Tõde ja õigus V/XXII
XXII.
Sulane Ott hakkas Vargamäe Eesperes nagu aru kaotama. Teda valdas äkki selline ülevoolav jõu- ja tujuküllus, et peremees Sasski ütles oma eidele:
„Ei tea, mis selle mehele korraga sisse sõitnud, nagu näeks teine mõnda kadu ette.“
„Vaata aga, vanamees, et see meile kadu ei tähenda,“ vastas Maret.
„Mis kadu see meile võib tähendada?“ küsis Sass.
„Teadagi, mis kadu,“ seletas Maret, „See noolib ju Elli järele. Oru vahet jõlkumise on teine, nagu näha, jätnud, noh, siis hakkab uue hooga omas kodus.“
„Ega ta hull loom ometi meie oma juurde kambri tule,“ arvas Sass.
„Miks just kambri,“ ütles Maret. „Tulevad pikad pimedad õhtud, kes jõuab valvata, kus nad ninapidi kokku saavad. Ja tüdruk on ka nagu lolliks läind. Teineteise võidu ju.“
„Kas siis Elli teab, et ta Oru vahet seegas?“ küsis Sass.
„Muidu vist aru nii läind,“ ütles Maret.
„Noh, mis siis muud, kui tuleb silma peal pidada,“ otsustas Sass lõpuks.
„Mu süda on ei tea miks juba mõnda päeva nii raske,“ kaebas Maret.
Aga Oti süda oli kerge ja rõõmus, nagu oleks ta mõni noor loom, kes saab kevadel esimest korda laudast lahti. Ta kippus Oskari ja Elliga võidu jooksma ja võidu hüppama; ta heitis kaua aja tagant jälle kord Tiinaga nalja, nagu tahaks ta hakata uuesti temale lähenema; ta naeris Ellile otseteed näkku, nii et Elli ise ja kõik teisedki võisid näha ja mõista, kuidas see tüdruk temale ja tema tüdrukule meeldib; ta kippus isegi teiste nähes, kas või isa silma all, Ellit kätega puutuma ja oskas selleks leida paraja silmapilgu. Paar korda läks asi isegi nii kaugele, et Sass pidi poisile meelde tuletama, et töö juures ei hullata. Aga see võttis selle, nagu oleks hanele vett selga visatud, — naeris, heitis rumalat nalja ja tegi näo, nagu poleks midagi olnudki. Ühte ei saanud salata — lõõpimise ja hullamise ning naljatamise peale vaatamata töö lendas. Esimesena kõigi eesotsas askeldas Ott, või kui oli odrakaarel kellegi järel, siis ähvardas tal raiuda kannad. Ainult Oskar ei vandunud talle alla, ei niidul ega aunategemisel. Nõnda nad siis vehkisid kahekesi, nii et vikatid lõid vastu kive tuld. Iga paari kaare tagant olid nad jällegi teiste kannul, nii et need pidid neile teed andma.
„Las nad hullavad,“ ütles Sass, „küllap väsivad varsti, nii et jäävad meilegi jalgu.“
Aga mehed ei väsinud ega jätnud, sest asi läks kemplemiseks ja kumbki ei tahtnud alla vanduda. Kui Oskar oleks tahtnudki järele jätta, siis ei saanud ta seda Elli pärast, kes naeratas talle pilkavalt ja võidurõõmsalt. Samuti ei võinud Oskar ka Tiina pärast, sest kuigi see teeskles, nagu ei mõistaks ta, mis meeste vahel sünnib, või nagu ei oskaks ta sellest lugu pidada, ometi ei mahtunud Oskarile südamesse, et tüdruku vaiksed pruunid silmad võiksid näha, kuidas tema jääb alla. Nõnda siis lendas töö päevast päeva ja õhtust hommikuni. Varsti sai viisiks, et kui ei ütelnud üks või teine poiss, siis ütles see või teine tüdruk tööle asudes:
„Noh, kas täna läheb jällegi saun lahti?“
„Läheb lahti,“ vastati poiste poolt ja nõnda algaski võistlus uuesti.
