Tõde ja õigus II/XXV

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
XXIV
Tõde ja õigus II
A. H. Tammsaare
XXVI

XXV.

Venna kirjast saadud meeleoluga algaski tänavune õppeaasta. See meeleolu harmoneeris kogu seisukorraga, sest neist lootusist, millega Indrek kevadel linna jäänud, teostus suve jooksul naeruväärt vähe: tunnid kadusid varsti ja lugemine ning õppimine taganes tühiste seikluste ja uute tutvuste ees, mida polnud võimalik koolis kasutada ei nii ega teisiti.

Päev-päevalt ootas Indrek silmapilku, kus härra Maurus ta haavunud näol üles oma tuppa kutsub või muidu kuhugi kõrvale tõmbab, pahema käe püksitasku surub ja parema välja sirutab, hõõrudes pöialt vastu esimese sõrme otsa, mis peab tähendama: raha! Ja kui see silmapilk on tulnud, siis pole Indrek enam täieõiguseline õpilane, vaid, nagu aasta tagasi, jooksupoiss, leivalõikaja, lauakatja, korrapidaja kuski mudilaste klassis, valvur, uksehoidja, võõraste-vastuvõtja, kes pidi teadma, kuis olla ja mis rääkida. Raske oli uuesti kõigeks selleks muutuda, palju raskem kui esimene kord. Ei aidanud seegi midagi, et talle määrati abilisteks kaks nooremat, kes, nagu Indrekki, tahtsid õppida, ilma et oleksid omanud selleks raha.

„Teie olete minu minister,“ ütles härra Maurus Indrekut uuesti ametisse seades. „Minu peaminister olete teie, sest teie olete teistest pikem nagu Saulgi, kui ta valiti Jehoova ees kuningaks. Kuningaks ma ei saa teid panna, sest mina ise olen oma maja kuningas, aga ma annan teie käsu alla need kaks, nende kuningas olete teie.“

Indreku üks käsualustest oli vaga Vainukägu, kelle vanematel enne rahast oli nappus kätte tulnud, kui pojast jõudis saada õpetaja või köstergi. Aga oma püksitriibu eest muretses Vainukägu endiselt. Ka pühakirja ettelugemisega tegi ta veel mõnikord katset.

„Teie vastutate minu ees, et kõik oleks korras,“ rääkis härra Maurus edasi, „ja need kaks vastutavad teie ees,“ tähendas ta abilistele. „Sest keegi peab ometi vastutama, kui härra Maurusel endal pole aega vastutada, sest temal on muud mured. Ainult pea rohkem püsti ja rind ette!“ ütles ta Indrekule, kes seisis ikka pisut vimmas ja pea longus, nagu oleks tal raske elada. „Vaadake Vainukägu, nõnda peab üks mees olema. Kuningas peab ikka oma alamatelt õppima, kuidas pea püsti ja rind ette ajada.“

Niisuguste juhatustega asus Indrek oma kohuseid täitma, mis viisid ta kohe igapäevase elu keerisesse. Söögitoas ta sattus proua Malmbergiga kokku ja see hakkas Ramildast rääkima.

„Ta küsib, et kas teie olete ikka veel siin,“ jutustas ta ja lisas juurde: „Ta küsib ülepea vanu tuttavaid. Tema tervis on nüüd juba parem ja, kui nõnda edasi läheb, siis võib ta ehk kevadel koju tulla. Aga väga võimalik, et ta Saksamaalt tagasi ei tulegi, leiab seal ehk omale uue kodu.“

Indrek ei osanud midagi vastata, naeratas ainult kohtlaselt ja pisut piinlikult, nagu räägitaks temale ebasündsaist asjust.

„Võin ma teda teie poolt tervitada?“ küsis proua Malmberg, aga kuidagi nõnda, nagu heidaks ta ainult rumalat nalja.

„Kui tohib, siis paluksin,“ lausus Indrek.

„Hea küll siis, ma kirjutan talle, et olete endiselt siin minul abiks ja toeks ja et olete juba kõigil tassidel kõrvad ära murdnud.“

„Aga seda pole ju ometi mina!“ hüüdis Indrek üleni punastudes, nagu oleks teda tabatud mõnelt häbiteolt.

„Muidugi mitte, aga kirjutada võib ju ikka, ega te siis seda ometi pahaks pane. Ma lisan juurde, et olete tõsisemaks ja mehisemaks läind ning et räägime ainult saksa keelt; las ta loeb, et ka meie siin kosume ja kasvame. Sest midagi pean ma talle ometi kirjutama, ta ajab ju kui hull peale, et kirjuta ja kirjuta, kirjuta kõigest, mida rohkem, seda parem ja, mida tühisem, seda huvitavam — nõnda ütleb ta.“

Alttoa ümbruskonna ilmastik oli muutunud, sest kehakas härra Slopašev oli tolmu oma jalgelt raputanud ja uude korterisse kolinud. Selle tõttu liikus härra Voitinski nagu elav vari, kes kaotanud oma isanda: teda polnud õieti ei kuulda ega näha. Keegi ei pannud teda nagu tähelegi. Ainult Slopaševi poolt külaskäigult tulles erendavad ta muidu tuhmid silmad ja siis satub ta mõnikord jutuhoosse, mis kogub õpilased tema ümber.

