes, sai kätte otsitud ja kangeste nuheldud.
See oli pärispõlwe hakatus, aga weel mitte pärispõlw ise, sest weel oli Eestlastel mõni õigus. Küll pidi ta senna jääma ja sääl elama, kus herra tahtis, küll pidi ta orjama ja maksma, mis nõueti, küll ei olnud tal mingisugust oma wara, siiski oli temal niipalju inimese seisust, et herra tema enesega mitte nii ei tohtinud tallitada kui tahtis Talupoegadel oli weel õigus kaebtust tõsta piiskoppide ehk muu ülemate ees oma herrade pääle, ja kohtudes, kus talupoegadele kohut mõisteti, kuuldi weel tema arwamisi ja peeti temaga nõuu.
Aga wiimati lõppes ka see wiimne õigus. Talupoega hakati igas tükis asjaks arwama, kell iseenesest mingisugust õigust ei ole, waid kes ka ise oma ihuga herrade päralt, nende pärisomandus on, nii et herral luba on temaga teha, mis ta arwab hää olewat. Talupoeg sai herradele päriseks ja tema orjapõlwele tuli pärispõlw juure. Sest ajast saadik kutsuti herrasid pärisherradeks ja talurahwast pärisrahwaks. Herrade õigusel pärisinimeste üle ei olnud mingisugust piiri ega kitsandust, aga talupoegadel puudusiwad kõik õigused. Baltasar Russow, kes pea pärast ordo walitsuse otsa Tallinas Eesti õpetaja oli ja aastal 1600 suri, kirjutab omas ajaraamatus selleaegsest talurahwa seisusest nõnda:
„Nii kui mõisnikkudel Liiwimaal ülipalju õigusi oli, nii wähe oli siin maal waesel talurahwal kohtuid ja õigusi. Sest waesel talupojal ei olnud enam õigust, kui tema junkur ehk herra ialgi tahtis. Waene mees ei tohtinud ei mingisuguste ülemate ees kaebtust tõsta wägiwalla ja ülekohtu pärast. Kui talupoeg ja tema naene suriwad ja jäiwad lapsed järele, siis muretseti nõnda laste eest, et herra kõik, mis wanematelt maha jäi, enesele wõttis, ja lapsed pidiwad palja jala ja särgi wäel junkru kööki käima ehk linnades kerjama ja omast wanemate warast koguni ilma jääma. Kõik mis waesel talupojal oli, ei olnud mitte tema omandus, waid herra päralt. Kui talupoeg wähe kurja tegi, sai tema armetumal wiisil ja halastamata oma junkru ehk herra käsu pääle ihualaste üles tõmmatud ja, wanadusest hoolimata, pitka kibeda witstega pekstud. Üksina rikas talupoeg wõis ennast igal ajal kauni kingituse läbi lunastada. Ka leiti mõisnikkusid, kes oma waesid talupoegi ja alamaid koerte ja hurtade wasta ära wahetasiwad. Seda ja niisugust meelewallatust, ülekohut ja hirmust raskust on waene talurahwas mõisnikkudelt siin maal pidanud kandma ja kannatama, ilma et ülemad seda oleksiwad tähele pannud.“
„Pääle selle on mõisnikkudel kõigil ja igalühel see wõimus ja woli igas paigas olnud, et igaüks omas majas ja mõisas kurjategijat igaühe eest, ka oma ülemate eest, warjul hoida ja pidada wõis. Selle kõrwal oli igal mõisnikul omas mõisas oma mõisakohus kaela ja kõhu üle[3] kohut mõistmas. Ja kui üks kurjategija ühe mõisniku wallas kinni wõeti, siis ei antud teda mitte ülemate kätte karistada, waid nende mõisnikkude kätte, kelle piirides ja rajades tema kätte saadi.“