Kui Maret seda Sassilt kuulis, ütles ta:
„Poiss kipub vägisi väimeheks, ei see muidu heast-paremast nõnda lõõbi. Ta on mul paar korda sigadelegi söögi ette viind, nii et vaata, läheb teine lõpuks lüpsikuga lehma allagi.“
„Jumal seda teab, mis see targem on, kas keelata või käskida,“ ohkas Sass. „Sinu isa oli minu vastu, aga nüüd oleme ühes temaga Vargamäel. Ja kes ütleb, kas ta mõne teisega oleks paremini läbi saand kui minuga.“
Seda isa ja ema mõttevahetust oleks nagu Ott salaja pealt kuulanud, sest varsti peale seda tabas Oskar ta Elli suudlemiselt. Oskar ei osanud muud teha kui etteheitvalt hüüda:
„Elli!“
„Mis on?“ küsis Ott ja laskis tüdruku lahti.
„Elli, mine ära, mul on Otiga pisut õiendamist,“ ütles Oskar.
„Elli, ärge minge,“ keelas Ott, „võite meie õiendamist pealt vaadata.“
Ja Elli jäi paigale. Aga nüüd pöördus Oskar sõnalausumata ümber ja läks minema. Ott tahtis võidurõõmsalt Elli uuesti kaenlasse haarata, kuid see jooksis vennale järele.
„Oskar! Oskar ae!“ hüüdis Elli. „Kuhu sa lähed?“
„Toa juurde,“ vastas Oskar, sest lugu sündis aidas.
„Tahad sa emale öelda?“ küsis Elli, kes venna kannul.
„Emale ja isale,“ vastas Oskar.
„Kui sa seda teed, siis ei lepi ma enam kunagi sinuga,“ ähvardas Elli.
„Pole tarviski,“ vastas poiss.
„On sul kade meel või?“ küsis tüdruk otse toaukse all pilkavalt. „Sul omal on ju Tiina. Millal mina sinu järele olen piilund või sinu peale kaebamas käind.“
Nüüd jäi poiss peatuma, pöördus ümber ja ütles:
„Sina ära võrdle ennast minuga, sest mina olen mees, sina naine, pealegi olen mina sinust mitu aastat vanem. Aga mis peaasi — sina pole mind kunagi Tiina suudlemiselt taband. Ja mina ei taha, et sul oleks selle poisiga lõpuks laps.“
Vastuseks katsus Elli naerda ja ütles siis:
„Sinu arvates tulevad siis lapsed suudlemisest?“
„Just,“ vastas poiss, „sellest nad hakkavadki tulema.“
Ema tuli parajasti lauda poolt, ämber käes, ja küsis:
„Mis te jälle seal kahekesi nääklete?“
„Ma tahtsin sulle öelda, et sa paremini oma tütre järele valvaks, ei muud midagi,“ vastas Oskar.
„Mis ta jälle tegi?“ küsis ema.
„Seda võib ta ise öelda,“ vastas poiss ja läks aida poole tagasi. Aga kui Elli seda nägi, ütles ta emale:
„Nüüd ta läheb Otiga kaklema, juba esteks tahtis ta talle kallale karata.“
Ema kutsus poega tagasi, aga see ei võtnud seda kuuldavakski. Ta läks otseteed aita sulase juurde ja ütles sellele ilma pikemata:
„Järgmine kord annan sulle esimese paraja asjaga sõnalausumata pähe.“
„Ja mina sinule esimese paraja asjaga sõnalausumata vastu,“ ütles poiss ja küsis siis: „Kas sa ei ütleks mulle otseteed, mis on sinul selle vastu, et sinu õde meeldib mulle ja mina temale?“
„Hiljuti meeldis sulle keegi teine,“ vastas Oskar, „võib-olla meeldis rohkemgi kui minu õde.“
„See oli, aga enam ei ole,“ ütles Ott.
„Aga mis siis sellest nüüd saab, kelle juures sa suve otsa oled magand?“ küsis Oskar, kel oli loomusunniline vaen teise vastu, et see elu nii kergelt võttis ja teda maitses.
„Mis puutub see sinusse?“ küsis Ott. „On sul kade meel? Oled sa tema eestkostja?“
„Ei, seda mitte,“ vastas Oskar, „aga oma õe eestkostja ma olen pisut, sest mina olen vanem ja targem, tema noorem ja rumalam, ja mina ei taha, et minu õega sünniks seesama, mis sündis selle teisega, see on kõik.“
„Aga kui see teine ise seda nii väga tahtis?“ küsis Ott.