Endises Slopaševi toas elab nüüd kõhetu ja rõugearmiline Kulebjakov, kes käib nina ülestõstetud palitukraes, nagu tahaks ta teiste eest varjata, et tema näos korduvad perioodiliselt mingisugused närvlikud tõmbed. Tema õpetab kõrgemates klassides ajalugu ja oma tundide sissejuhatuseks jutustas ta Indreku klassis prantsuse suurest revolutsioonist, mis on üldse tema suurimaid paleusi. Jutustades sattus ta vaimustusse ja siis tõmbles tema näos kahekordselt, nii et tönts ninaotski liikus. Silmad läksid omal niiskeks, nagu puhuks kustki äkki vinge tuuleiil.

Nagu hiljem selgus, see vaikne, kõhetu nosija, kel pehme pilk ja nõrk kõlatu hääl, armastas ajaloos aina suuri ja vägevaid sündmusi, hävitavaid pöördepunktilisi kokkupõrkeid, halastamatuid rünnakuid. Lahinguid kirjeldades tõmbusid tema väikesed, kondised käed rusikasse ja need surus ta siis pikkamisi kokku, nagu peaks ta nende vahel rusudeks litsuma midagi visa ja sitket, pingutades kogu oma jõudu. Ise oli tema veendunud rahuapostel ning põhimõtteline sõdade vastane.

„Aga rahu, igavene rahu ei tule enne,“ arvas ta, „kui on võitluste ägedus ja tapamasinate laastav mõju viidud maksimumini. Mõistate — mak-si-mu-mi-ni,“ toonitas ta iga silpi eraldi, nagu aitaks see kaasa igavese rahu tulekuks. „Saate teie aru, mis see tähendab?“ küsis ta. „Ei, sellest ei või teie aru saada, sest sellest ei saa õieti ükski veel aru. Sellest ei olegi võimalik tänapäev õieti aru saada, sest keegi ei tea, missuguse imelise võitlusvahendi leiutab inimese geenius võib-olla juba homme, võib-olla ülehomme. Aga niipalju võime ometi öelda, et kui tahetakse jõuda igavese rahuni — ja sinna peame ükskord jõudma, sest see on inimsoo pühim ja õilsaim eesmärk — jah, kui tahetakse jõuda rahuaate täielise teostumiseni, siis ei tohi tunda vähimatki halastust ega kaastundmust. Peab tegema võitluse sedavõrt hirmsaks, sedavõrt koledaks ja õudseks, et juba ainult mõte sõjast paneb inimeste südames vere tarduma. Euroopa sõjaseadustik reglamendib omasugust turniiri, mis võib ainult närve kõditada, mitte aga kedagi heidutada. Tulevad leida abinõud, mis võimaldavad hävitada vaenlase kogu jõu, kogu maa kõigega, mis temas leida. Praegu antakse auhindu kirjanikkudele ja neile, kes lobisevad rahuaatest, aga pole enam kaugel päev, kus auhinnad kuuluvad täie õigusega neile, kes leiutavad mõne uue lõhkeaine, mõned uued kiired või ükskõik mis vahendi, kui aga tema hävitusjõud oleks maksimaalne. Muidugi, see on kauge tuleviku muusika, millest julgevad unistada ainult kõige südimad inimsoosõbrad, aga ometi on aeg ligi, kus rahuaate teostus omandab uue ja elulise suuna. Seni aga peab ootama uusi sõdu, uusi lahinguid, sest inimene armastab hävitada ja tappa. Üldse, kust inimene on üle käinud, seal on lage taga, sest inimene armastab hävitust ja surma. Minge või tsirkusse ja vaadake, mis seal sünnib: seal peab mees tegema oma kunsttükke ikka kõrgel lae all ja ilma kaitsevõrguta, ehk muidu ei huvita ka kõige kaelamurdvamad tembud kedagi. Miks mitte? Pole surma karta, õigem — loota, inimene tahab ainult neid tempe näha, kus on kindel lootus surma peale. Mõistate? Teda vaimustab ja võlub ainult surm. Mis siit järgneb? Siit järgneb: kui oleks võimalik leida mingisugune kaitsevõrk, mis hoiaks sõdureid lahingus surma eest, siis oleks kõigil kohe sõjahimu läinud. Isegi naistes raugeks siis sõjavaimustus, kuigi nemad armastavad verd ja surma rohkem kui mehed. Aga niisugust kaitsevõrku leiutada on võimata, sest tapariistade täienemine on ikka kiirem kui kaitseabinõude arenemine. Mõistus on ainult kirgede ori, ja et inimese suurim kirg on surm, siis peab mõistus enne kõike muretsema tapariistade eest. Sellega langeb viimne võimalus memmelise psühholoogiaga igavest rahu teostada, järele jääb ainus tee, nagu ma juba ütlesin: maksimum hävitust — maksimum rahuaateteostust. See parool pole minu oma, vaid ma kuulsin seda Pariisis ühelt rahuapostlilt. Seal teatakse seda, sest seal oli suur revolutsioon ja kommuun, seal oli giljotiin ja barrikaadid; mujal pole midagi ja seal ei või ka midagi teada. Meie teeme rahu sõnadega, teeme seda selle sõnadega, kelle me ise risti poosime. Saate aru? Aga mis me ütlesime ülempreestri suu läbi roomlasele, sellele kainele ja meisterlikule verevalajale? Tema veri tulgu meie ja meie laste peale, nõnda ütlesime. Ja nõnda on see sündinud varsti kaks tuhat aastat meie eneste ja meie lastega ja see sünnib ka tulevikus, kuni kõneleme halastusest ja kaastundmusest, Mis aitavad sõnad, kui inimene ise on verejanuline. Inimsoo võib maiselt päästa ainult halastamatuse ja julmusega, millega saavutati lunastuski. Jehoova oli vana ja elutark, tema teadis seda. Kristus suri noorelt ja vaevalt tuli ta õieti tõetundmisele, sest veel Ketsemanni aias palus ta, ehk võiks see karikas temast mööda minna. Kõik muu on paljas muinasjutt, sest homo homini lupus est.