Niisugusel ajal, kus mingisugust inimeselikku seadust ega õigust ei walitsenud, kus iga mõisnik oma pääd tegi, mis temale tulus näitas olewat, kurjategijaid karistuse eest warjas, kui see temale kingitusi ja kaswu tõi, neid ise hukka mõistis, kui temale kahju oli sündinud, – niisugusel ajal ei wõi meie imeks panna, kui talupojad, kes kuski õigust ei saanud, ise teda omawiisi otsisiwad ja kurjategijale ise kätte maksiwad, sedawiisi kui arwasiwad õige olewat. Russow kirjutab omas ajaraamatus sestsamast ajast edasi:
„Niisamati on ka talupojad Liiwimaal, iseäranis Eestimaal, eneste keskes pagana wiisi ja ristiusku wasta õigust otsinud… Kui keegi neist surnuks sai löödud ehk muidu elu kautas, siis pruukisiwad tapetud inimese ligimesed sugulased oma õigust ja wõtsiwad mõrtsukal jala päält, kus teda aga leidsiwad ja kätte saiwad, elu ära, ilma kohtumõistmata ja otsuseta ja ilma timukata, sest hoolimata, et ta wahest ennast kaitsnud oli. Ja kui õiget mõrtsukat kätte ei saadud, siis pidi sagedaste tema ligimene sugulane, ka tema lapski kätkis, tema süü eest nuhtlust kandma.“
See on seesama werine kättemaksmine, mis ka pagana ajal Eestirahwal pruugiks oli. Russow räägib siin küll üksina sest, et talupojad seda wiisi eneste keskes õigust otsisiwad, aga meie teame muist sõnumist, et nemad niisugusel kättemaksmisel palju wahet ei teinud talupoegade ja tõiste seisuste liikmete, Eestlaste ja Sakslaste wahel, waid wiha tujul kõiki kurjategijaid ühe hääks arwasiwad ja neile ühe mõõduga tasusiwad.
Et linnad sagedaste mõisnikkudega wihas ja waenus elasiwad ja neil oma jagu wõimust käes oli, siis kaitsiwad nemad mitukord talupoegi oma müüride sees nende herrade wiha eest ja aitasiwad neid, kui kättemaksmist tuli. Siiski, ka kaupmehed mõistsiwad oma tulu kõige ülemaks pidada ja nende sõbrusel talurahwaga oli oma piir.
Kudawiisi neli Saksa seisust meie maal sell ajal tallitasiwad, näeme meie wäga selgeste ära neist kaebtustest, mis nimetatud seisused aastal 1482 Weemla külas Karkuse kihelkonnas, kuhu kokku oli tuldud nõuu pidama, ükstõise pääle tõstsiwad. Järwa Jaani õpetaja Kelch kirjutab omas ajaraamatus neist kaebtustest nõnda:
„Pääkaebtused, mis sellsinatsel kokkutulemisel seisused ükstõise pääle tõstsiwad ja pärast seletada püüdsiwad, oliwad järgmised: Esiteks, et kiriku ammetnikud: piiskopid, doomiherrad ja mungad, wäga oma kaswu nõudjad on ja mitte üksina talupoegi ei sunni, kiriku kümnest iga aasta maksma, ka siis, kui nemad Jumala nuhtluse, sõa ja wilja äparduse läbi waeseks saanud, waid ka mõisnikkudele nende laenu õigustes ja piirides suurt ülekohut teewad, kirja pandud ja wandega kinnitatud kontrahtisid murrawad ja eneste keskes, mõisnikkudele suureks kahjuks, selle otsuse teinud: Kui üks waimuliku seisuse liige sureb ja mingisugust kirjutatud testamenti järele ei ole jätnud, et siis kõik tema pärandus piiskopile peab jääma. Weel enam: Piiskopid ja doomiherrad muretsewad üksina selle eest, et nende köögid ja keldrid täis oleksiwad, aga Jumala teenistuse eest kannawad nemad wähe hoolt. Tõiseks, et ordomeister ja tema ordo muu mingi eest ei muretse, kui üksina enese eest ja tõisi seisusi maha rõhkuda püüawad. Et neil igal ajal sõbru oleks, saadawad nemad iga aasta suured rahasummad Rooma linna ja tõisi paikadesse kuningliku isandatele ja teewad selle läbi maa waeseks. Ka sünnitawad nemad alati tüli, mis läbi rahu ja armastus maalt