„Siis oleks ta meie aita tulnd, milleks sina sinna jooksid,“ vastas Oskar.
„Sa räägid nagu poisike,“ ütles Ott põlglikult.
„Ja sina talitad nagu kaabakas,“ vastas Oskar tulises vihas ning lisas nagu oma sõnade kinnituseks: „Minul poleks midagi selle vastu, kui sinusugune nagu hull koer maha löödaks. Ja kui minu õega midagi peaks juhtuma, siis löön mina su maha, seda pea meeles. See ongi, mis ma sulle tahtsin öelda.“
„Hea küll,“ vastas Ott, „ma pean seda meeles. Aga sina pea ka meeles, et mina võin sinu sama kergesti maha lüüa nagu sina minu. See on esiteks. Teiseks: mis siis, kui sinu õde kedagi teist ei taha kui mind ja kui mina ka ainult teda tahan? Kui me mõtleme abielluda, mis siis?“
„Oled sa selle teisega juba abiellunud?“ küsis Oskar.
„Sa oled, jumala eest, napakas!“ hüüdis Ott. „Kui mina kõigiga tahaks abielluda, kes mulle on teised olnd, siis ei luba seda juba seadus, muust rääkimata.“
„Aga mina ei luba, et sa minu õega abiellud, kui sul nii palju teisi, sest sellest elust ei või niikuinii midagi välja tulla,“ ütles Oskar.
„Lööd ikkagi mu maha?“ küsis Ott naljatades.
„Jah, löön maha, kui sa mu õde rahule ei jäta,“ vastas Oskar tõsiselt.
„Noh, siis pole parata,“ ütles Ott nagu alistunult, „kui surm, siis surm. Mina pole veel ühtegi tüdrukut jätnud teise mehe pärast, küllap saan ka sinuga hakkama. Aga esimest korda on mul tegemist selle vennaga, keda ma armastan.“
„Sina armastad!“ mõnitas Oskar. „Sinu armastus on nagu ila, mis jookseb hullu koera suust!“
„Ja sinu armastus on kuiv nagu seegi, keda sa armastad — ta krõbiseb!“ vastas Ott irooniliselt.
Samal silmapilgul astus Maret aida ette ja jõudis just õigeks ajaks pärale, sest muidu oleks poiste vahel tingimata lööminguks läinud.
„Mis te siin porisete kahekesi,“ ütles Maret. „Sina, Oskar, tule toa juurde, mul on seal abi tarvis.“
„Jäta mind rahule,“ vastas poeg tusaselt.
„Perenaine, kas mina ei võiks Oskari asemel tulla?“ küsis Ott.
„Ei, Ott,“ vastas Maret, „mul on just Oskarit tarvis.“
Ja ema ei jätnud enne mangumast, kui poeg pidi kaasa minema.
Ott jäi üksi aita ja nüüd oleks tal aega olnud oma seisukorra üle järele mõtelda, kuid tal polnud õieti midagi mõtelda. Et Ellit tema eest hoitakse ja Elli isegi ennast tema eest katsub hoida, see on nii loomulik, ega siis tema ometi sellepärast oma püüdmist pea jätma, liiatigi kui ta teeb seda ausate abinõudega — jõuga, vaimuga, oskusega, osavusega, meelitamisega, ühe sõnaga — meeldimisega. Muidugi, Ott on nõus, et see, mis Orul sündinud, raskendab tema seisukorda, aga ega siis Ellil sellest midagi ole. Temale võiks see ainult meelt mööda olla, et ta on Oti teiselt üle löönud. Ja see ongi nõnda, seda Ott teab, sest ta on oma Orul käimist kui sööta tarvitanud Elli püüdmiseks. Oskar ütleb, et Elli on noor ja rumal, aga Oskar ise on Oti arvates rumalam kui tema õde. Ta ei oska isegi Tiina taolist tüdrukut võita, käib nagu kass palava pudru ümber. Tohmakas Eedigi oskas tüdrukule käed külge panna, aga Oskar ei oska. Sellepärast ärgu tulgu tema Otti õpetama, sest Ott teab ja mõistab kõike paremini.
