Pildid isamaa sündinud asjust/Lõpusõna
Lõpu sõna.
Need „Pildid isamaa sündinud asjust“ on sügise 1868 kirjutatud ja pidiwad aastal pärast seda Eestirahwa wiiekümne aastase priiuse mälestuseks, mis Tartus Juuni kuul 1869 suure joobeli wiisi peeti, wälja tulema. Aga et käsikiri kitsasse wärawasse kinni jäi, jäi ka raamat tähendatud ajaks ilmumata. Aastal 1871 sai „Eesti Postimehe“ lisaleht esimesel aastapoolel minu kätte toimetada. Et siis ilmad kirjameeste põllul paremaks oliwad läinud, pääsis minu joobeli raamat päewa walgele ja pandi, tarwiliste muutmiste ja täiendustega, nimetatud ajalehes trükki. (Waata: „Eesti Postimees“ 1871, lisaleht Nr. 1 kunni 27.) Säält olen mina nüüd need „Pildid“ tõistkorda wälja trükkinud, neid iseäraliseks raamatuks kokku seades. „Pildid“ ise on pea muutmata jäänud, juure on tulnud paljalt „Nimede ja asjade juhataja“ ja raamatu „Sisikord“. Need lisatükid saawad wäljaandja lootes mitmele lugijale armsad olema ja wana aja uurimist kergitama. Mingu see lootus täide!
Raamatul enesel on palju wigu ja puudusi. Seda tunneb ja tunnistab wäljaandja ise awalikult. Küll oli minu mõte mitu aega, kõiki piltisid koguni ümber maalida ja uusi juure lisada ja oleksin mina oma praeguse täielisema tundmisega seda ka teha wõinud, aga ammet ja muud asjaajamised ei annud seks sugugi aega. Et siiski piltide uuendamist mitmelt poolt soowiti, ei jäänud mull muud nõuu, kui neid omal esialgusel näul tõistkorda trükki muretseda, mis nüüd ses raamatus ka sündinud.
Kui „Pildid“ esimest korda lugijate ette panin, wõttis Eestirahwas neid lahkeste wasta. Nad kaswatasiwad oma jau wana aja tundmist ja äratasiwad isamaa armastust. Wõtku siis lugijad ka seda uut trükki sõbralikult wasta. Noore ea armastuse tulega on kõik read kirjutatud, sünnitagu nemad ka lugijate südames armastust esiwanemate ja kaaswendade wasta. Ühelmeelel, ühendatud jõuuga, wäsimata – nagu meie esiwanemad omal ajal – tehkem tööd isamaa põllul. Wana aeg oli kare ja werine, sellepärast kannab ka meie esiwanemate ja Sakslaste töö sell ajal karedat ja werist nägu. Need asjad on, Jumalale tänu, nüüd möödas, igaweste möödas. Meie töö on rahu töö ja jäägu ka rahu tööks. Jumaliku ja ajaliku seaduse piirte sees seistes, ehitagem ja ülendagem oma elu. Töötegu, waewanägu, järelejätmata waim, – see olgu meie kiitus, nagu esiwanematel omal ajal. Ewangeliumi usk ja täielisem waimuharimine on meile ülemad ja ausamad elusihid ette seadnud, kui wanal ajal. Neile sihtidele, ristiusu ja waimuharimise wiljale, aast’ aastast ikka ligemale püüda ja saada, see olgu meie au siin ajalikus elus. Küll on iga ausa asja ette Jumal higi pannud, nõnda kuida ju üks kuulus Greeka laulik ütleb, aga on meie esiwanemad omal eluwõitlemisel rõõmuga weregi ära walanud, peaksime siis meie, nende pojad ja tütred, nii kehwad, nii wäetimad, nii halwad olema, et meie higi walamistki paljuks paneme? Ei mitte, ei elades mitte! Töö, tõsine töö, auus töö, tõe meeles ja kristlikus armastuses, usuelus ja ajalikus ammetis – see olgu meie ehe ja ilu. See on ka ühtlasi meie kasu ja tulu. Mõned uuema aja Eestlased on enesele suureks sihiks seadnud, suureliste sõnadega waielda ja tuumata teri külwada. Sellega petawad need wiletsad iseennast ja oma rahwast. Töö, töö pale higis ja tõe meeles auustab meest ja saadab kasu, mitte meeletu suu ehk sule pruukimine. Küll on tõsi, et elu ka wõitlemisi ja waidlemisi nõuab. Wõidelgu ja waielgu ka Eestimehed, aga igal ajal ja igal korral nõnda, et wõitlemine ja waidlemine tõe ja õigusega kokku sünnib. Kõik tigedus ja kawalus jäägu meist kaugele. Neil on surm sees, mitte elu waim. Kes meelega tõt rikub ja õiguse ära salgab, paljast tuju ja wihawaenu ajades ehk oma kasu püüdes, see walmistab ja walab surmarohtu enesele ja oma rahwale. Neid wari, wend, kui tuld, nad põletawad su maja maa tasa. Teed sa tööd, tõmba tõe meelega, ära aja edewust ega talla tühja tuult sõnadega; oled sa wõitlemas ja waidlemas, taple waimu mõõgaga, ära tee liha omaks käsiwarreks, mis pea otsast mädaneb ja paljalt paha haisu järele jätab, muud midagi.
Seda arwasin tarwiliseks ütelda, sest ma seisan kesket eluwaidlemisi ja armastan wendi. Wõetagu siis südamesse, mis südamest tuli. Katsutagu elus kõik läbi ja kõige paremast peetagu kinni. See Pauluse manitsus kannab kaunist wilja.
Lõpetuseks palun lugijat, selle raamatu trüki wigu mulle andeks anda. Neid on mitmes kohas, mis iseäranis sest tulnud, et trükkija linnas ja wäljaandja maal elab, kust parandamine igakord raske on. Aga õnneks ei eksita nemad suuremat jagu lugemist sugugi. Sellepärast palun, paljalt kolmes paigas nendega tülitseda. Lehekülg 31 reast 18 pääle hakates tuleb nõnda lugeda: „Eestlased püüdsiwad esimest puukihti põlema panna, rohket tuld astiate sees wisates.“ „snõnda“ asemel 25 reas loe „nõnda“. Pääle selle seisab lhklg. 73 esimeses reas „uuletakse“, loe sääl „kuuletakse“. Wiimaks tuleb lhklg. 113 all ääres esimeses tähenduses Semgalli sõna seletuses „sõa äbi“ asemel „sõa läbi“ lugeda. Tõised wead parandab lugija ise kergeste ära.
Sellega jätan raamatu seekord Jumalaga ja saadan tema wendade hulka.
Otepääs, 3. Oktobril 1879.