Härra Kulebjakov rääkis seda mahedalt ja vaikselt, nagu kardaks ta, et keegi võiks tema sõnu kõrvalt kuulata. Aga tema kõhetus sisemuses põles nähtavasti kirg ja loitis tuli, sest tema pisitillukesed silmad aina sätendasid peas. Kui ta oli lõpetanud ja natukese aega vaikinud, oleks tal oma sõnadest nagu kahju hakanud ja ta lisas öeldule juurde:

„Muidugi, see õige tõde, see maksimaalne tõde, mida võib öelda inimesest ja tema rahupüüetest, ei kuulu õigupoolest siia ega sobi teie kõrvadele. Aga ma olen teiega rääkinud kui sõber, kes tahaks juba noortes äratada usku rahuaatesse ja teha neid eestvõitlejaiks selle õilsama eesmärgi saavutamiseks. Ma ei räägi teiega kui õpilastega, vaid kui täiskasvanud noorte inimestega, kes mõistavad, mis ma riskin nõnda rääkides. Meil varjatakse seda tõde, aga mina pole tahtnud teda teie eest varjata. Küllap näeme, kuis te oskate sellest lugu pidada.“

Oo, Mauruse poisid oskasid sellest lugu pidada, sest mitte esimest korda ei kuulnud nad asju, millele oli vajutatud vaikimise pitser, ja mitte viimseks ei jäänud Kulebjakovi tõepaljastused. Eriti pidi Vargamäe Indrek sellest osa saama, sest härra Voitinski muretses tema eest.

Nagu juba tähendatud, jäi tema Slopaševi lahkumisega nagu leseks. Ehk ta küll oli rahuarmastaja inimene ja härra Kulebjakov suur rahuaate eestvõitleja, ometi ei sobinud need kaks millegi pärast. Voitinski tegi alguses katset Kulebjakoviga umbes samasugust vahekorda luua, nagu oli tal Slopaševiga, aga tema katse ebaõnnestus täiesti — võib-olla osalt juba sellepärast, et Voitinski langes vaimselt ja ka ihuliselt aina allapoole. Kõik, mida ta kandis, oli kulunud ja rinnaesisel torkasid igal pool silma pillatud toidu rasvased jäljed. Pealegi sündis temaga nagu iga vaevase loomaga: ta hakkas oma ihuga toitma teisi elavaid organisme ja seda nähtavasti kord-korralt ikka suurema hooga. Polnud enam muidu võimalik, kui pidi igas nädalas kord tema endaga ja kõigega, mida ta kandis, tegema põhjaliku „remondi“, nagu armastas öelda emand Vaarmann. Pidi viima vanahärra Voitinski sauna, seal tema riided riputama õrrele ning siis seni vett kerisele pilduma, kui õrre ja riiete ümbruses tundus nagu elus tuli. See vastutusrikas ülesanne oli pandud Jürka õlgadele, sest tema oli väljateeninud soldat ja pidi seda ametit kõige paremini mõistma. Muidugi, seda ta mõistiski, aga ühes sellega käis ta härra Voitinski endaga nõnda ümber, nagu oleks see isegi mõni niisugune, kelle peaks riputama saunas õrrele, ja siis keeva vett kapaga kerisele kupatama. Ühesõnaga — ta võttis Voitinski nagu mõne kärnase koera ja läks tegi ta asjalikult puhtaks, ning kui ta tema koju tõi, ütles ta: „Nüüd võib vanamees paar ööd kratsimata magada.“

Aga ühel laupäeval, kui lähenes jällegi saunaminek, hakkas härra Voitinski kuidagi imelikult Indrekule järele käima, nagu oleks tal midagi piinlikku südamel. Viimaks ometi sai ta öeldud:

„Härra Paas, mul on teile suur palve.“

Indrek mõistis kohe, et asi peab tähtis olema, sest harilikult ei härratanud Voitinski teda kunagi, ja ta jäi küsivalt rääkijale otsa vahtima. Aga selle asemel, et oma palvet avaldada, hakkas vanamees sõnu otsides suud matsutama ja abitult oma viletsail jalgel tammuma, põlved koos.