Samal ajal, kus sulane aidas nõnda arutas ja tüdruk toas talitas, pidas pererahvas tagakambris tasahilju nõu. Sellele nõupidamisele ema käiski Oskarit kutsumas. Õieti oli teda selleks vaja, et kuulda, mis aidas oli sündinud, sest Elli kinnitas, et seal pole midagi erilist olnud. Kui vanematel seisukord küllaldaselt selge, saatsid nad tütre minema, et pojaga isekeskis aru pidada.
„Kuule, Oskar,“ ütles isa, „sina oled juba täismees, mis sina õige sellest Elli asjast arvad?…“
Isa tahtis veel edasi rääkida, aga Oskar ütles talle kärsitult vahele:
„Ma juba aidas ütlesin, mis mina sellest arvan.“
„Mis siis?“ küsis isa.
„Ma ütlesin Otile, et kui tema veel Ellit puudub, siis annan ma talle esimese paraja asjaga pähe, ja kui ta temaga seda teeb, mis Oru Juuliga, siis löön ma ta maha,“ rääkis Oskar ärritatult.
„Ära aja hullujuttu!“ hüüdis Maret hirmunult, aga ometi oli omal sügavamas südamepõhjas hea meel, et Oskar nii südilt õe kaitseks välja astunud.
„Ega see nii lihtne ole,“ ütles Sass ja kiskus sõnu nagu läbi hammaste, mis tõendas, et ta asja väga tõsiselt võttis. „Sest sa mõtle, mis oleks, kui Elli temale kangesti minna tahaks ja tema ise Elli võtaks.“
„Kuhu te nad elama panete?“ küsis Oskar. „Siia Vargamäele? Mina siis siia ei jää, sest mina Otti ei kannata, ammugi mitte oma õemehena. Ja mis elu oleks Ellil, kui Oru Juuli on siinsamas, kelle vahet mees terve suve jõlkund.“
„Noh, siis lähevad nad Vargamäelt ära, kui muu ei aita,“ ütles isa.
„Kuhu nad lähevad?“ küsis poeg. „Igal pool võivad mehel teised ees olla, kelle juures ta suve otsa magand, sest ega tal ometi ainult Juuli ole olnd.“
„Aga mis siis teha, kui nad teineteist ei jäta?“ küsis Maret nõutult.
Kõik vaikisid tükk aega. Siis ütles Oskar:
„Oleks Ott mees, aga ta ei ole ju.“
„Mina olin ükskord halvem mees kui Ott,“ ütles isa; „mina olin kroonusant, aga vana Andres võttis ometi mu väimeheks vastu ning sinu ema ei jätnud mind, ei hoolind minu vigasest jalast, ei hooli tänapäevani.“
„Ei hooli surmani, mu poeg,“ lausus Maret peaaegu pühalikult.
See puutus Oskarit valusasti, sest tal tuli meelde, mis Tiina oma ilust ja Vargamäest rääkinud, kuhu ta kuidagi ei kõlbavat, aga ometi ei mõtelnudki ta sellepärast tüdrukust tüdrukust loobuda. Ta oli ennem valmis Vargamäed jätma, mitte aga Tiinat, nõnda tundis ta oma südames. Aga samuti tundis ta, et temal pole kedagi teist Tiina kõrval ja sellepärast ütles ta:
„Isa, sul oli su vigane jalg, aga kas sul oli ka mõni teine naine minu ema kõrval?“
Sass jäi ühes Maretiga peaaegu kohkunult pojale otsa vahtima. Alles natukese aja pärast sai ta lausuda:
„Ei, poeg, mul oli ainult sinu ema ja mul pole kunagi kedagi teist olndki.“
„No näed, isa,“ vastas Oskar võidurõõmsalt, „mis siis on hullem, kas sinu vigane jalg või teised naised?“
Ja kõik kolm nõustusid sõnalausumata, et teised naised on hullem kui ükskõik kui vigane jalg, nad on isegi hullem kui kaks vigast jalga, sest rohkem vigaseid jalgu mehel olla ei saa, kuna aga teisi naisi võib olla kas või kümned. Jah, kui mees oleks mõni sajajalgne loom, kel kõik jalad vigased, siis ehk võiks see lõpuks hullem olla kui mõni võõras naine.
Nõnda arvasid isa, ema ja poeg Vargamäel ning sellekohaselt taheti ka talitada.