häwib ja puhas kahtlane meel kaswab. Kolmandaks, et mõisnikud oma talupoegadele niipalju orjust, kümnest ja muid maksusid pääle panewad, kui nemad ise tahawad, mis läbi nemad wereni ära saawad imetud ja jõuetumaks jääwad üleüldsid maa koormaid kandma[4]. Neljandaks, et kaupmehed, niihäste need, kes omalt maalt, kui ka wõõrad, liig suurt kaswu wõtawad, iseäranis mõisnikkusid ja talupoegi wõlgu wõtmisega petawad ja iseäraliste tembutustega ära imeda mõistawad. Sagedaste wedawad nemad oma kaswu pärast wilja omalt maalt wälja ja mis nad seie jätawad, seda ei müü nemad häda ajal kas sugugi tagasi ehk kolmkord kõrgema hinna eest, kui ise oliwad maksnud, mis läbi sõa ajal ehk kehwal aastatel ütlemata häda sünnib ja mitu tuhat inimest nälga peawad surema.“
Nii mõistsiwad seisused ise ükstõise pääle kohut ja ükstõist hukka. Üks seisus oli tõisele liiga teinud, kõik kokku ühtlasi talupoegadele. Wiimati ei jäänud Eestlastele muud õigust, kui mõrtsukale wasta panna, kes meelega elule otsa tungis tegema. Seda wõis ta teha, nõnda kui ka muud loomad, kellele Jumal sarwed ehk kabjad kaitsmiseks annud. Ja mõistmata loomade arwu oli sell ajal wiimati talupoeg tõeste wajunud ja ei tehtud wahet, kes adra taga wõi tema ees käis. Mis pärisherra käskis, pidi talupoeg tegema. Enesele wara korjata ja kaubelda ehk ammetit otsida ja pidada oma himu ja mõistuse järele, ei olnud temal õigust. Seesama õpetaja Kelch tunnistab tõises paigas omas ajaraamatus: „Liiwi- ja Eestimaa oliwad sell ajal tõe poolest mõisnikkude taewas, preestrite paradiis, wõõraste kullakaew ja talupoegade põrgu.“ See on ordo aja lühikene aga selge summa meie maal.
Meil ei ole ruumi ega tahtmist, siin jutustamist ordo walitsuse ajast meie maal pitkemale edasi ajada. Aja üleüldine karw paistab ka neist lühikestest tunnistustest wälja, mis ülemal lugijale ette panime, ja sest üleüldisest teadusest olgu lugijale seekord küll.
Et niisugusele korratumale ja wallatumale elule ja walitsusele wiimati kuri ots pidi tulema, wõime ette ära arwata. Liiwimaa naabrid hommiku ja õhtu pool oliwad aegamööda palju wägewamaks kui enne kaswanud. Nimelt Wenemaa oli aastal 1480 raske Mongolite ikke, kelle jutad teda enam kui kakssada aastat pigistasiwad ja waewasiwad, koguni maha raputanud ja hakkas nüüd oma asju mehisel wiisil parema korra pääle seadma. Pisukesed wene würstkonnad, mis senni ükstõisest enam ehk wähem hoolimata elasiwad ja tallitasiwad, saiwad wiimati kõik Moskwa suure würsti wõimuse alla, kes siis kõik senni tükendatud Wenemaa üheks suureks riigiks ühendas ja ennast Tsaariks nimetama hakkas. Mida enam riik ja jõud Tsaaridel kaswas, seda enam näitas neile meie Läänemere kallas wäga tarwiline oma riigi jagu olewat. Nad soowisiwad Liiwi-, Eesti- ja Kuuramaad enesele, et sellega õhtupoolsele Europale ja tema kõrgemale waimuharimisele nagu ligemale saada. Pääle selle arwasiwad Wene Tsaarid enestel ka enam õigust kui Sakslastel olewat, meie maad oma riigi külge tõmmata. Wene würstid ja sõawägi olla, ütlesiwad nemad, ju enne Sakslaste tulemist siin käinud ja maksusid saanud; ka olla Suurwürst Jaroslaw seie ühe Wene kindluse ehitanud, kust pärast Tartu wälja kaswanud.