„Millega võiksin teid teenida, härra Voitinski?“ küsis Indrek viimaks.

„Me läheme varsti sauna,“ ütles Voitinski ja jällegi hakkas ta nõutult suud matsutama. „Ma pean Jürkaga sauna minema,“ lisas ta natukese aja pärast juurde, „aga mulle on see vastik. Mõistate, vastik!“

„Aga miks ei lähe te üksi, härra Voitinski?“ küsis Indrek.

„Härra Maurus ei luba,“ vastas Voitinski. „Keegi peab kaasas olema, aga pole kedagi, ainult see Jürka, see jõhker mats. Tahtsin teid paluda, et…“

„Et mina tuleksin Jürka asemel?“ küsis Indrek, kui rääkija peatus.

„Andke andeks, aga seda tahtsin ma paluda,“ rääkis Voitinski nii alandlikult, et see sünnitas Indrekule otse kehalikku valu ja ta ei saanud kohe vastata. Samal silmapilgul tuli Jürka oma pambuga.

„Noh, valmis?“ küsis ta Voitinskilt käskivalt.

See laskis silmad Jürkalt Indrekule liikuda, nagu paluks ta veel kord.

„Täna lähen mina härra Voitinskiga kaasa,“ ütles Indrek nüüd.

„Teie?‘‘ küsis Jürka halvakspanevalt ja väljakutsuvalt.

„Mina,“ vastas Indrek.

„Seda parem,“ ütles Jürka ja pidi minema, pöördus aga tagasi ja ütles: „vaadake et te tõesti lähete, muidu saan ma vanalt võtta. Ja vähemalt sada kraadi, muidu ei aita.“

„Lähen, ärge muretsege,“ vastas Indrek.

Indreku ja Jürka vaheline kõne sündis eesti keeles, mida Voitinski ei mõistnud. Aga kui ta nägi, et Jürka oma pambuga ära läks, aimas ta, et tema palve täidetud, ja värisevate sõrmedega haaras ta Indreku käe, silmis peaaegu pisarad. Ka Indrek sai liigutatud, sest Voitinski käed tuletasid talle millegi pärast meelde tema isa käsi, kuigi nad olid palju väiksemad ja painduvamad.

Saunas Indrek sai tunnistajaks inimlikule viletsusele, mille sarnast ta tänini kunagi polnud näinud. See viletsus masendas ta sedavõrt, et ta ei pannud mikski temaga kaasas käivat mustust ja kasimatust. Kõik oli viimse võimaluseni kulunud, kõik oli närus, särgist kuni sokideni, ja igal pool roomasid loomad, mis ei andnud rahu ei päeval ega ööl. Need olid mingisugused pisitillukesed, kõhetud ja eluväsinud, elust tüdinud helevalged roomajad, nagu ei suudaks omanik enda karja enam õieti toita. Oo! Indrek oli teissuguseid sama tõugu loomi näinud, hoopis teissuguseid! Tal tuli meelde keegi valla korda käiv tüse ja poolpime, poolkurt vanatüdruk, keda ema oli alati nagu oma last kasinud, kui ta jõudis oma korraga jälle Vargamäele, kuhu pidi jääma nädalaks. Aga ikka sai nädalast kuu, vahel ka poolteist, sest kuidas viia vanainimest edasi, kui ta nädala lõpul aina nutab ja nutab oma pimedate silmadega ning kui neisse kustunud valguseallikaissegi tekib nagu heledam helk, kui lubad ta jätta veel üheks nädalaks. „Tegid ta puhtaks, las ta nüüd olla pealegi veel,“ kuulis ta siis isa ütlevat emale. Aga ei olnud kasu, et ema jättis vanainimese veel üheks nädalaks ja siis veel üheks, sest suure tönniga lahkus ta kord ometi Vargamäe eluhoonetest, vahtides emale oma imelikult suurte pungis ja kustunud silmadega otsa ning öeldes: „Kui jumal ikka veel kordki laseks mind perenaist näha!“ Aga lastele, ka Indrekule jäi Kirbu-Kaiest imeline mälestus, sest tema armastas kotitakku heietades jutustada ikka üht ning sama lugu. Kuidas lugu just oli, seda Indrek enam ei mäleta, ainult niipalju ta teab, et jutt oli mingisugusest suurest mustast härjast, kel valge lapp otsa ees ja kes kuhugi kippus, kuhugi jooksis, vististi teispere karja, sest ta oli selle kelli kuulnud. Nõnda siis läks see must härg möirates ja huigates, pea püsti, ja teda jooksis tagasi lööma poiss, aga ei saanud. Siis läks härga tõrjuma vanamees, aga ka tema ei saanud härjast võitu, sest see oli suur ja must. Tuli minna noorel peremehel endal, kes oli ise paras härg, aga mitte must, vaid ennem valge. Jooksiski teine härjale järele, tubli kepp käes. Ja igakord, kui Kai jõudis jutuga siiamaale, ütles ta: „Nüüd, lapsed, pöörame lehel teise külje ja lähme oma looga edasi.“ Neid sõnu kuuldes pidi arvama, et lugu on veel pikk, et suurem osa on alles tulemata, aga tõepoolest tähendas lehepööramine, et lõpp oli üsna lähedal. Indrek mäletab, kuis ta otse väriseva südamega oli oodanud, et Kai ehk ometi kordki teeb oma loole uue pikema lõpu, ükskõik millise, et aga oleks uus, aga ei, Kai suri, kuid loo lõpp jäi endiseks. Sest niipea kui lehel oli teine külg, jõudis peremees härjale järele, lõi talle kepiga klõpsti! — nimelt just klõpsti — sarve pihta ja härg pöördus ümber ning tuli oma karja tagasi. „Sest härg, olgu suur või väike, ei pea mitte,“ seletas Kai, „võõrasse karja jooksma. Härg ei pea mitte teispere lehmade kelli kuulama, sest igal karja on omad kellad.“