„Kui muud ei aita, eks siis kihuta ta minema,“ ütles Sass nüüd, „küllap töödega ikka kuidagi hakkama saame.“
„Esiotsa seda ei maksa,“ arvas Oskar, „küllap saab vähemagagi läbi. Ma talle aidas ütlesin, mis teda ootab, ehk võtab aru pähe. Tema suurustamist pole vaja tähele panna, tegudega on ta ettevaatlikum kui sõnadega.“
Nõnda siis jäigi. Aga mil määral Oskar Otis eksis, näitas see, et ainult mõni päev peale seda Tiina hakkas ühel ööl peremeest ja perenaist karjuma, sest vargad olla toas. Kui kõik maast üles kargasid, et varast püüdma minna, siis hüppas see läbi akna välja, aga niipalju jõuti teda ometi näha, et kõik karjusid nagu ühest suust:
„See oli ju Ott! Meie oma Ott!“
Kui Ellilt küsiti, siis ütles see, et tema pole midagi kuulnud, sest tema maganud ja ärganud alles teiste karjumise peale. Oli see nii või oli see teisiti, seda ei võidud kuidagi kindlaks teha.
„Minul pole ometi niisuke linnu-uni nagu Tiinal,“ rääkis Elli pilkavalt, „kui magan, siis magan, nii et kas või varastatagu mind ära, mina ei tea midagi.“
„See on vist ainult siis nõnda, kui sa varastamist ootad,“ ütles Maret tütrele. „Kas sa ei ütleks, kuidas sai Ott aknast sisse, kui sina magasid?“
„Aga kust mina seda tean,“ vastas Elli. „Tiina ehk laskis, tema oma linnu-unega, sest kes siis muu, teist ei ole ju siin, sina ise katsusid õhtul aknad järele.“
„Miks siis Tiina ise hirmuga karjuma pistis, kui tema Oti sisse laskis?“ küsis ema.
„Või hirmuga,“ osatas Elli. „Tiina tahab, et Ott tema juurde kipuks, sellepärast karjub ta. Või kui ta ei taha seda, siis ootab ta Oskarit, aga see ei tule, ja Tiina süda on täis. Ta ootab ööd läbi Oskarit ja sellepärast ei saagi ta magada, ainult uhkustab oma linnu-unega. Mina ei usu kübetki sellest, mis ta teeb või räägib. Tiinal on pruunid silmad ja sa ise ütlesid kord, et niisukeste silmadega inimesed on valelikud ja petised.“
Maret kuulas peaaegu ammuli suuga ja ta ei teadnud, keda rohkem uskuda, kas oma last või võõrast tüdrukut. Aga ühte uskus ka tema: Tiina ei karjunud täna hirmu pärast, vaid hirm ja vargus olid ainult ettekäändeks, et üldse oleks näiline põhjus tema, Mareti äratamiseks. See pettus küttis Elli viha, Maretis aga soojendas ta tänutunnet tüdruku vastu.
Kuid Ott oleks praegusel silmapilgul võinud Tiina ilma pikemata ära kägistada, nii meeletu tundmus oli tal, kui ta seisis väljas rohuaia taga, kuhu oli pääsenud samast aia-august, mis oli olnud tema põgenemisteeks mõni nädal varemgi. Siis lõppes kõik hästi, sest teda polnud tol korral keegi näinud ja teda ei võidud milleski süüdistada, vaevalt kahtlustadagi. Täna läks kõik kuradile, nõnda lausus Ott aia taga seistes endamisi. Sest peremees oli juba paar korda hoiatanud ja nüüd pidi paratamatult lõpp tulema. Ellil oli õigus olnud, kui ta oli Tiina eest hoiatanud, aga Ott polnud seda kuulda võtnud. Ta oli tüdrukule peale käinud, tehku tema ainult aken tripist lahti, kõik muu jätku tema hooleks, sest tema saab kõigega hakkama. Aga ei saanud! See, keda ta oli sõimanud kuivaks, nii et ta krõbiseb, oli võitnud. Ta oli võitnud selle kandi pealt, mida Ott polnud osanud aimata ega oletadagi, — ta oli võitnud oma hirmuga ja vargusega!