Kõik see kokku, mis praegu tähendasime, tegi sõa sündimise Wene poolt kergeks. Ja sõda tuli ka aastal 1558. Wastapanemine siit poolt oli raske. Pitk rahu aeg, mis meil wiiskümmend aastat otse enne suure Wene sõa hakatust oli olnud, oli siin üksi hooletust ja kerget meelt kaswatanud, aga mitte mehi mõtlema pannud. Kergeste ja rõõmsaste elati päewast päewa, musta päewade pääle ei mõtelnud keegi. Puhastatud ewangeliumi usk, mis sell ajal Saksamaalt meile tuli, tegi piiskoppide wäele ja wõimusele otsa, aga uut ilmlikku wäge ja wõimust ta omalt poolt asemele ei wõinud anda. Uued õpetajad ei olnud ilmlikud walitsejad ega tahtnud seda olla. Ordo oli kõigiti katoliku põhja pääle asutatud ja sellepärast sai ka tema, nagu mõni suur ehitus, usu uuenduse läbi kõikuma pandud. Wigastamist pidi ordo ehitus iga aasta nägema ja täieline kokkukukkumine ei wõinud kaugel olla. Ordo walitsus oli suures kitsikuses. Katoliku usust täieste lahkuda, oli temal wõimata; see oli nii palju kui otsategemine iseenesele; ewangeliumi usule wasta panna, oli niisama wõimata; puhastatud usk oli wägew iga seisuse liikmete hulka tungima ja ordo liikmed ise pidiwad temast enam lugu pidama kui omast wanast isaisade katoliku usust. Pääle selle sallisiwad ordomeistrid iseäranis ka sellepärast uue usutunnistuse laialelagunemist, et tema läbi piiskoppide, see on: ordo kõige suurema wastanikkude wõimus wähenes. Kõik see olemine tegi Liiwimaa politika asjad wäga segaseks ja wähendas tema wastapanemise jõudu juhtuwal sõa ajal. Üks asi ehk oleks maale tugewust ja wõidu lootust anda wõinud, see on: kui ordomeister ennast mõneks ilmlikuks kuningaks ehk würstiks oleks ümber muutnud ehk ümber muuta wõinud, nagu Preisimaa ordomeister seda tegi, ja kõik maa ühel meelel ennast siis tema alla oleks heitnud ja tema sõna kuulnud. Aga seda ei sündinud. Liiwimaa asjad jäiwad segaseks ja piiride kaitsmine jõuetumaks. Saksamaalt, kus isegi palju kodust tegemist oli, abi ei tulnud.
Kui sõda wiimati käes oli, nähti ju lühikese aja pärast ära, et Liiwimaa omast wäest waenlasele wasta ei jõudnud seista. Aga Wene walitsuse alla heita, oli igapidi wasta meelt. Sellepärast otsiti tõist nõuu. Leitud nõu oli see, et Eestimaa ennast Rootsi walitsuse alla andis, Liiwimaa jälle Poola kuninga alla heitis. Kuuramaast sai pisukene hertsogiriik, mis siiski Poola riigi iseäraliseks lisaks arwati. See sündis aastal 1561.
Sedawiisi lagunes meie Baltimaa, mis senni ühes tükis oli olnud, kolme jagusse ja sai igale jaule mõneks ajaks oma iseäraline peremees. Eestimaal algas Rootsi aeg, Liiwimaal Poola aeg, Kuuramaal Hertsogite aeg.