Nõnda unistas Indrek Kirbu-Kaiest ja tema loost, kui ta oli masendatud pan Voitinski inimlikust viletsusest. Ja ta tahtis olla sellele viletsale sedasama, mida oli olnud tema ema Kirbu-Kaiele. Enne kõike riietele sada kraadi, nagu oli kinnitanud asjatundlik Jürka. Pärast talutas ta vanamehe enda lavale, toetades teda käsivarrest, mis tundus palja luuna, õhuke nahk lõdvalt ümber. Kunagi varemalt Indrek polnud puutunud niisugust käsivart ja sellepärast kippusid silmad pooleldi huvi, pooleldi õudusega vaatlema teisi ihuliikmeid, mida polnud põhjust praegu puudutada. Tema ees lamas luukere, milles võis eraldada peaaegu iga üksikut osa; küljekondid, õlapennid, selgroolülid, jätkud puusades, põlvis, pahkluis, varvastes. Olid kadunud esi- ja tagupõsed, oli kadunud kõik, mis ehib ja ilustab nurgelist kondikava. Kõhtki oli kadunud, mis tõi Indrekule meelde kuulsa kirjaniku, kes näljutanud enda surnuks usuhullustuses, õndsuseharrastuses, mille tagajärjel läbi kõhu olnud tunda üksikud selgroolülid. „Küllap ka läbi pan Voitinski kõhu võiks tunda selgroo lülisid,“ mõtles Indrek ja hea meelega oleks ta proovinud, kas tema oletus õige. Aga natukese aja pärast sonis ta uuesti: „Tingimata on tunda nagu sel kuulsal kirjanikul.“ Ja imelikuna tundus siin saunalaval, et niisuguse inimese nimi on Voitinski ning et sellele nimele pannakse veel ette pan või härra. Ka Voitinski ise tundis nähtavasti midagi selletaolist, sest ta ütles:

„Härra Paas, ärge nimetage mind härra Voitinski, vaid Ivan Vassiljevitš. Kui inimesed on üheskoos saunas käinud, siis on nad omad inimesed, peaaegu sõbrad. Saun teeb kõik ühesuguseks. Saun on nagu haud.“

Nõnda see jäigi sellest silmapilgust peale. Aga kui Indrek teda pehme ja lõhnava kasevihaga sopsis — ta oli lasknud eriliselt pehme ja leherikka viha otsida — ütles Ivan Vassiljevitš:

„Eeh, kui nüüd oleks pudel õlut! Aga ei ole õlut ega raha. Härra Maurus, lontrus, ei anna. Annab küll süüa ja kütab toa soojaks, aga raha ei anna. Laseb osta paberossi, aga mitte õlut ja viina.“

„Tahate, ma lasen tuua, Ivan Vassiljevitš?“ küsis Indrek.

„Kristus on surnust üles tõusnud, kui see võimalik oleks,“ vastas Ivan Vassiljevitš otse sisemise erutusega.

„See on võimalik,“ ütles Indrek ja tõi õlle. „Aga see on liiga külm,“ hoiatas ta.

„Külm ongi hea,“ vastas Ivan Vassiljevitš ja sirutas käe pudeli järele. „Külm õlu ja kuum leil — jumalik!“

Ta istus lava kõrgemail astmeil ja jõi, kuna Indrek talle klaasi kallas. Jõi lonks-lonksult, nagu maitseks ta nõnda kõige parem või nagu talitaks ta nende näpunäitel, kes ütlevad, et ka vähese alkoholiga võib enda uimastada, kui teda võtta tasapisi, näiteks läbi õlekõrre.