Igatahes Ott tundis end löödud mehena, sest elu polnud tal Vargamäel enam kuidagiviisi. Kõige targem oleks kimpsud-kompsud kokku panna ja jalamaid lahkuda, sest see oleks kõige targem, aga tal on palka sees ja seda ei saa ta siia jätta, sest muidu ei pääse ta liikuma. Tähendab, peab hommikuni ootama, peab kõigile veel kord näkku vaatama ja siis minema. Aga süda peksab sees — harva ja tugevasti, sest ei ju kao haistmeist hullustavad lõhnad, mis kargasid toast põgenedes temaga kaasa, tal ei kustu kätest palav ja pehme ihu, mis tundus nagu noppimist ootav puhkenud õis. Ja nagu oleks sel aiaaugul, kust ta läbi pugenud, mingisugune nõidlik võim, Ott ei saa midagi parata, vaid ta jalad hakkavad teda kandma Oru poole, nagu see oli sündinud siiski, kui ta seisis esimest korda pettunult sama aia-augu juures. Süda ajab kõigest väest vastu, korrates vahetpidamata: ära mine, ära mine, aga jalad ei kuula, ei hooli südame hoiatavast häälest, vaid astuvad samm-sammult edasi. Jalad ei lähe mööda teed, nagu see viimati sündinud, nad viivad peksva südame esiteks lautade juurde, kus tilksub karjaaias kell ja mäletsevad ning puhutavad täissöönud loomad. Siin jalad peatuvad, nagu tahaksid nad erutatud südant rahustada, näidates temale magavaid loomi. Aga juba järgmisel silmapilgul astuvad jalad edasi, esiteks mööda peenratevahelist nõgu, kus kasvab pehmet maltsa ja raudnõgeseid, siis mööda kartulivagu, kus pealised ulatuvad poole reieni. „Näed, kui toredad kartulipealised, küllap siia sügiseks allagi tuleb,“ ütlevad jalad südame rahustuseks, nagu kõnniksidki nad siin nende pealiste pärast. Piiriaia ääres kõhklevad jalad veel pisut, aga siis hüppavad sellest üle ja lähevad edasi mööda tänava äärt, kus kasvab pikk kastene rohi, mööda mingit hoonetagust, kus kobiseb vastu jalgu kobruleht ning hüppavad heidutatud konnad. Ott seisatab, et kuulatada. Kõik on vaikne. Süda hoiatab ja keelab veel kord: ära mine, aga jalad ei tee sellest enam väljagi. Nad ei peatu enne kui aidanurga ääres, ja sedagi sellepärast, et seal tuleb koer saba liputades vastu, nagu oleks ta siin kogu see aeg oodanud, kui Ott puudus.
„Tunned sa veel mu ära?“ küsib poiss koeralt salaja. Vastuseks see tahab poisi najale püsti karata, kuid tõrjutakse käega tagasi. Nüüd pärib poiss: „Mis Juuli teeb?“ Aga seda ta poleks pidanud küsima, sest koer vastab sõbraliku haugatusega ja rikub sellega üldist rahu. Kuskil nagu nagisevad lauad või parred ja sahisevad värsked kuivad heinad. Ott astub aidaukse ette ja katsub seda: uks on kinni. Ta laseb rinnuli aidatrepile ja hüüab sosinal läbi kassiaugu Juuli nime, aga ei saa esiteks mingit vastust. Siis liigutab ta tasakesi ust ja nüüd küsib keegi seest nagu võhivõõra häälega:
„Kes seal on?“
„Mina,“ vastab poiss.
„Kes mina?“ küsitakse seest uuesti.
„Ott,“ vastab poiss.
Nüüd krägiseb voodi ja paljad jalad tulevad pehmeil sammel ukse juurde, et seda avada. Ukse vahele ilmub Juuli, küsides:
„Mis sa tahad?“
„Lase sisse,“ ütleb poiss.
„Ma pole üksi,“ ütleb tüdruk.
„Kes siis veel on?“ küsib Ott üllatatult, ja äkki tuleb tal meelde, kuidas süda tulles oli kinnitanud: ära mine, ära mine.