Kui õlu lõpuks joodud, heitis ta uuesti lavale ja tahtis vihelda, tublisti vihelda, mitte nõnda, nagu esiti. Pidi uut leili viskama. Ja kui siis Indrek vihaga sopsima hakkas, krägises Ivan Vassiljevitš suure mõnutundega ja kirus:

„Vaata lontrust, üksainus pudel, aga hakkab pähe!“

Ka Indrek märkas, nagu hakkaks Ivan Vassiljevitšile midagi pähe, sest ta muutus jutukaks. Indrek küüris teda nuustikuga, aga tema lobises.

„Ettevaatlikult,“ hoiatas ta Indrekut, „mitte nii kõvasti! Vana nahk on pude ja habras, rebeneb; kaotan sellegi verenatukese, mis mul veel järel.“

Hoiatus tuli õigel ajal, sest ilmuski mitmes paigas veri, eriti seal, kus teravad kondinükid, nagu tungiksid need läbi naha, kui vähegi kõvemini nende kohalt vajutada.

„Jürka, lontrus, tema pesi mind ikka nõnda, et olin üleni verine,“ rääkis Ivan Vassiljevitš edasi. „Vaat’ nõnda, nõnda on hea, nõnda on paras. Sealt kohalt pisinatukene kõvemini, nii, nii. Sest pole ühti, kui nahk mõnest kohast rebeneb ja verd tuleb. Mis ma temaga ikka veel teen. Ütelge ometi teie isegi, kes olete alles noor, ütelge avalikult ja otsekoheselt, sest saunas võib seda, ütelge puhtast südamest: mis teeb minusugune veel verega, milleks ma teda hoian? On mul veel vaja elada? Kel on mind tarvis? Kes ootab mind? Kes küsib minu järele? Ennem küsitakse mõne koera kui minu järele. Olen ma veel inimene? Ütelge puhtast südamest, sest saunas pole riideid takistuseks, ütelge: olen ma veel inimene? Või veel parem: kas te usute, et mina olen kord inimene olnud? Usute teie, et mina olen vürste ja suurvürste õpetanud, et mul olid kuldaurahad — nüüd on nad muidugi müüdud, kõik on müüdud, sest mis peaksin ma veel kuldaurahadega tegema — jah, ütelge mulle, nagu seisaksite jumala enda ees: kas teie suudate uskuda, et mina olen kuulunud seltskonda, olen käinud pallidel, et peened daamid on mul käe alt kinni hoidnud, et mina olen nendega tantsinud, neil ümber piha võtnud, masurkas lennanud, parim masurkatantsija olnud kogu Piiteris, mõistate, kogu Piiteris — kas teie suudate seda uskuda, kui seisate Issanda meie jumala enda ees? Teie ei vasta muidugi, sest teie olete aus inimene, kes ei räägi ebatõtt, ja tõtt ei taha teie öelda, sest tõde haavab. Jah, tõde haavab alati inimest, tõde pole inimese tarvis. Inimene otsib küll tõde, teeskleb otsima, sest tema tahab, et teised usuksid tema tõeotsimist. Aga tõde on inimesele ometi nagu kuri kiskja või tuhandeokkaline roos. Nõnda on inimene oma tõega. Sellepärast ei pea inimesele tõtt rääkima, vaid teda peab armastama. Aga minule võib juba tõtt öelda, minule küll, sest mina pole enam inimene. Veel mineval suvel läksin kord linnast välja jõe äärde ja võtsin seal enda alasti. Ja kas te usute, et kui ma rohu peal, ilusa pehme, mahlaka ja rohelise rohu peal nägin iseoma varju, siis ei tundnud ma teda ära, ei tundnud, et see on minu vari. Pöördusin ümber ja vaatasin selja taha, et kes see küll on, kel on niisugune vari. Ja kui ma kedagi ei näinud, sain ma äkki aru, et mina pole enam inimene, sest minul pole inimese varju. Õiged inimesed on ainult need, kel on õige inimese vari. Pange tähele, sest teil läheb seda tarvis: inimesel peab olema inimese vari. Aga minul ei olnud teda mineval suvel, pole praegu ega tulegi teda enam. Nõnda on minuga. Sellepärast võite mulle lausa tõtt näkku öelda ja mind ei haava see põrmugi, sest tõde teeb mulle ainult nalja. Mis on minus, mida võiks haavata? Ainult luud-kondid. Aga kes võib neid haavata? Need on ju kõigil ühesugused. Haavata võib ainult seda, mis luie ümber ja mis heidab õige inimese varju. Kui minul oli alles õige inimese vari — ja mul oli ta kord jumala eest — siis haavusin ma hirmus kergesti, sest ma olin ju poolakas. Nüüd pole ma enam poolakas, sest ma ei taha olla rahva liige, kus on minusugused. Sellepärast ei saa minus enam keegi poolakat haavata. Aga enne sai, ja siis käisin ma kaks korda duellil. Püstolitega. Ükskord ainult lollus, teine kord tõsiselt. Vaadake, pahemas õlas, märgid ees ja taga, sealt läks läbi. Ei näe? Noh, siis on kindlam kui kindel, et ma pole enam inimene, kui isegi selle kuuli märgid kustunud. Pole enam seda olemaski, millest kuul kord läbi jooksis.“

Teine kord Indrek ostis Ivan Vassiljevitšile kaks pudelit õlut, sest ta palus nii väga seda. Juba kodu rääkis ta sellest ja, et raha jätkuks, ei sõitnud nad voorimehega, nagu harilikult, vaid läksid läbi lume ja tuisu jalgsi.

Kaks pudelit tegid kahekordse töö Voitinski nõrga organismi kallal. Tema keel läks nüüd üsna pehmeks ja kippus rääkimise asemel peaaegu lällutama. Aga mida vähem nõrgenenud keel suutis väljendada, seda kõrgemale tõusis kujutlusvõime.

„Kui inimene on noor, mõistate, noor,“ rääkis ta ja matsutas suud, „siis on tal esimene asi naine. Mõistate, naine on siis esimene. Teate teie, mis on naine? Mõistate teie naist? Teate teie, mis on himu, kirg, patt, hullumeelsus? See on siis, kui inimene on noor, mõistate. Aga kui inimene on vana, mõistate, mitte nagu mina, sest mina pole enam midagi, pole vana ega noor, mõistate, mitte midagi. Loomgi on veel vana või noor, aga mina ei ole, sest mina seisan juba sealpool aega, mõistate, väljaspool. Mina olen nagu täht taevas, inimene ei pääse temale ligi. Täht, mõistate. Vahi eemalt, mõistate, eemalt kaugelt, pikksilmaga, mikroskoobiga; otsi, vahi, mõistate, kas on veel mõni inimese tunnus. Aga ei ole, mikroskoobiga ja teleskoobiga ka ei ole!“

Ta matsutas hea meele pärast suud ja hakkas siis kähinal naerma, nagu ta oleks sattunud mingisugusele viguriväntlikule mõttele.

„Ei tunne, mõistate, ei teleskoobi ega mikroskoobiga, mis loom see on. Mitte ei tunne! Koer ei ole, mõistate, eesel ka mitte, vaata varjust või temast endast. Mis te ütlete selle kohta, ah?“

Jälle matsutas ta suud ja naeris, mis ajas ta läkastama.

„Nii et te nüüd mõistate, mis on vana inimene,“ jätkas ta. „Ja kui inimene on vana, mis on siis temale naine, noor naine, mõistate. Salomoni mäletate, ah? Ei mäleta? Tema otsis vanalt noore naise juurest sooja, mõistate: otsis sooja, muud mitte midagi. Aga mis te arvate, kas koer ei ole soe, mis? Aga miks siis iisraeli kuningas ei võtnud koera sülle, kui tal oli külm, noort koera, ah? Miks? Vastake. Tark Salomon oli rumal, sellepärast. Ons naine ahi või saunalava, et temalt otsitakse sooja, ah? Noor naine, on ta saunalava? Viingi soojendab vanainimest paremini kui noor naine. Viin soojendab veel siiski, kui sa pole enam midagi. Viin ja õlu, mõistate. Oleksite te kordki näinud minu naist, siis te usuksite, et mina olin inimene, sest ainult naisest tuntakse meest. Naine on mehe ilmutus, mõistate. Aadam tuli iseteadvusele, endatunnetamisele ainult Eevas, sest Eeva oli tema hea ja kurja tundmise puu. Eeva oma üsaga, keset paradiisi. See on siis, kui inimene on noor, mõistate. Aga kui inimene on vana, siis ei pea teda kuulama, sest siis on ta rumal nagu tark Salomon: näeb naist, näeb noort naist ja mõtleb, see on saunalava. Vanal ei ole enam õiget hea ja kurja tundmist, mõistate, sest tema ei tea, mis on naine. Milleks veel hea ja kuri, kui ma ei saa naise peale mõelda. Katsun vahel öösi pimedas vaiba all mõelda, kui uni ei tule, pingutan, et näha naist, nagu ta on, mõistate, kõigega, mis tal on, vormid ja kõik, mis teevad ta õigeks naiseks, — aga ei saa, silm ei võta, ei näe, ei seleta vorme. Teate, mis mina näen? Luid-konte, aina neid, näen naist, nagu olen ise, näen noort naist nõnda, mõistate. Aga on see naine? Ei, see ei ole naine. Teie olete noor, ei tea, mis on naine…“

Kord Voitinski sattus saunaleilis rääkima riikidest ja rahvastest, kui Indrek oli toonud talle jällegi kaks pudelit õlut ja peale seda sopsis teda pehme vihaga.