„Helene,“ vastab Juuli ja kordab oma endist küsimust: „Mis sa tahad?“
„Oled sa küll naljakas,“ ütleb Ott nüüd, „ma tulen sinu juurde ja sina ei oska muud teha kui küsida, mis ma tahan. Mis ma siis ikka tahan! Tahan sinuga rääkida, sest ma hakkan Vargamäelt ära minema.“
Nüüd astub Juuli ukse eest kõrvale ja laseb poisi sisse. Nad istuvad kõrvu aseme äärele, aga kui Ott tahab tüdrukut puutuda, tõrjub see tema käe pimedas kõrvale, nihutab end eemale ja ütleb:
„Ole nii hea, räägi suuga, mitte kätega.“
„Ma mõtlesin, et kaks segadust korraga on viisakam,“ katsub poiss naljatada. Aga Juuli ei mõista täna nalja, ta jääb külmaks, kangeks ja puiseks, nagu oleks ta ükskõiksus ise. See ärritab poissi, ta ärritab teda sellest hoolimata, et ta usub — tüdruk ainult vigurdab, ainult mängib, et teda ärritada. Ott võtab ikka enam ja enam tuld, kuni muutub peaaegu hellaks ja õrnaks. Ta tulnud ju nii põksuva südamega, sest ta pole tahtnud muidu lahkuda, kui tahtnud tingimata enne rääkida. Aga mis asja ta räägib, mis jutt see on, mis ta nõnda räägib, kui ta istub üksinda pimedas. Ah jaa! Ükskord olid teissugused ajad, aga need ei tule enam kunagi tagasi, sest kes annab inimesele tema eksituse andeks. Ei keegi! See on juba ilmas nõnda, et kui oled kord eksinud, siis ei aita mingisugune kahetsus, sest keegi ei usu su kahetsust, keegi ei näe su südant läbi.
Ott rääkis nõnda tükk aega, rääkis mõttetult, kuid nukra häälega ja alistunult, nagu põlvitaks ta tüdruku ees põrandal ja valutaks oma eksinud südant. Ja jällegi sai kord tõeks, et õnnetu naise armastus on nagu vanapagan, kes sööb hädaga kärbseidki. Ott söötis Juuli armastust sõnakärbestega ja see sai söönuks ning sirutas talle oma lahutatud käed, janunevad huuled ning häbelikult tõrkuva rüpe vastu. Selles kurdunud armastuse elustavas loidangus kuumendas tüdruku hinges ja ihus ainult kõrvetav valu, milles ühinesid nukrus ja rõõm, naiselik andumus ja emalik õrnus, andestus ja tasumishimu, unustus ja mälestus. Oli võitmatu tung veel kord loota, veel kord uskuda, sest võib-olla sünnib ometi kord Vargamäel usu läbi ime. Sünnib selline imelik ime, et Mäe Ott tuleb Oru Juuli juurde tagasi ja nad asuvad lõpuks ometi oma majakesesse elama, mis on ehitatud taha väljaotsa, sealsamas ka koppel ja karjamaa.
Niisugune oli Juuli lootus ja usk, kui Ott söötis tema õnnetut armastust nagu vanapaganat kärbestega. Aga kui poiss tegelikult tundis, et tüdruk teda tõepoolest ikka veel armastab, siis jahenes ta varsti. Südagi jättis oma harva ja tugeva peksmise, ainult korrates rahutult: miks sa tulid? miks sa tulid? millele jalad vastasid nagu tulleski: lähme! lähme! Aga Ott püsis üsna rahulikult paigal. Tema mõistis praegu juba väga hästi, milline rumalus, milline andeksandmatu totrus oli siia tulla. Kus oli tema aru tulles? Seal olid ju rahulikud, ükskõiksed loomad karjaaias, tilksuv kell, ähkimine ja puhkimine, siis külmad, niisked kartulivaod, roigasaed, kobrulehed, hüppavad konnad, kastene rohi, — aga miski ei aidanud! Nüüd istub ta juba uuesti asemeserval ja mõtleb ainult ühte: kuidas minema saada.
„Sa tahtsid mulle ju midagi rääkida,“ ütleb Juuli nagu unest ärgates, sest ta tunneb, et jällegi on ime tulemata jäänud ja tema on tühja uskunud.
„Ma tahtsin küsida, kuidas siis jääb selle majaga seal taga väljaotsas?“ vastab poiss.
„Juba hakkad sa jällegi sellest!“ ohkab tüdruk lootusetult ja puhkeb nutma, mitte et poissi mõjustada, sest ta teab, kui on juba jõutud majani taga väljaotsas, siis on kõik otsas, vaid et ta ei suuda ennast valitseda. Tüdruku nutt ärritab poissi.
„Sinuga ei saa ka ainustki sõna mõistlikku juttu rääkida, kohe on pill lahti,“ ütleb ta. „Ma tulin veel kord kuulama, kuidas sellega tõelikult jääb, nii et ma teaks, mis teha. Sa oled ju arukas tüdruk ja mõistad, et minul, nagu ma olen, pole sind kuhugi panna, siin ei aita ei nutt ega naer. Ja muidu niisama siia tulla ning ehku peale tööle hakata, sel pole vähematki mõtet ei sinule ega minule. Kui praegu on raske lahku minna, siis pärast on veel raskem, see on kindlam kui kindel, sellepärast parem juba kohe, nii et oleks selged vahekorrad. Ja mis sa minuga kaotad?…“
„Kaabaka,“ kostis äkki kaugemalt nurgast poisi sõnade vahele Helene suust.
„Ainult kaabaka,“ kordas nüüd ka Juuli ja tema hääles süttis viha. „Ah selleks sa tulidki täna veel kord siia? Tahtsid näha, kas ma ikka veel sind taga nutan, ja kui see nähtud, siis pane hõlmad vöö vahele ja mine, ainult uksevahelt küsi veel, et kas maja saab või ei saa.“
„Te olete mõlemad napakaks läind,“ hakkas poiss, aga Juuli hüüdis vahele:
„Ei, ma olen hulluks läind! Ma kaotan viimse arunatukese, et ma sind täna veel kord uskusin ja su endale ligi lasin. Ma lähen iseendale vastikuks, jälgiks, raisaks, saastaks, ma ei tea kohe, mis ma teeks!“ Ta murdis oma käsi, nii et poisski võis pimedas nende raginat kuulda.
„Juuli, kallis,“ ütles Helene nurgast paluvalt, „ära võta teda nii tõsiselt. Ta on lontrus ja selleks ta jääb, täna jumalat, kui temast lahti saad.“
„Noh, siis on ju kõik hea,“ ütles Ott ja tõusis asemeäärelt. „Head ööd!“ Ta läks käsikaudu ukse poole. Aga kui ta puutus juba haaki, peatus ta veel korraks ja ütles: „Tähendab sellest, mis meile lubatud, ei taha sa rääkida?
„Inimeseloom, saa ometi ükskord aru: mina tean sellest sama vähe kui sinagi. Vanaisa pole veel otsustand, peab ootama,“ vastas Juuli, kelle hääles kostis uuesti nagu lootussädemeke.
„Ootama,“ kordas poiss. „Surmalaupäevani, mis?“
„Noh, siis mine tapa vanaisa ära, kui sul aega pole oodata!“ hüüdis Juuli hullunult.
„Milleks mina?“ küsis poiss asjalikult. „Kel jänu, sel jalad.“
„Issand! Kui kole ja jälk see on!“ hüüdis Juuli, ja jällegi kostis pimedusest midagi, mida oleks võinud pidada kas murtavate käte ragisemiseks või hammaste kriginaks.
„Nõnda siis pole midagi parata,“ ütles poiss ja avas ukse. Aga enne kui ta jõudis väljuda, kargas Juuli asemelt, nagu tahaks ta poisile kallale tormata, ja rääkis lõõtsuvas vihas:
„Ma võin sulle kõik muu andeks anda, aga seda, mis sa täna minuga tegid mu õe juuresolekul, ei kingi ma sulle kunagi. Mitte kunagi! Ma tahaks su nagu kärnase koera siiasamasse aidaukse peale maha lüüa.“
„Muidugi,“ irvitas poiss, „kui pettusega meest kätte ei saa, siis peaks ta maha lööma, sest pärast saab mõni ausam ja korralikum tüdruk ta endale.“
Nende sõnadega hüppas Ott aidatrepilt maha ja kadus pimedusse. Juuli seisis avatud uksel ja karjus talle järele, nii et seda oleks võidud eemale kaugele kuulda:
„Sinusugust näru ei taha keegi ja ei saagi keegi!“