„Teie olete õnnelik inimene,“ ütles ta Indrekule. „Mõistate, õnnelik, sest teie olete eestlane. Eesti rahvas on õnnelik rahvas, sest temal pole midagi. Teda ei saa õnnetuks teha, temalt pole midagi võtta. Kel midagi on, selle võib kohe õnnetuks teha. Mina olen õnnetu, sest minu rahvas on õnnetu rahvas. Meie olime midagi, aga enam ei ole. Meil oli midagi, aga see võeti ära. Isand sai orjaks. Aga teie olete orjad olnud, nii et teil pole midagi kaotada, mitte midagi. Teil pole ka midagi loota, sest mis võib nii väike rahvas loota, nagu olete teie. Mõistate? Sootuks väike ja mere ääres! Aga meie, poolakad, meie loodame ja ootame; meie usume, mõistate. Meie usume ja loodame! Ja pange tähele, mis mina ütlen, kuulake: nõnda see ei jää, nõnda ei või see jääda. Poolakas saab jälle isandaks, poola pan saab isandaks, vene vägivald kaob. Poola saab oma maad ja õigused tagasi, kõik saab tagasi; tuleb uuesti siia, tuleb Eestimaale, poola kuningas tuleb Eestimaale, siia tuleb ta. Mina, pan Voitinski, laman siin saunalaval, minu riided on õrrel, teie, eestlane, panite pan Voitinski riided õrrele; aga poola kuningas tuleb Eestimaale, sest see on kõik üks Poolamaa. Ja kui kuningas tuleb, suure sõjaväega muidugi, muusika mängib, kahurid mürisevad, mõistate, mürisevad, nõnda tuleb poola kuningas, tuleb ja võtab kõiki vastu, kes tahavad tema juurde, kes tahavad midagi paluda. Ja siis lähen ka mina, pan Voitinski, võtan oma riided õrrelt ja lähen, lähen ühes teiega, käsikäes läheme, eestlane ja poolakas lähevad käsikäes, ja ma viin teid oma kuninga ette ning ütlen: „Mina olen pan Voitinski, see siin on minu sõber, minu eesti sõber, kes on mind aidanud, kes on aidanud poolakat, kui ta oli alles ori ja riputas riideid saunas õrrele, eestlase käe läbi, mõistate. Aga nüüd on poolakas isand ja tema saunas pole enam õrsi ega eestlasi ning sina, majesteet, oled isandate isand, sina oled kuningate kuningas. Sina oled kõige armulisem ja õiglasem isandate ja kuningate seas, sest sina oled poola kuningas. Seda ütleb sulle pan Voitinski, sest tema kõrval seisab tema parim sõber, kelle rahvas on kõige õnnelikum rahvas ilmas. Ainult ühte ei ole tal — kuningat ja isandaid, sest need, kes tal on, on orjaperemehed ja usurpaatorid. Tee, oh majesteet, et minu parim sõber, kes põlvitab ühes minuga sinu kuldse trooni ees, tee, et seesinane eestlane oleks isand; tee, et kogu see rahvas oleks isand, aga ei mitte orjaperemeeste jalgealune! Seda palub sinult, oh majesteet, sinu truu alam ja põline mõisnik pan Voitinski.“ Nõnda ma ütlen kuningale, kui ta tuleb ja kahurid mürisevad. Ja mis te arvate, mis teeb poola kuningas oma kuldsel troonil? Kuningas tõuseb troonilt, sirutab käe ja kahurid vaikivad, nagu oleks ema pistnud karjuvale lapsele rinna suhu, vaikivad ja ootavad, et kuningas räägiks, ning siis ütleb ta selge ja valju häälega ilusas poola keeles: „Pan Voitinski, sinu palve on kuulda võetud, mine rahuga!“ Nõnda ütleb kuningas, nii et seda kõik kuulevad, ja siis tõuseme tema kuldse trooni eest ja tuleme tagasi sauna, kus teie riputate mu riided õrrele ja aitate mu enese lavale. Ja pange tähele, nõnda sünnib see, ainult mina ei näe seda, sest mina suren enne ära, mina suren varsti ära. Aga teie ei sure enne kui kõik saab sündinud, sest teie olete õnnelikum kui mina. Teil ei ole midagi, mitte midagi, aga meil on. Meil on isandad ja härrad, meil on keel ja kirjandus, meil on kõik, ainult kuningat ei ole, kuningat mitte. Aga ta tuleb, tuleb kahuritega, tuleb ratsa, valge täkuga, nagu Skobelev, tuleb…“

Nii kõrgelt lendas Ivan Vassiljevitši vaim ja pööraselt suur oli tema sõprus ja tänumeel Indreku vastu, kes oli toonud paar pudelit õlut saunalavale ja sopsis teda nüüd kuumas leilis, et ta oleks vabaks palunud poola kuningalt kogu eesti rahva, kui aga poolakatel oleks kuningas.